<1>
MS: Härra Reinsalu! Olete afi?eerinud ennast plakatitel ja meedias koos Ken-Marti Vaheri, Indrek Raudse, Taavi Veskimäe ja Tõnis Konsiga äraostmatutena. Andke palun retsept teistele, mitte Res Publicasse kuuluvatele ausatele poliitikutele ja riigiametnikele, kuidas ennast pärast teie reklaamiklippi identifitseerida?
UR: (Väga pikk vaikus.) Ma arvan, et nendel valimistel muutus põhiküsimuseks küsimus korrast ja sellele vastandumisest. Sõna «äraostmatus » tähendas kindlasti kompromissitust teatud nähtuste suhtes. Kindlasti hukkamõistu sellele, millele eesti rahvas ka valimistepäeval suurel määral «ei» ütles.
*
MS: Millele või kellele?
UR: Eesti rahvas ütles «ei» omakasule ja populismile ja ning «jaa» Res Publicale, kes kõige selgemalt sellele «ei´le» vastandusid. Samas me ei patenteerinud teatud ilmavaadet ja arusaama riigist ja poliitiku kohustustest. Vastupidi, neid jagas küll Res Publica tervikuna, aga neid vaateid me leiame kõigist Eesti erakondadest.
*
MS: Kas ma saan ikka õigesti aru, et enne äraostmatute poliitikasse tulekut oli ausaid ja äraostmatuid inimesi juba olemas?
UR: Enesestmõistetavalt! Alati on enamus ausaid. Muidu ei tasuks poliitikasse tullagi.
*
MS: Isamaaliidu sünni juures olnud tegelased mäletavad ühte 1992. a. varasuvist koosolekut, kus vaevalt passiealisteks saanud Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher sisse marssisid ja teatasid: «Tahaksime ka osaleda ja õla alla panna!» Vastab see lugu tõele?
UR: Usun, et selle loo mõte vastab tõele. Tollal oli Eesti valiku jaoks otsustav suvi. Mul on hea meel, et ma sain toona osaleda Mustamäel Lennart Meri valimiskampaanias ja jagada tema voldikuid ja kleepida tema plakateid. Rahvas oli esimesest majanduslikust tagasilöögist 1992. aasta suveks kindlasti väsinud. Kuid poliitiline agarus oli kõrge.
*
MS: Kas majanduslik tagasilöök seostub teil talongide, Tallinna evakueerimise ja võilao lahtimurdmisega?
UR: Enesestmõistetavalt. Need sammud tekitasid toonasel ajahetkel inimestes muret. Aga oluline on rõhutada, et toonaseid seisukohti ja poliitilisi platvorme ei saa me üks ühele üle kanda tänasesse erakondade maastikku. Erakonnad on läbinud üsna pika kujunemistee.
*
MS: Siiski! Mille poolest erineb Res Publica praegune poliitika 1992. aasta Isamaa omast?
UR: Kindlasti saab välja tuua sarnaseid jooni. Põhimõttelised valikud, mis tehti, olid enesestmõistetavad ja positiivsed. Vaba turumajanduse põhimõtted, oma riikluse ülesehitamise loogika ning okupatsiooni pärandi eitamine. Kehtestati turu reeglid, taastati oma riik. Tõmbaksin paralleeli 2003|. aastaga, mil Eesti on jõudnud järgmise arenguetapi lävele. Res Publica jaoks seonduvad need lahendused eelkõige teadmistepõhise majandusmudeliga. Sellega, kuidas eestlased saaksid jõukamaks, kuidas eestlaste tööle suuremat lisaväärtust juurde anda. Rõhutan: Res Publica ei ole kunagi lubanud üliradikaalseid majandusreforme.
*
MS: Miks ma seda küsisin? Kas on eetiline sülitada Isamaaliidu kaevu, kust omal ajal vett on ammutatud ja tarkuseteri nopitud?
UR: Kaevu sülitada ei ole mitte üheski inimkultuuris eetiline! (Mõtiskleb.) Kahtlemata on häid tuttavaid kõigist erakondadest. Mis puudutab aga seda, kas Res Publica identiteet vastandub Isamaaliidule, siis kahtlemata mitte. Mõlemad kuuluvad Euroopa Rahvaparteisse, maailmavaateliselt sarnasesse Euroopa paremtsentristlike erakondade katusorganisatsiooni. Aga kindlasti on meil tänase päeva poliitikas põhimõtteliselt erinevaid lahendusi, mida me kummagi erakonnaga kaitseme.
*
MS: Mulle tundub kõrvalseisjana, et Isamaa 1992. aasta meeskond ja nende tegevus tollal on äraostmatutele eeskujuks. Paraku pole teil võimalik olla samasuguste epohhiloovate sündmuste keskpunktis. Kas te sellepärast põneva poliitilise elu puudumise tõttu räägitegi riigiametnike autodest ja printeritest?
UR: (Vilunud poliitikuna.) Riik on nagu müür. Iga poliitik asetab sinna müüri tugevdamiseks oma kivi, mõni poliitik võtab sealt müürist ka mõne kivi ära. Res Publica tegeleb Eesti riigiga, Res Publica üheks lähtealuseks ongi lihtne ja tugev riik, mis ei tegele kolmanda- või neljandajärguliste küsimustega. Kuid küsi musele, kas riik peab olema säästlik, vastab Res Publica jaatavalt. Üksikküsimused on puud ja riik on mets. Res Publica tegeleb riigiga.
*
MS: Suurepärane, härra Reinsalu! Aga ka minu kabinetis on printer, mida ma ainsana kasutan. Kuhu ma selle teie kui põhiseaduskomisjoni esimehe arvates nüüd viima peaksin?
UR: Enesestmõistetavalt mitte vanarauda või vanapaberisse. Printereid vajab Eesti riik, et trükkida välja pabereid, mis on asjalikud. Kokkuhoid ei saa kindlasti olla omaette eesmärk, täielik õndsus ei saabu, kui kulud nulli viia. See tähendaks riigi lõppu ja seda ei saa mitte mingil juhul lasta lubada!
*
MS: Lõpetasite ülikooli 1997. aastal ning pärast aastast töötamist justiitsministeeriumis suundusite Lennart Meri sisenõunikuks. Möödus aasta ja te olite Vabariigi Presidendi kantselei peadirektori kt. Edu retsept?
UR: (Väga pikk vaikus.) Sõnastaks ümber – mitte ei suundunud, vaid kutsuti. Kuid edu? (Hoogsamalt.)Ma arvan, et see tõepoolest nõnda oli. Töö, diskreetsus ja lojaalsus on sellisel ametikohtadel töötamise eeldused. Ka karjääri mõttes.
*
MS: Kuulge! Lennart Meri jaoks ei ole üksnes lojaalsus üldse mingisugune argument! Midagi pidi veel olema!
UR: Olin üsna pikka aega ka kantselei direktori kohusetäitja. See oli teatud testimise aeg. Tegelikult on see küsimus toonasele tööandjale, mis teda säärast personalivalikut langetama ajendas.
*
MS: Kas teie presidendi kantselei peadirek torina töötamisel ja Lennart Meri toetusel Res Publicale on mingi seos?
UR: Kas Lennart Meri toetab Res Publicat? Lennart Meri käis esinemas Res Publica asutamiskongressil. Lennart Meri on nõudlik ja nõudlik on ka Eesti rahvas, kui ta oma poliitilisi valikuid langetab.
*
MS: Mina töötasin Lennart Meri pressiesindajana, teie sisenõunikuna ja kantselei peadirektorina. Kuidas tagantjärele tundub, kas president vajas üldse meie nõu või oli ta «kass, kes kõnnib omapead»?
UR: Lennart Meri ei vajanud nõu. Küsimus on taktikalistes nüanssides. Kohati mulle tundus, et Lennart Meri presidendina vajas teatud sisemise debati algust. Selle ta sai nõunike nõuannetest. Ma usun, et Lennart Meri sai oma nõunikelt nõu ka siis, kui ta tegelikult tegi neile vastuoksa. Ta sai sellise äratõukemomendi.
*
MS: Miks te lahkusite, miks te ei jätkanud Arnold Rüütli meeskonna juhina?
UR: Ma lahkusin omal soovil. Ja ma näen, et Mart Soidro hakkab selle peale muhelema
(Jesuiitlikult.) Ma lahkusin sellel põhjusel, et Arnold Rüütel on kahtlemata väljakujunenud poliitik, kellel on oma poliitika, ja loomulikult kaasneb sellega igas kultuuris õigus moodustada oma meeskond. Minu sinnajäämine ei oleks kindlasti probleeme tekitanud, küll aga oleks see pärssinud Arnold Rüütli kaadrivalikut.
*
MS: Mulle meeldivad viktoriinid ja küsimustele vastamine. Kui mulle esitatakse küsimus, kumb tõi poliitikasse Juhan Partsi, kas riigi kontrolli peadirektor Ken-Marti Vaher või presidendi kantseleist vahetult lahkunud Urmas Reinsalu, siis vastaksin hoobilt, et teie. Kas ma eksin?
UR: Jah! (Mõtleb veidi.) Tegelikult on minu vastus vale, sest küsimus oli vale. Juhan Partsi tõi poliitikasse tema enda tahe. Ja seda tahet kinnitas Eesti rahva valik riigikogu valimistel. Poliitikuks ei saada niimoodi, et ühel päeval istutakse maha, võetakse müts peast ja pintsak õlgadelt ja öeldakse, et nüüd ma olen poliitik. Poliitikuks saadakse siis, kui on saadud kellegi usaldus. Juhan Parts sai Res Publica liikmete usalduse ja Eesti rahva usalduse. Mis puudutab seda, miks Juhan Partsil tekkis soov saada üheks osalejaks Eesti riigi poliitilise kursi kujundamisel, siis usun, et seda on ta ise piisavalt kommenteerinud risti ja rästi. Kahtlemata, alati on igal inimesel olemas mingisugune sisekaemus, mida ta võibolla isegi ei oska seletada. See on see sisemine vidin, mis paneb inimese hommikul tervisejooksu tegema ja ajab õhtul luuletusi kirjutama. Seda sisemist vidinat on kirjanikud väga oskuslikult kirjeldanud. See on inimese sisemine tunnetus, mida ta ise kõige paremini oskab kirjeldada.
*
MS: Jätkame samal teemal! Kas ma eksin, kui väidan, et Res Publica edu pant on Urmas Reinsalu ideoloogia pluss Tõnis Konsi organiseerimisvõime?
UR: Me võime sinna panna veel neli tuhat plussi – nii palju on Res Publical liikmeid. Ja me võime selle kõik veel läbi korrutada kolmekümnega, sest nii palju oli Res Publical toetajaid valimistel. Kuid selge on see, et igal lool on algus, keskpaik ja ka lõpp. Kõigel
on lõpp. Res Publica lugu on hästi pikk. On olnud pikk ja saab olema pikk. Mul on hea meel sellest, et ma olen saanud Res Publica loo alguse juures olla – Res Publica kujunemisel parteiks ja selle ideestiku muutumisel osaks mõtetest, mis muudavad Eesti riiki. Kui küsida nõnda, et kas Res Publica on väga selge ideoloogiaga erakond, siis pean tunnistama, et mul on alati veidi kõhe kasutada sõna «ideoloogia». Mul tekib kohe ettekujutus mingitest valgete kitlitega meestest skalpellidega, kes lõikavad ja mõõdavad täpselt joonlaudadega, teevad poliitilisi analüüse. Mida Mihkel Mutt on irooniliselt kirjeldanud oma «Rahvusvahelises mehes». Res Publica ei ole mitte lõhkumise erakond, Res Publica on hoidmise erakond ja arendamise erakond. Eksivad need, kes arvavad, et Res Publica teeb mingeid hüsteerilisi reforme ja pöörab Eesti nagu kartulisalati segamini.
*
MS: Pärast viimaseid riigikogu valimisi räägiti teist kui potentsiaalsest riigikogu esimehest. Miks te seda ametit vastu ei võtnud? Läbi huumoriprisma: kas Andrus Kivirähki «Vargamäe vanades ja noortes» kirjeldatud episood, kus te haamriga vastu näppu lõite ja nutma hakkasite, sai otsustavaks ametist loobumisel?
UR: (Meenutavalt.) Ma arvan, et meist igaüks on varases eas endale haamriga vastu näppu löönud ja siis kas nutma puhkenud või kisa teinud. Ma arvan, et riigikogu esimehe ametisse valis Res Publica ainumõeldavalt parima kandidaadi. Miks? Kolmel põhjusel. Ene Erg mal on Eesti haritlaskonna ja teadlaskonna usaldus, tal on tugev elukogemus ja selline lihtne arusaam, et paljud asjad Eesti elus on liiga tseremoniaalsed. Ene Ergma kõnepruuk ei oleks ehk absoluutselt kohane mõne suure impeeriumi teaduste akadeemia asepresidendile. Ja mul on selle üle hea meel.
*
MS: Teid paremini tundvad isikud väidavad, et harituse ja hea lastetoa kesta taga olete teküllaltki küüniline inimene. Kas nendel väidetel on alust?
UR: Ma usun, et ma tunnen nendest inimestest, kes teile nii väitsid, et nad tunnevad mind minust paremini, (irooniliselt) ennast halvemini? Ju neil on siis õigus. Võibolla ei ole ka? See on igaühe enda otsustada. Pean tunnistama, et kui ma kunagi lahkun poliitikast, siis on see inspiratsiooni ja sisemise põlemise küsimus, siis ma teen seda emotsionaalselt. Mitte ratsionaalsetel kaalutlustel.
*
MS: Küünilisusega jätkates. Mõtlesin ülejooksikute jaoksl välja termini – «jääknähtudega poliitik». Ma ei pea silmas autojuhtimist, vaid riigitüüri juures olemist. Andres Kork – mitmes partei, valimisliit või fraktsioon tal juba on? Võistleb ta Tiit Made või Ülo Nugisega? Või Tarmo Leinatamm, kelle seni ainuke poliitiline samm on olnud Tallinna volikogus koos Keskerakonnaga linnapea Tõnis Paltsile umbusalduse avaldamine. Kus on garantii, et seda edaspidigi ei juhtu? Olete kindel, et pilli- ja pullimeeste poolt kirikus antud vanne on vettpidav?
UR: Vandeid kas rikutakse või täidetakse. See, kui mõni Eesti kodanik, kes on juhuslikult poliitik, mängib pilli või teeb nalja, ei tähenda seda, et ta ei oleks tubli Eesti kodanik. See, et inimene on säilitanud oma seisukohad ja põhimõtted, aga erakonnad on muutunud, mistõttu ta on liikunud teise erakonda, et säilitada oma põhimõtted ja ideed, teeb au sellele inimesele, mitte sellele erakonnale.
*
MS: Kas olete ikka kindel, et Tarmo Leinatamm teist korda ei ühine Tõnis Paltsi umbusaldamisega?
UR: Poliitiku jaoks on oluline pidada sõna. Ja Tarmo Leinatamm toonase Reformierakonna poliitikuna pidas sõna oma erakonna ees. Hiljem ta tundis, et reformierakonna aated ei sobi enam tema aadetega, ja ta tuli Reformierakonnast Res Publicasse. Ma olen kindel, et Tarmo Leinatamme sõna peab ka erakonnakaaslaste ees.
*
MS: Eeldan, et te saite Tartu Ülikoolis juuratudengina hea õppeedukuse eest stipendiumi. Mida te soovitate praegustele tudengitele? Kas oodata ära järjekordne riigikogu erakorraline istung?
UR: Lenini stipendiumi ma enam ei saanud, Jaan Tõnissoni stipendiumi ei ole paraku veel sisse seatud. Ma ütleks nõnda: tudengitel ei tule mitte oodata, vaid tuleb olla nõudlik, mõistev ja lootusrikas. See koalitsioon ei kuritarvita tudengite usaldust, mida tudengid andsid oma hinnangutes enne valimisi või valimiste päeval. Tudengid, kes teevad tööd, see tähendab õpivad hästi, saavad ka õpperaha.
*
MS: Saite hiljuti 28 aastat vanaks. Kas teil enda jaoks ka aega jääb või ongi töö ja hobi teie mõistes sünonüümid?
UR: Kui keegi ütleb, et tema jaoks on riigiasjadega tegelemine hobi, siis mul hakkab veidi õudne. Kuid pole midagi öelda – kultuuriküsimused, ühiskonnaküsimused ja riigiasjad ning sellega seonduvad ideed on mulle üsna südamelähedane valdkond. Ma arvaks nõnda – vastuoksa nii mõnelegi inimesele, kes nii on öelnud -, et poliitika ja riigiasja ajamine ei ole päris töö nagu iga teine. See on teatud uskumise küsimus. Uskuda võib silmaklappidega, uskuda võib enesekriitiline olles, uskuda võib nii, et kõik ümberringi hakkab pöörlema? Uskuda võib nii, et kõik ümberringi saab selgemaks. Ma loodan, et ma suudan mõistlikult ja enesekriitiliselt sellesse uskuda veel pikka aega.
*
MS: Te rääkisite uskumisest. Samas ei ole te kunagi olnud klantsajakirjade kaanepoiss. Te ei ole rääkinud perest? Piltlikult öeldes ajate te 24 tundi nagu orav rattas tööasju. Kas ja mis on teie jaoks kodu?
UR: Isegi orav ei suuda joosta 24 tundi järjest ühtepidi rattas, ta peab vahepeal ka teistpidi jooksma.
*
MS: Rääkimata Reformierakonnast!
UR: Reformierakonna orava suhtes on mul ainult kiiduväärseid sõnu öelda! Reformierakonna orav on üks tubli orav. Mis puudutab kodu, siis minu arvates on iga inimese jaoks kodu eelkõige inimliku eneseleidmise ja soojuse koht ja hetk. Me teame keelt, kus ei ole sõna «kodu». Me teame, et eestlase jaoks on kodu äärmiselt mütologiseeritud mõiste. Väga palju eestlasi on pidanud oma kodu kaotama. Väga paljud eestlased on oma kodust ilma jäänud. Kodu pühadus on minu jaoks olemas ja kodu ei ole eestlase jaoks mitte kindlus, vaid koht, kuhu kutsutakse.
*
MS: Mis saab edasi, härra Reinsalu? Te olete 28 aastat vana. Kas teil jätkub ikka püssirohtu vähemalt järgmiseks 28 aastaks poliitikas?
UR: Ma mäletan, et kunagi Hendrik Allik küsis Mihhail Gorbat?ovilt, kas tal jätkub püssirohtu perestroika lõpuleviimiseks. Gorbat?ov vastas jaatavalt. Mina ei ole Gorbat?ov ja Mart Soidro ei ole Hendrik Allik. Kui tõsiselt öelda, siis Eestit ootavad ees põnevad ajad. Väga paljud eestlased tabavad ennast viie või kümne aasta pärast ehk mõneti ootamatust olukorrast. Ootamatute ametite pealt, ootamatute võimaluste pealt, ootamatute probleemide pealt, mida on kaasa toonud Euroopa Liit. Riik liigub kiirelt. Iga eesti kodu muutub kiirelt. Kui võtta ühe eesti kodu lugu – ma arvan, et päris põnev oleks teha üks film ühest eesti kodu loost. Selle kodu sisustusest, selle kodu perest, ümbritsevast elust viimase kümne aasta jook sul. Järgmise kümne aasta jooksul muutub aeg veidi aeglasemaks, aga ta ei jää seisma. Aeg ei ole seisma jäänud kuskil. Võibolla jäi ta seisma Bre?nevi ajal. Ma usun, et eks ma tööd ikka teen. Kas ma olen järgmised 28 aastat poliitikas? See ei saa olla ratsionaalse otsuse küsimus. Poliitikas ollakse usu ja emotsiooni tõttu. Ja poliitikast lahkutakse samamoodi. Muidu ollakse küünik, aga küünikutel ei tohi poliitikas kohta olla.
