KURITEGEVUSE ASEND TSIVIILÜHISKONNAS
Avaliku korra ja sotsiaalse turvalisuse seisukohast oleks ülimalt vajalik teada kuritegevuse asendit surmapõhjuste hierarhias üldse. Sellest teadmisest sõltub suurel määral hinnang kogu õiguskorrale tervikuna. Samuti on selle teadmise taustal võimalik anda objektiivsemat hinnangut neile kohati üledramatiseeritud järeldustele, nagu oleks inimeste elu ja tervis just nimelt kuritegevuse tõttu rohkem ohus kui mingil muul põhjusel, näiteks liiklustiheduse suurenemise ja haiguste või õnnetusjuhtumite tõttu.
SURMAD KAHANEVAS REAS
Statistikaameti rahvastikusündmuste tabelis oli 2002. aastal (autorile viimased artikli kirjutamise ajal värskelt kättesaadavad andmed) surmasid 18 355. Vaadeldaval aastal suri Eestis inimesi kõige rohkem vereringeelundite haiguste kätte. See arv oli 9983. Teisel kohal seisid kasvajad, sealhulgas pahaloomulised. See arv oli 3453. Kolmanda koha hõivasid põhjusena seedeelundite haigused 673 juhtumiga. Kusagil viiendal kohal olid suitsiidid (371 juhtumit) ja veel madalamal liikluses hukkunud, viimaseid oli 247 inimest. Rünne surmapõhjusena vaadeldaval 2002. aastal oli tagaotsas arvuga 157.
Järgmisel 2003|. aastal viimane arv politseistatistika kohaselt suurenes veidi ja nii oli tapmisi sel aastal 168.
Kuid juba 2004|. aastal oli mõrvu oluliselt vähem, politseistatistika järgi 105. Tuleb muidugi rõhutada, et iga inimelu on kallis ja selle kaotus on alati tragöödia.
Ent ometi vastab tegelikkusele järeldus, et tapmine surmapõhjusena Eestis praegu on tagapool võrreldes näiteks haiguste ja enesetappudega või õnnetusjuhtumitega, mürgituste ja traumadega. Viimaste tõttu suri inimesi juba kaks aastat tagasi ligi kakskümmend korda rohkem kui roimade läbi praegu ehk kokku 2009| meest ja naist.
TAPMINE ÜLDISE KURITEGEVUSE TAUSTAL
Registreeritud kuritegude koguarv Eestis on kasvanud 1993. aasta 37 163 kuriteolt 53 048 kuriteoni 2004|. aastal. Kuritegevuse hierarhias oli möödunud aastal absoluutne ülekaal varavastastel kuritegudel, milliseid pandi toime 39 244 korral. Valdavalt olid need salajased ja avalikud vargused. Teisel kohal asusid kindlalt liiklusalased süüteod, nende arv oli eelmisel aastal 3252. Isikuvastased kuriteod olid registreeritud kuritegude hierarhias tagapool arvuga 2459, sellest tapmisi, nagu eelnevalt juba öeldud, 105. Ja tapmiste rida nelja viimase aasta lõikes oli alates 2001. aastast vastavalt 164, 155, 168 ja 105. See moodustas kindlalt isikuvastaste kuritegude päraosa. Väärib märkimist, et eelmisel aastal avastati kõik tapmised ja seega vastutuse vääramatuse printsiip mõrtsukate suhtes kehtis küll sajaprotsendiliselt.
PILK KOHASEISULE KAHANEVAS REAS
Politseistatistika kohaselt oli registreeritud kuritegude liigiline ja arvuline jaotus näiteks 2004|. aastal kahaneva tähtsusega hierarhias järgmine:
Koht * Liik * Arv * Neist avastati
I * varavastased * 39 244 * 13 597
II * liiklussüüteod * 3252 * 2999
III * avaliku rahu vastased (huligaanid, pätid) * 2925 * 1923
IV * Isikuvastased (peamiselt vägivallateod ja väärkohtlemine, sealhulgas tapmised) * 2459 * 1486
V * Avaliku usalduse vastased (raha ja väärtpaberite võltsimine) * 1697 * 1075
VI * Rahva tervise vastased (narkomaania) * 1109 * 998
Aga neid pseudominister Ken-Marti Vaheri ja tema “äraostmatute kaasvõitlejate” poolt mahahõigatud ja vabariigi arengule teatavasti erilist ohtu kujutavaid “sadu tuhandeid” korruptsioonikuritegusid oli eelmisel aastal politseistatistika andmeil astronoomiliste operatiivandmete asemel siiski vaid 322, mille eest päevavalgele tiriti kõigest 196 väänkaela.
KRIMINOGEENSE TEGELASE KIRJELDUS
Vabariigi kurikael on varganägu, pätt ja röövel. Kuid tapmine kuulub tema arsenali hulka alles viimases järjekorras. Seega on ta pigem argpüks kui julge hunt. Valdavalt tegutseb ta salaja pimeduse katte all nagu kratile kohane. Veel on ta kas rullnokk rooli taga ja purjus või narkojoobes pätt ja huligaan uulitsal, trammis, trollis või pargis. Salaurkas võltsib ta oskuslikult raha ja väärtpabereid või vahendab kusagil mujal varjatult küünilise diilerina meelemürke. Kindlasti trimpab ta vägijooke, muud headparemat ja suhtleb meeleldi lõbunaistega, keda olevat küll tuhandeid, kuid kes Eestis kehtiva õiguse kohaselt pole üldsegi teps mitte häbiposti löödud.
VÕITLUSE SIHTMÄRGID VÕIKSID OLLA?
Eelnevast järeldub, et kuritegevusevastase võitluse teravik võiks olla suunatud eelkõige varavastaste kuritegude vastu, millest suurele hulgale inimestele langeb ülekohtuna kaela kolossaalne rahaline kahju. Seejärel liiklusrikkujate vastu, edasi pättide ja huligaansete rünnete vastu. Alles pärast seda isikuvastaste kuritegude kõrval rahavõltsijate ja narkomaania vastu.
Loomulikult on tegemist vaid prioriteetide küsimusega, sest reaalne võitlus on ühtne ja terviklik riiklik aktsioon. Kuid kahtlemata on selle jaoks olemas sotsiaalne tellimus, mille tähendusest nii mõnedki “isemõtlejatest õigusametnikud” ja riigijuhid pole arvatavasti veel adekvaatselt aru saanud. Väärtushinnangute skaalal võib asi küll veidi erinevalt välja paista, kuid see oleks hoopis teistsuguse artikli teema.
Küll aga tuleks maksumaksjate raha eelarvelisel jagamisel kuritegevusevastase võitluse tarbeks arvestada reaalsetest andmebaasidest tulenevaid järeldusi, mitte populistlikke pettepilte.
HOIATADES SULESEPPI
Hoides isikuvastseid kuritegusid iga hinna eest meediatähelepanu keskmes, võib ajakirjandus, see neljas võim, osutada ühiskonnale karuteene.
Olen kunagi lugenud ühe õigusteadlase ütlust, et suurim viga, mida me teha saaksime selles valdkonnas, on kurjuse dramatiseerimine. Niigi on näiteks raskete isikuvastaste kuritegude, sealhulgas tapmised ja vägistamised, avastamise protsent reeglina väga kõrge, ulatudes tavapäraselt üle seitsmekümne ja kohati isegi sajani, samal ajal kui varguste, selle kuritegude põhimassi avastamine, on praegu vaid paari-kolmekümne protsendi ringis või isegi alla selle.
See on tulemus, mis toob kümnete tuhandete kannatanute näole skeptilise ja kibeda pettumusmuige rahulolu asemel, mis võiks kaasneda reaalselt toimiva nulltolerantsusega.