Ilusal kevadõhtul (kuskil maikuus) ja meeldivas seltskonnas tekkis mõttevahetus teemal, kuidas saab valmistada kõige maitsvama lambaliharoa. Kuna kohal oli nii teoreetikuid kui ka praktikuid seinast seina, siis oleks sellest vestlusest saanud lausa omaette kokaraamatu. Kuid mina tahtsin näida originaalne ja andsin lubaduse valmistada lambapraad, mille üle ka kõige nõudlikum seltskonnast ei nurise, ning isegi need, kes elavad eksiarvamuses, et igal lambal on kasuka maitse ja seepärast seda süüa ei sünni, saavad mõnusa toiduelamuse. Ainsaks tingimuseks seadsin, et seda, kuidas ma lambast prae teen, jutustan alles siis, kui praad on laual ja igaüks saab ise maitsta. Seltskond nõustus.
Targutaja, Toriseja ja Skeptik
Tundi kolm hiljem oli aurav lambapraad laual. Küll nägi ilus välja. Aurav, mõnusalt pruunistunud, hõrk lõhn lendles ümber. Köögiviljad lisasid värvi ja silmarõõmu.
Esimese viilu lõikas kokakunsti korüfee ja vana lambahai Targutaja: “See ju lausa sulab suus! Mis imelisi maitseaineid ja marinaade sa kasutasid? Oli ju lammas veel kolme tunni eest pakis!”
Teise viilu sai Toriseja, kes kunagi ühegi toiduga rahul ei olnud ja kogu lamba valmimise aja virises, et ega sellest nüüdki asja saa. “See on tõesti hea! Parim lammas, mida kunagi olen söönud. Nii mahlane. Ja uskumatu, et isegi juurvili on erakordselt maitsev!” Toriseja nimelt sõi juurvilja ainult siis, kui raha oli õlle peale ära kulunud ja liha jaoks ei jätkunud.
Kolmas viil tõsteti Skeptiku taldrikusse, kes oli veendunud, et lambal on kasuka maitse. See veendumus oli nii kindel, et tegelikult ei olnud ta lammast kunagi proovinudki. Oli vanematelt inimestelt kuulnud. Noh, eks pensioniealisel lambal, kelle seljast oli pügatud paarkümmend korda villa, võiski kasuka maitse juures olla. Aga kollektiivis peitub jõud ja Skeptik torkas tükikese suhu. “Uskumatu! Sellel pole ju mingit kasuka maitset! Mis imelised maitseained küll selle lamba nii hõrguks tegid?”
Lammas ilma milletagi
Oli aeg paljastada tõde. Võtsin sisse kõiketeadja poosi nagu Athos “Kolmes musketäris”, kui ta sõnas: “Te kõik eksite. Te sööte tegelikult hobust.”
Ei, hobust me sel korral ei söönud, ikkagi lammast. Ja siis jutustasin, kui lihtsalt ma selle lamba tegin.
Praetüki valisin välja turult. Ega suurt tähtsust polegi, milline lamba osa praeks teha, peaasi, et kondiga ja noor tall (vana jäär valmistaks kindlasti pettumuse). Loputasin veega üle ja asetasin lahtiselt malmist ahjupotti. Ei lisanud ühtki maitseainet. NB! Sageli ei teadvustata, et ka sool on maitseaine. Mitte mingil juhul ei tohi lisada soola! See tõmbab liha kuivaks ja kogu eksperiment läheb aia taha. Niisiis, jumalast mage maitsestamata lammas. Ütleme siis, et Alasti Lammas!
Ahju pole mõtet üle 180 kraadi kuumutada, hakkab samuti kuivatama. Pool tundi pruunistada ühte külge, pool tundi teist ja siis potile kaas peale ning hauduma.
Kui kahvel annab teada, et lammas on 30-40 minuti pärast pehme, pane potti terved puhastatud köögiviljad. Porgand, redis, juurseller, bakla?aan, värsked peterselli, tilli, mündi, rosmariini, tüümiani, basiiliku lehed. Nimekiri pole lõplik. Ja ei mingit soola!
Ja ongi kõik! Kes tahab valmis prae kõrvale midagi teravat või soolast, võtku mädarõigast, sojakastet, piparmündikeedist.
Kes ei usu, proovigu järgi.