<1>
MS: Härra minister! Olete sündinud Võrumaal pärast Stalini surma. Kas teil oli raske lapsepõlv?
VR: Ma ei ütleks, et mu lapsepõlv oleks raske olnud. Ta ei olnud küll materiaalselt rikas. Olin kõige väiksem, seega erilise hoole ja armastusega ümbritsetud. Ilus loodus, koduloomad, jõgi – õnnelik lapsepõlv oli!
*
MS: Miks ma seda küsisin? Aastate eest te väitsite ühes Välis-Eesti lehes, et kõik metsavennad olid bandiidid. Kas need “bandiidid” tegid teie perele kõvasti liiga?
VR: (Tülpinult ja pahaselt.) Ma pole seda kunagi väitnud! Seda väitis üks Austraalia pisikene mammi, kes mind provotseeris. Tegelikult ütlesin ma Austraalias, et metsavendade hulgas oli ka bandiite. Ja ka Võrumaa metsades oli neid aatemeeste kõrval päris palju. (Mõtlikult.) Selles mõttes minul vedas, et suurem madin oli enne minu sündi juba peetud.
*
MS: Olete teada-tuntud naljamees ja anekdoodivestja. Ega te ei solvu, kui visatakse nalja kolmest vennast, kellest üks on minister, teine Riigikogu liige ja kolmas poliitiliselt söötis?
VR: (Üllatunud.) Söötis?!? Poliitiliselt? (Naerab südamest.) Ei! Ma ei arva, et selles midagi halba või valesti oleks.
*
MS: Peeter Tulviste on andnud välja neli anekdoodikogu. Kas teil pole plaanis koostada mõni naljakogumik näiteks kala- ja jahimeestest?
VR: Kuni keskkooli lõpuni kirjutasin ma kõik paremad anekdoodid üles. Kahjuks läks mul see kaustik kaduma. Aga üks asi on anekdoot üles kirjutada, teine miimika ja intonatsiooniga esitada.
*
MS: Lugedes teie elulugu, tundub, et kõik on teil läinud maru libedalt: lõpetasite EPA cum laude, saite Kaarepere sovhoostehnikumi metsaülemaks ja direktoriks, Luua metsakooli direktoriks. Seoses nomenklatuursete kohtadega läks teil vist ka parteisse astumine ilma süümepiinadeta? Vähemasti pole te kunagi hämanud, et astusite parteisse sellepärast, et “õõnestada kuritegelikku re?iimi seestpoolt”?
VR: Selle asjaga on nüüd niimoodi, et kui ma läksin Kaareperre tööle, olin ma pretsedenditult noor mees – vaid 21 aastat vana. Sama aasta sügisel kutsus mind direktor enda juurde ja teatas, et ma olen talle valetanud. Et tema tuli rajoonikomiteest, kus selgus, et ma ei ole ei komsomol ega partei liige. (Mõtlikult.) Partei jaoks nagu liiga noor, aga komsomoli jaoks liiga vana? Selgus, et ma ei tohikski direktori asetäitjana töötada. Siis tuligi oma saatus siduda leninliku komsomoli ja hiljem parteiga. Aga jah, siseõõnestustööd ma parteis küll ei teinud (muigab). Aga öelnud olen ma alati seda, mida arvan.
*
MS: Legendid räägivad, et Kaarepere sovhoostehnikumi päevilt pärineb teie suust üks surematu lause: “Meil pole vaja mitte vett kaitsta, vaid liha ja piima toota”?
VR: Oo, vastupidi! Päris nii ei ole ma kunagi väitnud. Sovhoostehnikumi ajal oli mul üks kohtuprotsess, kus ma sain trahvi selle eest, et sõnnik jooksis jõkke. (Teaduslikult.) Kui raskustung ületab sisehõõrde, siis kipub sõnnik voolama. Ausalt öeldes tundsin ma ennast solvatuna, sest mitmel korral olin ma koosolekul öelnud, et see jama tuleb ära lõpetada ja vall ette ehitada. Sain 25 rubla trahvi. Andsin asja kohtusse ja võitsin! Minu trahv tühistati, aga direktor sai 50 rubla trahvi. (Meenutades.) Ma olin tollal nii noor ja põhimõtteline mees. Praegu oleks ma ilmselt selle kahekümne viieka ära maksnud?
*
MS: Teie poliitiliseks eeskujuks on Winston Churchill. Kuidas te temani jõudsite? Teiselpool raudset eesriiet, marksismi-leninismi õppides?
VR: (Ohkab.) Selle marksismi-leninismiga on nii, et tolle aja EPA ühiskonnateadusi ei õpetanud sugugi rumalad inimesed. Rohkem isemõtlejad. Aga Churchill on küll olnud poliitik, kes on olnud kõrgetest eesriietest pikalt üle. Kui me tol ajal teistest Lääne poliitikutest teadsime suhteliselt vähe, siis Churchillist oli juba siis palju juttu. Ja eeskuju on kinnistunud nende raamatute põhjal, mis nüüd on eesti keeles ilmunud. (Peab tõenäoliselt silmas “Tormihoiatust”; M. S.) Ta on isiksusena paeluv! Milline erakordne elukäik! Palju selles on ilukirjandust, palju tõestisündinud fakte, on raske ütelda. Selleks oleks pidanud teisel ajal teises ühiskonnas elama.
*
MS: Tulite tipp-poliitikasse suure mürinaga 1995. aastal, mil võtsite Riigikogu valimistel 6800 häält. Härra Reiljan! Mis oli edu pandiks?
VR: (mõtlikult.) Poliitikasse tulek on teatud mõttes ühiskondlik kokkulepe. Ka tuntus on tihti mitmekülgne. (Rahulolevalt.) Jah, ma olen sporti teinud. Olen kuuekordne Jõgevamaa meister lauatennises, olen rajooni meister võrkpallis – ja mitte platsi serval, vaid põhisidemängijana! Olen mälumängus osalenud, laulnud. Ühesõnaga: ma pole kunagi pelgalt igapäevatööd teinud. Minu toetajad leidsid, et ma sobin selle asja peale. Valimistulemus oli ka mulle positiivne üllatus. Uskusin, et neid hääli tuleb, aga et nii palju? Poliitikasse tulla on väga lihtne. Olla ja stabiilselt jätkata aga palju keerulisem.
*
MS: Samal aastal asutasite te koos Arnold Rüütli ja Andres Varikuga Eesti Maarahva Erakonna (EME), kuigi poliitilisel maastikul oli olemas juba Maaliit. Kas nendel kahel parteil oli mingi erinevus või olid Maaliidu liidrid Arvo Sirendi ja Ants Käärma ennast tolleks ajaks lihtsalt kuidagi diskrediteerinud?
VR: Ma ei ütleks, et Käärma või Sirendi oleksid ennast kuidagi diskrediteerinud! Seda pole nad teinud tänaseni. Nad on tugevad pikaajalised poliitikud, võibolla pärsib nende tegevust hetkel motivatsioonipuudus.
*
MS: Miks oli siis ikkagi vaja luua uut erakonda?
VR: Maameeste õnnetus on see, et nad on väga jäärapäised! Tehakse vähe kompromisse, teadvustatakse vähe seda kõige tähtsamat ühist eesmärki, mille nimel koostööd teha. Ja kuigi Maaliit ja EME olid pärast 1995. aasta valimisi ühes koalitsioonis, suutsime ühineda alles pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi. Ühistegevuse puudumine tähendas Maaliidule, Koonderakonnale ning Pensionäride ja Perede Liidule sisuliselt hävingut. Kahju, et üksnes vigadest õpitakse.
*
MS: Kas teie olete vigadest õppinud? Tuletaksin meelde, et KMÜ valitsuses oli keskkonnaminister tõeline paharet. Algatuseks avastati, et Luua metsakooli direktorina olite müünud puitu erafirmale, mille omanik te ise olite. Seejärel soetasite keskkonnafondi raha eest ministeeriumile 35 ametiautot; müüsite maha uurimislaeva Livoonia ning paigutasite selle eest saadud 19 miljonit krooni väärtpaberitesse. Härra Reiljan! Kas te kinni ei kartnud minna? Toimunuks börsikrahh veidi varem, jaganuks te võibolla praegu ühte kambrit Avo Viioliga?
VR: (Naerab.) Kõik need väited tahaksid õiendamist! Mis puudutab oma firmale müümist, siis tõepoolest oli meil naabrimehega väike metsafirma. Kool palus lihtsalt naabrimehel ühe raielangi lõpuni lõigata. Livoonia rändas aga mööda maailma meresid, Lõuna-Aafrikas taheti teda isegi arestida. Siis kamandati see laev koju. Tal oli kümme miljonit võlga peal, aga Rootsi kuninglikud merejõud ostsid selle laeva õnneks ära. Võlad said ära makstud.
*
MS: Aga mis saadud rahast edasi sai?
VR: See on jah selline piinlik lugu. Tuleb oma viga tunnistada. Ma ei ole eksimatu inimene ja oma vigade eest oleksin nõus ka vastu hambaid saama. Aga see lame ja ebatäpne kriitika, mis minu aadressil Eesti Päevalehes tollal tehti, oli alatu. Lühidalt: tahtsin riigile raha teenida. Ja teenisimegi! 9 miljonit. Aga loomulikult oleks võinud teoreetiliselt ka selle raha börsil kaotada. Õnneks läks siiski teisiti. Tollal räägiti, et börsil ainult kaks võitjat oligi: keskkonnaministeerium ja Preatoni.
*
MS: Me ei saa üle ega ümber ka piisonitest, keda te loomariigi rikastamise nimel olite valmis Poola ürgmetsadest Eestisse elama tooma. Huvitav, kuidas need suured elukad oleksid meie laantes kohanenud?
VR: Piisonid on Eestis varemgi elanud.
*
MS: Need olid tarvased, kes on väiksemad loomad!
VR: Ei-ei, piisonid elasid ka. Neid on leitud Lõuna- Eestist. Aga asi pole selles. Lugu oli järgmine: vestlesin Poola suursaadikuga, kes tahtis Eesti riiki paarikümne piisoniga õnnelikuks teha. Mina ütlesin vaid, et see pakuks meile suurt huvi (naerab). Lisades samas, et loomi ei saa loodusesse lahti lasta. Ikkagi võõras liik. (Mõtlikult.) Kuigi ära nad elaks, kui neid maha ei lasta. Aga tegelikult on piisonid meil ju olemas. Piison Villu, kelle vader ma olen, elab täisväärtuslikku elu Elistvere rahvuspargis. Ta on silmapaistvalt heas vormis.
*
MS: Aga piison Vilja?
VR: Vilja elab ka. Ta on väike ja tubli, kuid tal on perekondlikud probleemid.
*
MS: Pärast kolmikliidu võimuletulekut 1999. aastal istusite te neli aastat opositsioonis. Istumiseks on vist seda siiski raske nimetada, kui pidada silmas Arnold Rüütli presidendikssaamist ja 165 000 allkirja elektrijaamade erastamise vastu.
VR: (Mõtlikult.) Minult küsiti 2000. aastal, miks ma neid allkirju kogun. Ilus suvi, miks sa õlut ei joo? Niikuinii müüakse elektrijaamad maha, sinust ei olene midagi. Tollal olin ka ise seisukohal, et vähe lootust oli protsessi takistamiseks. Aga igal inimesel on oma sisemised väärtused ja minul oli veendumus, et ma teen täpselt nii palju kui ma jõuan, juhtugu siis, mis juhtub. Ma ei oleks tahtnud, et paarikümne aasta pärast oleksid minu tütrepojad hakanud küsima: “Vanaisa, sa istusid siis Toompeal. Miks sa midagi ette ei võtnud?”. Vaat seda oleks olnud raske kuulata.
*
MS: Teie tegite eeltöö, Savisaar riisus koore?
VR: (Kerge irooniaga.) Jah, lõpuks ilmus ka Savisaar välja. Meie korjasime 112 500 allkirja ja Keskerakond 46 000. Ülejäänud ei ole oluline. Küll on aga oluline lõppresultaat. Raudtee läks ära, aga elektrijaamad jäid alles.
*
MS: Olgem nüüd ausad ja vaadakem tõele näkku: poleks teid, poleks Arnold Rüütel ka täna president.
VR: (Tagasihoidlikult.) On teisi arvamusi kah. Aga jah, mul oli au selle meeskonna juht olla. Ma sain täpselt aru, kuidas see süsteem peab toimima. Ja kahtlemata see töö õnnestus. Ja ta õnnestus kahel põhjusel: meie tegime väga täpselt tööd ja teised tegid väga palju vigu. Ma väidan, et kui kolmikliit oleks Tulviste, Tarandi ja Savi nimekaardi pannud musta kaabusse ja lasknud süütul tüdrukul sealt ühe nime välja võtta, kelle peale nad oleksid panustanud, siis me ei oleks neile vastu saanud. (Ilmekalt.) Aga õnneks oli neil lõhe ja lõhe oli ka Keskerakonnas Oviiri ja Kreitzbergi vahel? Meil seevastu oli väga selge plaan viia valimised riigikogust välja. Tegime üldrahvaliku kampaania ja tegelesime valijameestega. Ja lõpuks oli õnn ja vanajumal meiega. Olin küll Rüütlile lubanud, et teise ringi valimiskogus ta jõuab. Aga et ära teha õnnestub, oli kõigi asjaolude suur kokkulangemine. Muuseas, ka kandidaat esines väga hästi.
*
MS: Kumba teost praegu presidendi kantseleis toimuv teile rohkem meenutab, kas Kafka “Lossi” või Orwelli “1984”?
VR: Ei meenuta kumbagi. Seal on mõned ambitsioonikad inimesed, aga ma ei taha nendesse asjadesse sekkuda.
*
MS: Ise keetsite selle supi kokku!
VR: (Mõtlikult.) Jutud sellest, et Arnold Rüütel on kergesti mõjutatav inimene, on tugevasti liialdatud. Vastupidi! Te võite mõjutada teda palju tahes, tema jääb oma põhimõtete juurde kindlaks. Ei ole kahtlust, et Arnold Rüütel on Kadriorus peremees. Tarmo Männi asi on meeskond tema teenistusse rakendada. Ei rohkemat.
*
MS: Olete pärast taasiseseisvumist alles kuues keskkonnaminister. Kui te saaksite vaid ühe oma eelkäijatest (Toomas Frey, Tõnis Kaasik, Andres Tarand, Vootele Hansen, Heiki Kranich) esile tõsta, kelle tõstaksite?
VR: Kahtlemata oli Tarand hea keskkonnaminister. Ma ütleksin, et Tarand oli ajal, mil kinnistati säästva arengu põhimõtteid, väga hea minister. Teised on suutnud teha tüki maad vähem.
*
MS: Kuidas on olla aga Rahvaliidu keskkonnaminister Reformierakonna mehitatud ministeeriumis?
VR: Ei ole kergete killast, ütleme nii! (Naerab.) Ministeeriumi administratiivne suutlikkus tahaks kindlasti natukene parandamist. Samas ma tunnen siin paljusid inimesi, kõrge kompetentsiga spetsialiste, kes on nõrkuse hetkedel otsustanud ametniku staatusele lisada teatud poliitilise värvingu. Olen nende käest küsinud: mis asi on liberaalne keskkonnapoliitika? Nad punastavad natukene ja hakkavad kokutama?
*
MS: Mida arvate Eestimaa Looduse Fondi soovist muuta põhiseadust, tagamaks Eesti elusloodusele ja keskkonnaressurssidele põhiseaduslik kaitse?
VR: Tegelikult on põhiseaduslik kaitse ka praegu olemas. Põhiseaduse muutmine on väga vastutusrikas tegevus. Meie põhiseadus on töötanud ka looduse hüvanguks. Looduse Fond on viimasel ajal oma tegevust aktiviseerinud. Väga positiivse tegevuse kõrval võib seal täheldada ka destruktiivseid ilminguid. Kui me hakkame vaatama, siis Eestis rohelist parteid ju polegi. Ja ma millegipärast arvan, et Strandbergil on tekkinud soov poliitikasse tulla. Sellepärast seal fondis nii kõvasti kõmistataksegi.
*
MS: Millise ministeeriumi alla peaks kuuluma kalandus? Kas seda peaks kureerima endine seakasvataja või kala- ja jahimees?
VR: Ma arvan, et istume lähinädalatel Tiit Tammsaarega maha ja saadame kalanduse põllumajandusministeeriumi alla. Seda väga lihtsal põhjusel: Euroopa Liidus on kalandus põllumajandussektori all. Sealt on tulemas palju abirahasid ja otstarbekas oleks see valdkond ka meil suunata põllumajandusministeeriumi alla. Meile jääks üksnes ressursi kasutamise kontroll. Selles küsimuses ei ole meil Tiiduga mitte mingeid lahkarvamusi.
*
MS: Kas te ise olete rohkem kala- või jahimees?
VR: Viimasel ajal rohkem kalamees, jahis on vähe saanud aega käia. Aga mõlemad on head stressimaandajad, kusjuures kala- ja jahisaak on selle kõrval tähtsusetu.
*
MS: Läbi huumoriprisma, tsiteerides klassikut: seega pole te omavalmistatud ahinguga kudevaid latikaid tapmas käinud?
VR: Ma olen patsifist! Pean ahingut eriti jõhkraks püügiriistaks. Ma pole iialgi ahinguga püüdnud. See on ju metsalise püügiriist!
*
MS: Nelja aastaga oleks teiega nagu metamorfoos toimunud. Paharetist on saanud rahu ise, kes vana rebasena vaatab pealt noorte kolleegide mässamist. Kas ka poliitikas võiks kasutada terminit “sarvede mahajooksmise aeg”?
VR: Ma usun küll. Sellepärast, et kas me tahame või mitte, valitseb ka poliitikas tasakaal. Kui noor inimene tuleb, tahab ta mööbeldada ja mässata, kõike muuta. Noor ei mõista vahet teha, mida on võimalik üldse muuta ja mida mitte. Aga noorus läheb mööda? Lisanduvad tarkus ja tasakaalukus. Mis ei tähenda aga üldse seda, et noored ei peaks poliitikasse tulema. Kust need kogemused siis ikka tulevad?
*
MS: Ja lõpetuseks: mida te ütleksite inimesele, kes pole oma elus istutanud mitte ühtegi puud?
VR: (Kella vaadates). Istutagu kiiresti oma puu!
