MS: Härra õiguskantsler! Meie kollane ajakirjandus ei tea teist midagi. Kas te olete igav inimene või kasutate oma põhiseaduslikku õigust ja põhimõtteliselt oma eraelu ei afi?eeri?
AJ: Jah. Ma arvan, et minu töös ei ole vajalik teadvustada inimestele, millised on minu lemmikloomad ja milline mu vannituba välja näeb. Saan selletagi oma tööd väga hästi teha.
*
MS: Saan ma aru, et kõnekäänd “vaga vesi, sügav põhi” peab teie puhul paika?
AJ: Ma arvan, et peab küll. Paljud inimesed, kes mind vähem tunnevad, arvavad, et minu puhul on tegemist (rõhutatult) igava juristiga, kes läheb magama põhiseadus padja all. Kuivikuga , kes õhtul voodisse heites mõtleb, et õiguskantsler läheb magama. (irooniliselt) Ja hommikul üles tõustes vaatab peeglisse ja mõistab, et õiguskantsler on tõusnud ülesse? Kes mind aga rohkem tunnevad, teavad, et olen hea kaaslane nii sporti tehes kui pidu pannes.
*
MS: Käisite aastatel 1972-77 Hummuli Põhikoolis, kus enda sõnutsi teid ei kiusatud. Ometi on võtnud õiguskantsler oma südameasjaks koolivägivalla. Miks te seda teete? Palju popim ja noortepärasem oleks haridusministri kombel hoobeldes oma kooliaega meenutada: “Kui kuskil sigadusi tehti, oli teada, et Maimets oli eestvedaja”. (vt. “Arter” 4.10.2003|)
AJ: Mind ei ole kooli ajal tõesti kiusatud, kuigi üks “sõber” eelmisest riigikogust arvas, et minu aktiivsus kooli vägivallaga tegelemisel tuleneb sellest, et ma olen koolivägivalla ohver. Tegelikult ongi õiguskantsleri ülesandeks korjata üles need valupunktid, mis ühiskonnas valitsevad. Ma ei pea neid välja mõtlema, vaid varjul olevatele probleemidele osundama. Koolivägivallaga tegelemine on probleem elust enesest, mille mina lihtsalt üles tõstsin.
*
MS: Praegu, kus me liigume Euroopa Liidu suunas, vaadatakse üle ka meie kooli kohustuslik kirjandus. Kas Oskar Lutsu “Kevade” tuleks paigutada mittesoovitatava lektüüri hulka? Koolivägivalda on seal ju kõvasti: Tõnisson lasi saksapoiste parve põhja, Lesta elu kreedoks oli: “Mis kinni ei jää, saab kinni löödud”. Vaid rätsepmeister Kiire võsuke juhtis köstri tähelepanu Paunvere koolis esinevale vägivallale?
AJ: (Surmtõsiselt.) Ma arvan, et kui teie ettepanekut tõsiselt analüüsida, siis oleks siin võibolla isegi mõtlemisainet. Luban, et kaalun seda väga tõsiselt ja lasen oma inimestel veelkord “Kevade” läbi lugeda. Ei saa aru, kas teeb nalja või mõtleb tõsiselt.) Samas tuleks kogu kooliprogramm korralikult läbi vaadata. Ka “Kalevipoeg” sisaldab mehelikkuse ülistamist. Mees oli see kangelane, kes eesti rahvast elus hoidis. Võibolla peaks minema ka “Kalevipoja” kallale?
*
MS: Kas kooliaeg möödus teil põhimõtte “Teed sporti, siis on ka õppimine korras” all? Pean silmas, et ühes “Sporditähes” kahtlustas teie meeskonna FC “Flora” kapten Eiki Nestor, et noorpõlves on Jõks kergejõustiku, täpsemalt sprindiga tegelenud.
AJ: Täpsustan, et ma ei mängi, mitte FC “Floras”, vaid FC Toompeas. (Unistavalt) See oleks mulle küll suur au, kui ma pääseks kasvõi “Flora” farmklubisse?
*
MS: Vabandan! See oli keelevääratus.
AJ: Jah, ma olen kooli ajal kergejõustikku teinud. Keskmisel asjaarmastaja tasemel. Olen tulnud Haapsalu rajooni meistriks põhiliselt sprindidistantsidel. Selle pinnalt õnnestub mul FC Toompeas endast kümme aastat noorematest meestest mööda joosta. (Meenutades) Ma arvan, et minu 60 meetri rekord – 7,0 sekundit, on päris hea aeg.
*
MS: Kuulge! See on praktiliselt Erki Noole tase!
AJ: Nool jookseb 6,8-ga, aga ka 7,0 on konkurentsis püsimiseks piisavalt hea aeg.
*
MS: FC Toompea ridades olete “õigustatult” püstitanud küsimuse, kas suluseis vastab meie põhiseaduse paragrahv 34 sätetele, sest liikumisvabaduse piiramine peab
olema põhjendatud. Nalja teete või?!?
AJ: (Surmtõsiselt) Ei tee nalja! Kuidas te saate nii küsida? Õiguskantsler ei tee kunagi nalja! (Innukalt) Aga selle analüüsiga ei ole ma kaugemale läinud, sest kui ma selle küsimuse tõstataksin, öeldaks kohe, et Jõks on sellest küsimusest huvitatud, sest kohtunik on talle korduvalt suluseise vilistanud? Õiguskantsler ei ole üksnes sõltumatu ja erapooletu, ta peab ka teistele nii näima.
*
MS: Astusite 1986. aastal 21-aastasena TRÜ õigusteaduskonda. Miks nii hilja ja miks just sinna?
AJ: Miks nii hilja? Ma arvan, et 21 eluaastat on paras aeg otsustamaks millist elukutset valida. Selleks ajaks olin ma läbi käinud punaarmee, n-ö eluülikooli. See oli aeg, kus ülikool tudengeid sõjaväest ei päästnud. Mul oli valida, kas käia sõjaväes enne ülikooli või pärast sisseastumist. Miks just juurasse? Ilmselt vanema õe ja venna eeskujul.
*
MS: Küsisin seda sellepärast, et õppisin teiega samal ajal ajakirjandusosakonnas. Kui meie osakonnas oli vaba mõttelendu rohkemgi kui õppejõud oleksid tahtnud, siis juurakate hulgas oli tollal palju ka neid, kes soovisid läbi kompartei saada nuhiks või miilitsaks. Teist sai kohtunik ja seda ilma partei abita.
AJ: Ma valetaksin teile, kui ütleksin, et ülikooli astudes tahtsin ma kohtunikuks saada. Ülikool ei valmista ette kohtunikke, vaid juriste. Teie tähelepanek on õige selles suhtes, et 80ndate aastate õigusteaduskond oli koht, kus sai alustada oma karjääri. Kas läbi kompartei või komsomoli, kuidas iganes. Mina läksin sinna õppima selleks, et heaks juristiks saada. Enne ülikooli lõppu käisin ma Viljandimaal ühes kolhoosis töökohta otsimas. Kahjuks ei mäleta ma enam selle kolhoosi nime, aga midagi meil seal ei klappinud. Jumal tänatud! Muidu sõlmiksin mõnes ühistus tänapäevani usinasti
lepinguid.
*
MS: Olite peaminister Juhan Partsiga kursusekaaslased. Läbi huumoriprisma: kas see ei lähe vastuollu põhiseaduse ja võimude lahususe printsiibiga?
AJ: (Kimbatuses) Mina ei näe siin küll mingit vastuolu. Ma tean, et mitmed minu otsused on oponentide poolt pandud kahtluse alla, kuna me olime Juhan Partsiga kursusekaaslased. Aga kui te praegu vaatate minu tegevust, siis te näete, et ma toon välja puudused ka praeguse valitsuskoalitsiooni tegevuses, nii nagu ma olen seda teinud ka kahe varasema valitsuste puhul. Ühine koolipink ei ole määrav. Loomulikult näitab see Eesti ühiskonna väiksust, kui pärast kohtumist peaministriga mainin ma välismaa kolleegidele, et peaministeron minu kursusekaaslane ja me mängime ühes võistkonnas jalgpalli. Tihtipeale pööritavad väliskülalised selle peale silmi.
*
MS: Pärast ülikooli lõpetamist olite te kümme aastat Lääne Maakohtu ja Tallinna ringkonnakohtu kohtunik. Lisaks sellele aastatel 1995-2001 ka Eesti Kohtunike Ühingu esimees. Teid mäletatakse kui väga jõulist kohtunike eest võitlejat, kes üritas kohtuid ka haldus- ja administratiivküsimustes viia justiitsministeeriumi alt Riigikohtu alla. See teil täiel määral ei õnnestunud. Kas praegune süsteem on teile endiselt pinnuks silmas?
AJ: Kõige olulisem on kohtute administratiivne sõltumatus. Ma ei ole kunagi arvanud, et kogu kohtusüsteem peab alluma riigikohtule. Paraku on kohtunikkonna sõltumatus ja õigusemõistmine seotud majandusliku sõltuvusega. Minu põhimõte oli nii Kohtunike Ühingu esimehena kui õiguskantslerina see, et tuleb viia minimaalseks võimalused, mis annaksid administratiivsete meetmete kaudu kohut mõjutada. Võrreldes paariaastase minevikuga on praeguseks tehtud küllaltki suur samm edasi, sest loodud on Kohtute Haldamise Nõukogu, kuhu kuuluvad advokatuuri, kohtunike, justiitsministeeriumi, parlamendi, peaprokuröri ja õiguskantsleri esindajad ja kus arutatakse olulisemaid kohtute haldamisega seotud küsimusi. Praegu tundub, et kohtute haldamine hakkab minema oma õigesse sängi.
*
MS: Saan ma õigesti aru, et töö Kohtunike Ühingu esimehena andis teile piisava elukogemuse, et võtta vastu president Lennart Meri ettepanek ja kandideerida õiguskantsleriks? Kas teid ei hirmutanud varasemate kandidaatide saatus? Priit Kama kukutati Riigikogus läbi, Kaido Pihlakas ei kogunud isegi fraktsioonide toetust, Rein Müllersonist üksnes räägiti?
AJ: (Mõtleb pikalt) Ma analüüsisin kahe tunni jooksul, – mis Vabariigi President andis mulle otsuse tegemiseks -, poolt ja vastu argumente ning leidsin endal teatud võimalusi olevat. Miks eelmised kandidaadid läbi ei läinud? Ühele heideti ette liigset noorust, teisele vanust ja seoseid ühe huvigrupiga. Minule ei saanud kumbagi ette heita. Samas pani mulle president väga südamele, et minu keeldumise korral võib see koht jääda veel tükiks ajaks täitmata ja see oleks Eesti riigi toimimise seisukohalt suhteliselt taunitav.
*
MS: Teie eelkäija Juhan Truuväli pani ameti maha juba 2002. aasta kevadel, jättes isegi oma viimase aasta aruande Riigikogule esitamata. Pea kolmveerand aastat oli Eesti Vabariik ilma õiguskantslerita. Kas selline õiguslik vaakum tekitas riigile korvamatut kahju?
AJ: Ma ei usu, et see korvamatut kahju tekitas, aga õiguskantsleri kantselei seisukohalt oli see mahavisatud aeg. Teisisõnu: kantselei töötas, aga siin ei olnud ühtegi otsustajat, kes oleks võinud hinnata, milline on hetkeolukord ja milliseks peab kantselei muutuma.
*
MS: Kumb valdkond juhi puudumist rohkem tunnetas: kas seaduste kontroll või ombudsmani roll?
AJ: Ombudsmani valdkonnas, sest tema ülesanded pandi õiguskantslerile alles 1999. aasta teisel poolel. See on valdkond, mida tuleb ka veel 2003|. aastal tõsiselt arendada.
*
MS: Teie tähetund saabus aastal 2002, kui te “seljatasite” valimisliitude küsimuses riigikogu ja presidendi ning tõestasite veenvalt, et riigikontrolör Juhan Partsi astumisega Res Publicasse ei tekkinud riigiõiguslikku probleemi. Tagatipuks valiti teid aasta pressi- ja ka maksumaksja sõbraks. Kümnevõistluse punktitabeli kasutades tuleb tõdeda, et olite n-ö 9000 punkti vormis?
AJ: (Muigab.) Parandaksin ja ütleksin, et kindlasti on minu tähetund veel ees. Kui kellegi kohta öelda, et tema tähetund oli 2002, siis on ta vananev staar. Kui tõsiselt rääkida, siis eelmisel aastal õnnestus teha olulisi asju, mis ei köitnud üksnes juriidilisi ringkondi, vaid puudutas ühel või teisel kujul pea kõiki Eesti inimesi.
*
MS: Kolleegid on teid iseloomustanud kui teistega arvestavat kõrge emotsionaalse intelligentsiga meeskonnamängijat.
AJ: (Liigutatult.) Uskumatu! Nii hea on sellist asja kuulda? Aga ma saan oma ametis olla edukas vaid siis, kui siin kantseleis töötavad Eesti parimad juristid. Minu enda ülesanne ei ole olla selles riigis kõige targem jurist, minu ülesanne on koondada õiguskantsleri kantseleisse Eesti parimad juristid.
*
MS: Olete öelnud, et põhiseadust tuleb tõlgendada konkreetses ajas ja ruumis. Kas aeg on küps presidendi otsevalimisteks?
AJ: See ei ole põhiseaduslik ega riigiõiguslik küsimus, see on puhtalt poliitilise otsustuse küsimus. Põhiseadusega tekiks probleem siis, kui suurendataks presidendi pädevust. Kui parlamentaarsest riigist kujuneks presidentaalne riik. Minu hinnangul on otsevalimine küll veidi rahva petmine, sest presidendile mandaadi andnud rahva ootused on liialt kõrgeks kruvitud.
*
MS: Kas olete endiselt seisukohal, et partei – nime kirjad ei tohiks olla avalikud? Kas teile on kodanikelt tulnud palju kaebusi, et neid dis krimi neeritakse poliitiliste veendumuste pärast?
AJ: (Kahevahel.)Ma ei ole lõpliku seisukohta erakondade nimekirjade avalikustamise suhtes kujundanud. Kaebusi on mulle tulnud kaks. Erakondade nimekirjade avalikustamine on väga tundlik teema. Ma ei tea eriti palju riike, kus peetaks riikliku registrit selle üle, millised poliitilised veendumused ühel või teisel kodanikul
on.
*
MS: Samas leiab valitsuskoalitsioon, et ka kohtunikud ja prokurörid võivad ennast poliitiliselt määratleda?
AJ: Ka see ei ole põhiseaduslik küsimus! Küsimus on selles, kas Eesti on selleks valmis? Selleks, et muuta ühte või teist seadust, on vaja sotsiaalset tellimust. Kas selle järgi on ühiskondlik vajadus? Mul on tuttavate hulgas väga palju kohtunikke, aga ma ei tea neist ühtegi, kes tunnetaksid, et nende põhiseaduslikku õigust on rikutud, kuna nad ei saa ennast poliitiliselt määratleda. Ja pange ennast kohtunike rolli! Kõigi otsuste tegemisel oleksid nad veelgi suurema surve all. Kuid kokkuvõttes on see poliitiline küsimus, millesse mina õiguskantslerina ei saa sekkuda.
*
MS: Näete nii nagu Keskerakondki vaesust põhiseadusliku probleemina. Miks te omavahel läbi ei saa?
AJ: Siin ma täpsustaksin, et minul ei ole ühegi erakonnaga vaenulikke suhteid. Ma saan edukas olla vaid siis, kui ma olen erapooletu. Samas kritiseerin ma kõiki, kes on midagi valesti teinud. Võibolla olen ma Keskerakonna ministreid nende valitsemisajal tõesti rohkem kritiseerinud, aga see ei tulenenud mitte nende erakondlikust kuuluvusest, vaid sellest, et nad on juhtinud ministeeriume, kus on olnud läbi aegade palju probleeme. Aga mis puudutab vaesuse probleemi, siis mina vaatan seda küsimust laiemalt. Tõstatasin selle küsimuse, et tekitada diskussiooni selle üle, kus algab see piir, kus riik peab inimesele appi tulema. Minu asi oli see küsimus tõstatada, kohustamaks riiki selle küsimusega tegelema.
*
MS: Juhtisite oma iga-aastases ettekandes saadikute tähelepanu ohtudele, mida toob kaasa võimuliidu kavatsus keelustada äriühingutel erakondade rahastamine. Teie hinnangul piirab see inimeste põhiseaduslikke õigusi, kuna riigieelarvest antakse raha vaid parlamendierakondadele.
AJ: Hakkan ennast juba kordama: ka selle küsimuse tõstatamisel oli minu ainsaks eesmärgiks tekitada diskussioon. Kuidas jagada seda raha, et oleks tagatud stabiilne ja paindlik süsteem, mis võimaldaks ka uute erakondade juurdetulemist? Teisisõnu: tuleks vältida, et valitsevad erakonnad ei kasutaks seadusandlike hoobasid selleks, et järgmistel valimistel oleks meil parlamendis ainult kaks-kolm erakonda.
*
MS: Kas mul on õigesti meeles, et eelmisel aastal, kui te märkisite, et valimisliitude keelajad juhinduvad poliitilisest omakasust, vähenes kaksikliidu toetusel õiguskantsleri kantselei eelarve tuntavalt? Ka sel aastal süüdistas kolmikliit teid päevapoliitikasse sekkumises ja te jäite ilma kantseleile mõeldud majast Kohtu tänav 8. Kas nendel asjaoludel on mingi seos? Või on põhjus proosalisem ja lahkunud rahandusminister Tõnis Palts esindas hoopis kellegi ärihuve?
AJ: Täpsustan, et eelmisel aastal ei vähendanud kaksikliit kantselei eelarvet. Vastupidi, meie eelarve suurenes. Oli vaid väike arusaamatus, kus meie taotlus, saada väike summa reservfondist, jäeti rahuldamata. Aga seda ei saa üle tähtsustada! Seega eelmise koalitsiooni puhul ma ei tunnetanud, et õiguskantslerit püütakse rünnata majanduslike hoobadega. (Kerge irooniaga.) Mis puudutab endise rahandusministri kirja, millest minul õnnestus teada saada ajakirjanduse vahendusel, siis õnnitlen eksministrit Eesti riigi vaenlase avastamise eest! Kõige suurem rahakulutaja on leitud ning säästuprogramm käivitunud? Kui tõsiselt rääkida, siis välismaal hinnatakse seda sammu üheselt: see on rünnak finantssõltumatuse vastu. Kas see on seotud ka kellegi ärihuvidega, seda las uurib ajakirjandus.
*
MS: Mis saab edasi, härra Jõks? Olete esitanud oma visiooni õiguskantslerina aastani 2008|. Kas sellest võib välja lugeda, et teil ei ole soovi teiseks ametiajaks kandideerida, kuigi põhiseadus seda võimaldaks?
AJ: Vaadake, teiseks perioodiks on võimalik kandideerida siis, kui selleks teeb ettepaneku president ja on olemas suuremate poliitiliste jõudude heakskiit. Seetõttu olengi oma visiooni pannud paika selleks ametiperioodiks. Ma ei tea veel oma tulevikuplaane, aga ma võin teile kinnitada, et enne ametiaja lõppu õiguskantsler Jõks poliitikasse ei lähe!
