MS: Härra Laar! Kui suurt rolli on teie elus mänginud juhus?
ML: Suhteliselt suurt. Ma ei nimetaks seda võibolla juhuseks, vaid saatuseks.
*
MS: Miks ma seda küsisin? Minu meelest olete te olnud eesti lähiajaloo Forrest Gump, kes viimasel paarikümnel aastal on olnud kõigi olulisemate sündmuste keerises, et mitte öelda keskpunktis. TRÜ ajalooteaduskond, “Noor-Tartu”, servapidi Euromais, muinsuskaitse koos oma pärimuste kogumise ja ausammaste avamisega, Kodanike Komiteed, viimane ülemnõukogu, Eesti taasiseseisvumine, Riigikogu valimised, peaminister, Tallinna volikogu esimees (sic!), uuesti peaminister. Vürtsi lisavad likviidsuse likvideerimine, Iisraeli relva- ja rublatehing ning pumppüssisandaal. Teist saaks teha hea filmi!
ML: (Naerab südamest.) Väga huvitav idee. Jah, ma olen õnnelik inimene. Elada elu, kus on olnud vürtsi ja värvi, häid sõpru, usku, lootust ja armastust?
*
MS: Olete veel küllaltki noor mees, läbi huumoriprisma: õpetaja võiks teile juba anda ülesandeks joonistada hobune. Samal ajal kui ülejäänud endised ja tulevased peaministrid alles rõngaid maalivad?
ML: Jah, mingil määral küll. Peaministri tööd on tulnud teha kauem kui kellelgi teisel Eesti ajaloos. Aga ma loodan siiralt, et see rekord kunagi üle lüüakse.
*
MS: Paistsite juba ülikooli alguses silma oma nõukogudevastasusega. Kui raudne eesriie poleks avanenud, kas siis oleks teist saanud Nikluse ja Tarto sarnane dissident või Kelami- tüüpi polüglotist kanakasvataja?
ML: (Üllatunud küsimuse rõhuasetusest.) Väga raske vastata! Siin oleks kõik sõltunud õnnest, sest 80ndate alguses oli vähemasti selles küsimuses “valikuvabadus”. Kui julgeolek oleks teadnud, et artikli “Eesti 1944” pole kirjutanud mitte Narva rinde veteran, vaid mingisugune poisinolk, oleks paremal juhul oodanud mind kanakasvatus, halvemal juhul aga vangla. (Mõtlikult.) Midagi oleks minuga igatahes juhtunud. Kui ma 1982.aastal oma abikaasaga abiellusin, siis ennustas ta ette, temast saab dekabristi naine.
*
MS: Ometi läks teil paremini, kui teie kursusevennal ja heal sõbral Lauri Vahtrel.
ML: Kokkuvõttes läks meil kõigil paremini. Loomulikult, kui sind visatakse mõni kuu enne lõpetamist ülikoolist välja selle eest, et sa otsustasid inimeseks jääda ja keeldusid koostööst teatavate asutustega? Aga kui sul on sõbrad, siis saad sellest üle. Arvan, et ka Lauri Vahtrel on läinud elus väga hästi.
*
MS: Meenub, et ühe teie 1989. aastal “Vikerkaares” ilmunud artikli pärast, mis käsitles hävituspataljoni tegevust, algatati kriminaalasi. Ise olite tollal välismaal. Ilmselt lootis nõukogude võim, et sinna te jäätegi?
ML: See juhtus ühe minu esimese välissõidu ajal. Ajaloolise pärimuse kogumine oli just hoo sisse saanud ja sellele otsustas tollane võim lõpu teha. Kui vanasti saadeti inimesi Siberisse, siis sel ajal saadeti neid Rootsi. Arvan, et mitmed Eesti avaliku elu tegelased, kes oleksid võinud siin suurt rolli etendada, lülitati sellel kombel Eesti elust välja. Ilmselt oli tollastel võimukandjatel minuga sama plaan, sest ajaloolise pärimuse kogumist ja mälu kardeti väga. Minu puhul ei olnud ju uurimine mitte ainult algatatud, vaid ka lõpetatud. Mis tähendas seda, et suure tõenäosusega ootavad mind tagasipöördumise korral trellid? Aga see mäng oli väga läbinähtav. (Pahaselt.) Mulle oli mõeldamatu lahendus, et ma jätan Eestisse kasvõi mõneks ajaks teadmatusse oma naise ja väikesed lapsed.
*
MS: (Sarkastilisel.) Nõukogude võimule oli see muidugi halvaks üllatuseks.
ML: Lisaks pärimuse kogumisele olite tollal ka agar taastatavaid ausambaid avama. Ega te pole kokku lugenud, mitme Vabadussõja ausamba ja mälestustahvli avamisel te 80ndate lõpus käisite? Ei ole! (Naerab.) Ma hea meelega osaleksin nende avamisel jätkuvalt, sest ajaloo jäädvustamise on mulle jätkuvalt väga hingelähedane teema. Tahan ka kõigis tulevastes ametites selle eest hoolt kanda, et mälu ei kaoks.
*
MS: 1990. aastal kandideeriste viimasesse ülemnõukogusse Töökollektiivide Liidu nimekirjas. Ega teil vist erilisi valikuvõimalusi nimekirjade osas, kes veel kandideerisid
(Rahvarinne, venelased, Vaba Eesti) polnud?
ML: Probleem oli selles, et tollal oli valimistel kandideerimine veel suhteliselt piiratud võimalustega. Eesti Kristlik-Demokraatlikku Liitu, kuhu ma tollal kuulusin, ei olnud ametlikult registreeritudki. Nii oligi meil kokkulepe selle teie poolt mainitud keerulise nimega organisatsiooniga, et me kandideerime küll nende nimekirjas, kuid edaspidi oleme iseseisvad. Nii ka läks.
*
MS: Kas ma mäletan õigesti, et te pääsesite oma valimisringkonnast ülemnõukogusse viimasena, edestades napilt Lennart Meri?
ML: (Rahulolevalt.) Täiesti õigesti! Neid hääli loeti oma viis korda üle, sest häälte vahe oli väga väikene.
*
MS: Igatahes sai ülemnõukogus palju nalja! Härra Laar! Mind huvitaks professionaalsest ja museoloogilisest huvist, mis sai nendest punapassidest, mida te ülemnõukogu päevil ühte suurde purki korjasite?
ML: (Kimbatuses.) Need sai nagu? Aa, mulle meenus, et tegemist oli protestiaktsiooniga. Selle purgi andsin härra Uluotsale, kes esitas eelnõu, mis arvanuks isikuttõendavate dokumentide nimistust välja Eesti kodaniku isikutunnistuse.
*
MS: Jutt on nn Rumesseni passidest?
ML: Ma ei nimetaks neid nii! See on selline poliitiline mütoloogia, mis naeruvääristab Eesti ajaloo jaoks suuri ja olulisi asju. Vaieldamatult oli isikutunnistuste väljaandmine oluline asi.
*
MS: Edgar Savisaare vastu suunatud “enamlaste ja kelamlaste kirjale” te alla ei kirjutanud. Kas selles väljendus juba toona teie poliitiline tarkus või mängis rolli tõsiasi, et viibisite tolal välismaal?
ML: (Naerab.) Ma ei ole poliitiliselt tark inimene! Olen suutnud piisavalt oma tegemiste või tegemata jätmistega seda ka tõendada. Mis puudutab seda kirja, siis on mul juba iseenesest koostöö kommunistidega vastuvõetamatu.. Kuigi ma pidasin tollal Edgar Savisaare mahavõtmist õigeks, ei saanud ma liituda jõududega, kes mulle muidu veel vastuvõetamatumad on.
*
MS: 1992. aasta Riigikogu valimistel oli valimisliidul Isamaa õigupoolest kolm peaministrikandidaati. Mis sai kaalukeeleks, et teid eelistati Kaido Kamale ja Illar Hallastele?
ML: (Pahaselt.) Kust mina pean seda teadma? No ilmselt sai otsustavaks, et valimisnimekirjas olin ma esimene. Aga keegi ei uskunud ju ligilähedaseltki nii head tulemust! Mäletan, et mu abikaasa küsis Tiit Pruulilt korduvalt, et mis siis ikkagi saab, kui Isamaa võidab. Pruuli keerutas ja ütles, et eks me siis vaatame?
*
MS: Mäletan, et veel 1992. aasta suvel suhtuti teisse kui vahvasse muinasjullesse ja koduloo- uurijasse, mitte kui riigimehesse. Millal te ise hakkasite uskuma, et teist võib tõesti saada peaminister?
ML: Hirm tekkis siis, kui hääletustulemused hakkasid selguma. 1992. aastal saabusid need väga kaootiliselt ja vastu hommikut. Aga samas olid mitmed inimesed mind selleks ette valmistanud. Ma ei saanud näiteks tükk aega aru, miks Carl Bildt mind mitmesugustele majanduslikele ja poliitilistele väljaõpetele kutsus. Neil millegipärast oli juba suvel selline tunne.
*
MS: Algus ei läinud ju teil sugugi halvasti! Kui mõned keelevääratused nagu likviidsuse likvideerimine ja mõni valitsuskabinetti kuuluv tünnivabriku direktor kõrvale jätta?
ML: Muuseas, kõik minu nõunikud, kaasarvatud Ardo Hansson, olid selle kuulsusrikka kõne enne läbi lugenud! Aga mis puudutab majandusega tegelevaid ministreid, siis antud hetkel kedagi teist polnud lihtsalt panna? See majanduse peal olev pink oli 1992. aastal poliitikute hulgas ikka väga lühike. Oli küll hiilgavaid eksperte, aga inimesi, kes oleks julgenud selles olukorras selle ameti vastu võtta, paraku polnud. Olgem ausad: enamus poliitilisi konkurente vaatas ju 1992. aasta valitsust kui surmaminejate valitsust. Valitsust, kes teeb ära hulga ebapopulaarseid otsuseid, kuid kes kirjutab samas alla ka poliitilisele enesetapule. (Mõtlikult.) Jutt, et ebapopulaarne otsus toob kunagi tulevikus sulle populaarsust juurde, on jama.
*
MS: Olete ühes oma intervjuus pidanud oma suurimateks puudusteks liigset usaldavust ja kiirete ja impulsiivsete otsuste tulemusel sündinud rumalusi.
ML: (Vahele.) Jah!
*
MS: Samas on teie oponendid teile ette heitnud yesmanliku käitumist, mille tulemusel ühel hetkel enam teiega varem sõlmitud kokkulepped ei olnud vettpidavad.
Eks tõde ole vist kuskil kahe vahel?
ML: Pean ütlema, et ma ei ole kunagi olnud väga jäärapäine sisulistes küsimustes. Kui ma olen ikka midagi väga selgelt lubanud, siis ma olen seda ka teinud. Aga nagu ma aru saan, kisub jutt 1994. aasta suure Isamaasõja suunas? Olime ikka väga noored ja rumalad?
*
MS: 22. septembril 1994 esitas kuningriiklane Kulbok ultimaatumi, milles ta nõudis teie tagasiastumist 72 tunni jooksul. Seda ei järgnenud. 26. septembril esitati riigikogule otsuse eelnõu teie umbusaldamise kohta, mille te palusite panna riigikogus samal päeval ka arutlusele. Küüniline on mõelda, et kui te poleks sel päeval seda arutlusele lasknud panna, oleks kõik võinud teisiti minna?
ML: (Õudusega.) Siis ma oleksin ametisse jäänud.
*
MS: Sest samal ööl uppus parvlaev “Estonia”.
ML: See oleks küll olnud kõige julmem, mis saab ühe inimesega juhtuda. Jääda tänu sellisele tragöödiale ametisse? Midagi jubedamat ei suuda ma endale ette kujutada.
*
MS: Pärast peaministri ametist tagandamist olite te tükk aega varjus, Edgar Savisaar ei pidanud teadaolevalt vajalikuks isegi teid salaja lindistada. Käisite autojuhikursustel ja juhtisite kaks nädalat koos Priit Vilbaga Tallinna linna. Teie kommunaalpoliitiku karjäär jäi kuidagi lühikeseks?
ML: (Naerab.) Hakkasin tegelema teemadega, mis siiamaani Tallinna linna vaevavad. Aga ma õppisin selle kahe nädalaga kõvasti! Arusaadav, miks mu karjäär volikogu esimehena nii lühikeseks jäi. Kõik inimesed, kes olid ühtteist kõrvale tõstnud, ühinesid väga kiiresti? Hull, kes hakkab Tallinna linnas korda looma, tuli ju maha võtta. Samas jääb mulle arusaamatuks, miks arvatakse, et kõrges poliitilises ametis olemine on inimese eluunistus. Et kui ta sellest ametist lahkub, muutub ta süngeks ja tigedaks ning karjub kodus naise, laste ja koduloomade peale. (Arutledes.) Ilmselt on siis ka selliseid poliitikuid olemas.
*
MS: 1999. aastal tegite tõelise come back´i ja saite taas kõigile üllatuseks peaministriks. Kuid kas see ei olnud mitte Pyrrhose võit? Pean silmas seda, et kui Isamaaliitu poleks kaasatud Jüri Mõisa, kes võttis valimistel 7000 häält, oleks peaminister olnud keegi teine. Samas jäänuksid hilisemad jamad Tallinna venelaste äraostmise, Meelis Lao ja Jevgeni Koganiga ära.
ML: (Resoluutselt.) Kogani jätame nüüd küll mängust välja, tema kuulub mütoloogiate hulka. Meie tingimuseks Tallinna koalitsiooni moodustamisel oli, et seltsimees Kogan lahkub volikogust. Mida ta ka tegi. Pyrhhose võit oli võibolla 1999. aasta Tallinna kohalike valimiste võitmine. Võib arvata, et all-linnas opositsioonis istudes oleks see taganud kolmikliidule Toompeal pikema ea. See oli Pyrrhose võit Isamaaliidu erakonna, mitte aga tallinlaste jaoks. See tuulutamine, mida Jüri Mõis suutis Tallinnas teha, on tähelepanuväärne. Mida aeg edasi, seda positiivsemalt Mõisa algatatud projektidesse suhtutakse. Kus on need uued projektid, suurhallid ja jalgpallistaadionid, mis jäävad praegusest linnavalitsusest maha?
*
MS: Kaubamaja tunnel ja vabadusekell.
ML: (Kimbatuses.) Jah? see on suhteliselt hea vastus! See seletab nii mõndagi.
*
MS: Mäletan, et 90ndate alguses olite te kibe käsi petanque´s ja tennises. Millal tekkis teil aga huvi laskespordi ja pumppüssist laskmise vastu?
ML: Lapsest saati on mulle õhupüssist lasta meeldinud. Pumppüss lisanus hiljem (Naerab.)
*
MS: Saate aru küll, kuhu ma sihin! Kas te võtsite juhtunust õppust? Robert Lepiksonil ilmselt kohta “treeningutel” teie kõrval tulevikus pole?
ML: Robert Lepiksonil poleks ka tol mälestusväärsel korral kohta minu kõrval, kui ta ise poleks kohale roninud! Aga ma ei taha sellest rääkida, kuna lapsest saati on kitupunnid mulle vastumeelsed olnud.
*
MS: Jätkakem militaarsetel teemadel! Kuidas teie kui vana metsavendade uurija ja totaalkaitse pooldaja suhtute NATO viimase aja soovitustesse meie kaitsevägede reformimisel?
ML: Ma arvan, et meie kaitsejõududes käib vaidlus väheoluliste küsimuste üle. NATO ei ole soovitanud ei Kaitseliitu ära kaotada ega ajateenistusest loobuda. See, et me peame looma endale professionaalsed üksused, on ammu selge. Ma ei kujuta kaitseväge ette ilma professionaalse üksuseta. Veel vähem aga kujutan ette kiirreageerimisüksust ilma kaitseväeta. Minu meelest ei maksa külvata segadust sellepärast, et parasjagu on mõlemal kohal inimesed, kes nendest asjadest mitte midagi ei tea.
*
MS: 2001. aasta detsembris teatasite te paljudele üllatuseks, et astute valitsusjuhi kohalt tagasi. Oma teise ametiaja suurimaks puuduseks pidasite te haldusreformi ebaõnnestumist. Mis olid aga suurimad õnnestumised?
ML: Esiteks see, et me suutsime 1999. aastal Mart Siimanni poolt pärandatud august välja ronida. See on nagu logu jalgrattaga mäkke ronimine! Aga kui sa oled läbi raskuste sinna tippu jõudnud, on ikka mõnus küll? Hoiad aga lenkstangi, tuul vihiseb kõrvus ja kõik plaksutavad. Kuid ei tohi unustada, et pärast laskumist on vaja edasi vändata. Aga suurimaks saavutuseks pean ma seda, et me suutsime ennast NATO-sse murda. Seda poleks ma suutnud ilma Jüri Luige, Toomas Hendrik Ilvese ja tollase rahandusministri Siim Kallaseta. Tõsta SKP 1,4lt 2%-le ja teha see populaarseks otsuseks, on omaette kunst. Kusjuures selle nimel ohverdati väga palju teisi asju.
*
MS: Pärast viimaseid kohalikke valimisi, kus Isamaaliit sai Tallinnas küll 7 %-lise toetuse, kuid mitte ühtegi kohta volikogus, panite te erakonna esimehe ameti maha. Kuidas teile kaugelt Brüsselis europarlamendist Isamaaliidu juhtimine tundub?
ML: (Hämmingus.) No see küsimus kiskus nüüd küll provokatsiooniliseks! Mida lugupeetud küsija arvab, et ma talle vastan? (Naerab.)
*
MS: Kas teie oleksite ühiskondlikule leppele erakonna esimehena alla kirjutanud?
ML: (Vilunult.) Erakonna esimehena teen ma täpselt seda, mida erakonna juhatus volitab mind tegema. Isamaaliidus ei ole asjad nii, et keegi kirjutab lihtsalt millelegi alla.
*
MS: Olete ühtäkki muutunud sõnaahtraks. Ikkagi! Kas te toetate Tunne Kelami ideed, et Isamaaliit võiks minna Res Publica nimekirjas europarlamendi valimistele?
ML: Ma täpsustaksin, et ma ei ole kuulnud Tunne Kelami suust isegi sellise idee poegagi! Küll aga oleks iseenesest mõistlik, – kuid raskesti teostatav-, et need europarlamendis ühte fraktsiooni kuuluvad erakonnad läheksid europarlamendi valimistele ühise nimekirjaga.
*
MS: Kas teie jaoks oleks europarlamentääri koht uus väljakutse?
ML: Ei. (Kahetseb öeldut ja parandab.) Saadiku töö on seal väga vastutusrikas, täpselt reglementeeritud ja aeganõudev. Ma loodan, et Eesti valib sinna väärikad inimesed. Mis puudutab mind, siis olen ma olnud 12 aastat Eesti tipppoliitikas ning tahaksin vahepeal natukenegi tegeleda teiste asjadega.
*
MS: Millega? Millal toimub teie kuulsa doktoritöö “Äratajad” kaitsmine?
ML: (Reipalt.) Doktorieksamid on tehtud! Raamat on trükikojas, kuid ilmselt jääb kaitsmine siiski järgmisesse aastasse. See on eesti rahvuse kujunemise lugu, mis
räägib paljudest rahvusidee loojatest ja kandjatest, kellest me paraku pahatihti mitte midagi ei tea. Nad tõid oma tuleviku ohvriks, said tihti kolki, kuid enamasti olid siiski õnnelikud. (Särades.) Tuleb tunnistada, et ma tundsin tohutut naudingut seda kirjutades. Vaat see on asi, mida ma olen tahtnud teha ja ka edaspidi teha.
*
MS: Aga kas te sellist vanasõna ikka mäletate, et kaks ilma kolmandata ei jää?
ML: (Ägedalt.) Seda on mulle millegipärast paljud inimesed meelde tuletanud nii siin kui välismaal. Ma ei julge enam seda ümber hakata lükkama, sest äkki sõnun jälle ära?
