Hiljuti ilmus vene ajakirjas Vojenno-Istorit?eski ?urnal artikkel pealkirjaga “Jeanne d’Arc: väejuht või talisman?” Oma Orleansi neitsi oli ju ka meil, Marta Lepp nimelt. Lepa nimi on praeguseks teenimatult maha maetud, teda teatakse vaid selle järgi, et ta tõenäoliselt Aleksander Kesküla armuke oli ning et ta pärast 16. oktoobri 1905. a. laskmist rasketest haavadest paranes.
Saja aasta möödumine 1905. aastast on juba ukse taga. Sellele aastale on iseloomulik, et kõik algas äkki, veel 1904. aasta lõpul polnud revolutsioon veel sugugi õhus. Rahva meelepaha äratas teadagi see, et Piiteris oli tulistatud kaheksatunnilist tööpäeva nõudvate tööliste demonstratsiooni.
Marta Lepa hoogsas stiilis kirjutatud “Mälestused. 1905. aasta laineharjal” annavad aimu teistestki revolutsiooni naiskangelastest. Alma Ostra Tartust “Societase” “teadmisteringist” oli revolutsiooni “sütitav neitsi”, kelle kõrge rind, leegitsev pilk ja kõva hääl äratasid tähelepanu, eriti meeste oma. Amalie Unt aga, suure pere laps, kes eluaeg nälginud ja “paremale haridusele püüdnud liikuda”, oli suurte ümmarguste silmadega, mis tihti märja koha peal seisid.
“EGA NAD INIMESI LASE!”
Siin on üks põnev sissevaade preili Amalie Unti mõttemaailma Lepa mälestustest: “Sõjaväe rühm nihkus lähemale ja pani viimaks püssid palgesse. Kostis kogupauk. Seesama kaaslane, kes rahustas rahvahulka, käskis rahvast maha heita. Hulk täitis silmapilk käsku. Terve turg oli täis lamajaid inimesi. Varsti kostsid oigamised. Ka mina tundsin tõuget rinda ja märg oli. Ütlesin oma kõrvallamajale Amalie Untile: “Ma olen vist haavatud.” “Ei või olla,” vastas ta. “Ega nad inimesi lase.””
Neil aastail elas preili Unt viie rubla eest kuus. Toogem võrdluseks: tolle ajastu mustatööline teenis kuus 10-15 rubla, sametise maitsega kokteil nooblis kohvikus, näiteks Georg Stude omas või Kadrioru paviljonis maksis 50-70 kopikat. Amalie Unt piiras ennast kogu aeg, ta andis vaid mõned üksikud eratunnid, nii siis teeniski ta selle armetu sandiraha. Hiljem kadus see sale neiu Venemaa avarustesse: ta saadeti tapiga asumisele.
1905. aasta revolutsiooni naistriumviraat Marta Lepp / Amalie Unt / Alma Ostra ei soovinud abielluda. Sooviti oma elu pühendada revolutsioonile.
IDEELISED VÕITLEJAD
Ajastu tahtis kõik naised kolmeks jagada: kodanlikus abielus olevad naised, vabaarmastuse pooldajad ja vanatüdrukud. Kakskümmend kaks oli “viimane taks” ja kui hiljaks jäid, siis polnud sinuga tihti enam midagi peale hakata. Marta Lepp oli 25-aastane, kui sattus Venemaal raudteel vestlusesse oma endise prokuröriga, kes soovitas tal “kodanlikku abielusse heita ja rumalused lõpetada”. Lepa tekstist jääb mulje, et ta kaalus seda soovitust tõsiselt, kuid samas ei suutnud ta ka oma revolutsioonilistest mõtetest loobuda.
Austajatest Martal puudust ei tulnud. 15. detsembril 1905 arreteeriti Marta ühes teiste neidudega öösel ühes Tallinna korteris. Selleks ajaks oli ta juba jõudnud osa võtta kardetavast Volta koosolekust. Plikad aeti pesuväel välja ja keegi teenijanna pidi nad läbi otsima. Marta Lepa käes olid tähtsad nimekirjad. Politseinike ahelik ümbritses riietuvaid tüdrukuid. Võmmid ei suutnud seda vaatepilti ikkagi täiel määral nautida, nende huulilt lendasid sõnad nagu “hoor” ja “libu”. Lepp kasutas üldist segadust ära ja sokutas nimekirjad vargsi ühe kordniku kätte, kes oli tema vana tuttav ja liuväljakaaslane.
Või teine juhus. Kui Lepp viibis 9. juulist 14. oktoobrini 1905 Paksu Margareeta vangitornis, tülitas teda üks sõdur, kes tahtis temaga abielluda. Sõduril oli hea ja inimsõbralik plaan: oleks abielu õnnestunud, siis olnuks ju veetleval naisvangil väljasaamine kindel. Paraku ütles Marta kindla ei. Tal oli soldatipoisist kahju, kuid ta jäi enda juurde.
Marta Lepa mälestustes tõuseb esile komplimendi teema. Marta mäletab detailselt juhtumeid, mil mehed on talle kenasti öelnud, kuid ei mäleta sugugi hästi majanduslikke põhjuseid, mille pärast viiendamal aastal üldse võitlema mindi. Kui revolutsiooniline ring käis suvel Männiku taga vabas looduses vestlemas, ajasid ses ringis enamuses olnud vähemlased oma rida. Lepp jäi neid uskuma. Ta uskus kindlalt, et aitab üldstreigist ja mingit relvastatud ülestõusu ei ole vaja. Järgmisel päeval saabusid aga enamlaste kirjalikud protestid vähemlaste ettepanekute üle ja Marta Lepp jäi ka neid uskuma.
JALUTAMINE VANGLAÕUEL
Näiteks vestavad “Mälestused” järgmisest komplimendist. 1906. aastaks oli Marta otsapidi Riia vanglasse jõudnud, asutusse, millest kirjutas nii hästi Ferdinand Kull oma “Mässumeestes ja boheemlastes”.
Marta oli üksikkongis ja keegi mees koputas kõrvalkongis vastu seina “vangide keeles”. Naine vastas. Nad jõudsid “vangide keelt” kasutades nii suurele üksmeelele, et mees otsustas avalikustada: tegelikult on nende vahel pisike pragu, millest saaks kõrvalkongi ulatada suitsupaberile kirjutet vanglalehe. Sellest praost saanuks naist ka piiluda, kuid piilumine jäi ära: Lepp ei andnud näole. Teda ehmatas, et naabrimees oli küsinud: “Mille eest istute?” Äkki on tegemist mingi nuhiga? Lõpuks kästi Lepal vanglaõuele jalutama minna ja väikese tuhmi akna kaudu võis mees teda näha. Kui naine tagasi jõudis, hakkas komplimente sadama, ikka “haruldane” ja “suurejooneline” ja mida kõike see mees temas ei näinud. “See kõditas mu naiselikku enesearmastust,” kommenteeris Lepp.
HUVITAV PSÜHHOLOOGIA
Marta Lepa isiksuses on põnevaid tahke küllaga, vaja neist vaid ükshaaval rääkida. Tuua näiteks välja asjaolu, et Lepa mälestused mainivad terroristlike kalduvustega parteiorganisaatori Aleksander Kesküla ilmumist Tallinnasse 1905. aasta kevadel. Kesküla kohta tegi Lepp oma kuulsa märkuse: “Puhtad küüned – see oli ta suurim nõrkus. Seltskonnas võis kõikide imestuseks juhtuda, et ta võttis kellegi daami käe pihku ja hakkas tema küünealuseid puhastama. Et tal see nõrkus oli, võis tihti juhtuda, et Kesküla magas võõras sängis sagedasti kinnastega.” Professor Kaido Jaanson on teinud sellest järelduse, et Kesküla magas Lepaga.
Kui arvestada asjaolu, et pärast 16. oktoobri sündmusi püüdis just Kesküla seada Greiffenhageni kliinikus lamava haavatud Marta palati juurde relvastatud valve, võib sellel jutul tõepõhi all olla. Marta Lepp oli tuntud igas ringkonnas: kõikjale oli jõudnud kumu, et ta olla propageerinud vabaarmastust. Ta oli revolutsiooni kevadetüdruk, kes liikus ringi ühes mässuliste rahvatribuunidega. Marta kehastas ka oma isiksusega vabaduseaadet ja pidi seepärast Kesküla veetlema. Arvati, et kui juba tegutseb Marta, siis läheb varsti kõik lahti: vabadus pääseb orjuse paisu tagant, rahvahulkade nõudmistega hakatakse rohkem armastama ja naisi ei rõhuta enam.
EI ÜHTEGI ILUSAT SÕNA!
Marta tulevase nimi oli Gustav Kirschbaum. 1910. aastal saabub Marta Tallinnasse ja hakkab siin elama rahulikku elu. Kuid mitte incognito – valenime all elada ei tohi. Ta kirjutab novelle ja näidendeid. Siin tutvub ta uue “revolutsionääride rühmaga”: Johanna Veiler (Päts), Marta Veiler (Taska), Anne-Marie Niinepuu (Allmann)? Siin liigub ringi ka noor ohvitser Gustav Kirschbaum, kuid oma tulevase iseloomustamiseks ei raiska Lepp mälestustes ühtegi sõna. 1910. aasta Kirschbaumjääb tema tema teoses tundmatuks tüübiks, kelle karakteriseerimiseks energiat raisata ei tasu. Pole võimatu, et edaspidi kandus selline suhtumine nende abiellugi üle.
Pangem tähele nende “revolutsionääride” nimesid: kõik läksid mehele. Huulepulk oli nende tribüün, puuder oli nende püssirohi. Relvastatud ülestõusu idee uppus naiselikku sädistamisse.
KAS MARTA LEPP PROPAGEERIS VABAARMASTUST?
See on küsimus, millele üheselt vastata ei saa. 1904. aasta Tartus toimus nn. pruunseelikute sõda, milles Jaan Tõnissoni moraliseeriva löögi alla sattusid Pu?kini gümnaasiumi tüdrukud. Tõnisson hakkas neidusid vabaarmastuse temaatikaga seostama siis, kui toimus nende väidetav väljasõit ühes tudengitega. Mindud ühte linnalähedasse kõrtsi, kustutatud tuled ära ja ai-ai, mis siis juhtus. Igaüks krabanud kedagi. “Vabaarmastuse” juurde kuulusid nende tüdrukute pöetud peakesed.
Toonane Tartu seltskond oli julm. Tulevast revolutsioonitriumviraati Ostra-Unt-Lepp süüdistati verinoorte tüdrukute ahvatlemises kõlvatutele tegudele. Lepa ja Ostra väidetavatest tegudest oskas iga habemeajajagi kõnelda pikantseid üksikasju. Marta kirjutas: “Olin abitu tütarlaps. Tütarlast võis igaüks laimata.”
Kas ikka võis? Minu arvates saab neid sündmusi viia seosesse ühe teise sündmusega, millele seni üsna vähe tähelepanu pööratud. 1904. aastal elas Aleksander Kesküla Tartus, kuulus EÜSi ja tegi Postimehele kaastööd. Ootamatult läks ta Jaan Tõnissoniga
tülli. Sellest tülist on K. A. Hermann Jakob Hurdale kirjutanud: “Rebane Kesküla oli meie tutvast cand. jur. Tõnissonist milgi seltsis paha rääkinud. Tõnisson oli seda kuulnud ja noort meest sõnadega vastutama pannud. Kesküla oli sõnadest nii pahaseks läinud, et Tõnissoni elu ja surma peale kutsunud (gefordet). Tõnisson ei ole nõudmist vastu võtnud.” (Loorits, O. “Sisevõitlus E. Üliõpilaste Seltsis ja eesti korporatsioonide sünnist”, Meie Tee 1-2 1957).
JA IKKAGI TALISMAN!
Meil ei ole andmeid, miks Kesküla ja Tõnisson tülli läksid ja miks noorem mees vanemale (väidetavalt) kõrvakiilu andis. Kuid ajaliselt langeb see kokku Tõnissoni artikliteseeriaga vabaarmastusest läbi üheksa Postimehe numbri. See artikliteseeria pidi niihästi Leppa kui Ostrat kindlasti solvama, kumu nende vabaarmastusest – mis, nagu juba eelpool mainisin, ei pruukinud tõsi olla – jõudis ju kõikjale. Kaks ajaloolist sündmust olid teineteisele lähedal: Lepa solvamine ja Tõnissoni väljakutsumine elu ja surma peale. Siit jääbki vaid üle järeldus, et küllap kaitses Kesküla Marta Lepa au.
Et niisugust hüpoteesi püstitada, peab teadma, kas Lepp ja Kesküla teineteist tol ajal üleüldse tundsid. Seda me ei tea. Kuid seda on kena kujutleda: uljas revolutsiooniline musketär, kes astub välja daami kaitseks. Marta Lepp oli 1905. aasta revolutsiooni
talisman. Tal puudus energia ja mõistus, et olla väejuht, kuid ta kasutas ära oma sarmi, et siiski midagi suurt ära teha. Käesoleva aasta suvel möödub pruunseelikute sõjast sada aastat. Saame siis kusagil Toomemäe nõlval küünla süüdata ja mõelda, et oli kord niisugune tegelane nagu Marta Lepp.
