Kellegi tabava tähelepaneku kohaselt tuleb eestlasele kaks korda vastu pead anda, enne kui ta vihastab. Meie valitsused on seda teinud rohkemgi. Ikka retsepti järgi, et ega küll küllale liiga tee.
Loetlegem vaid mõningaid obadusi: Saksa sõjaväes teeninud meeste peale kõõrdi vaatamine, Lihula ausamba ja sealse rahva kallal vägivallatsemine, viljatute ja mõttetute järeleandmiste tegemine Venemaale, sealt tulevate solvangute ja alanduste vagur allaneelamine, vene keele hiiliv muutmine teiseks riigikeeleks ning Moskvast Vene saatkonna vahendusel dirigeeritud imperialistlike ürituste truualamlik turvamine.
Pole siis ime, et kõik see ja palju muudki on isegi vagurad ja materialistlikud eestlased vihale ajanud. Üha enam on neid, kes tunnevad, et on omaenda riigis rohkemgi nurka surutud kui vihatud nõukaajal. Riik, millest unistati kui rahvuslikust kodust, on ühtäkki justnagu kaaperdatud. Ja kaaperdajateks on ärikate ja kartellipoliitikute kõrval ka need, kellest omal ajal arvati vabanetud olevat – kohalikud kommud ja internatsid. Ühed on praeguseks muutunud muidugi ordenitega dekoreeritud “vabadusvõitlejateks”, teised aga “lojaalseteks” ja “integreeritud” kodanikeks. Või kui veel ei ole, siis varsti on, st nii dekoreeritud kui kodanikud.
Kapo võib selles olukorras muidugi otsida nii eestlaste kui venelaste hulgas provokaatoreid ja üritada neid neutraliseerida. Ühel hetkel, kui emotsioonid mingi järjekordse solvangu ajel üle ääre kobrutavad, pole see aga enam võimalik.
Võib muidugi arvata, et Moskva stsenaarium taoliste kokkupõrgete tarvis on tavapärane: venelased peavad olema selleks sedavõrd hästi ette valmistatud, et spontaanselt puhkenud kähmluses eestlased alla jääksid. See lisaks siinsetele venelastele veelgi kuraasi ning sunniks kohaliku poliitika juhttegelasi nendega veelgi rohkem arvestama.
Meie valitsuse – aga ka kapo – praegune asjaajamine on ses suhtes just vesi Moskva veskile. Sisuliselt jäetakse venelaste käed vabaks, samal ajal, kui kogu aur läheb eestlaste käte sidumiseks.
Mis on siis selles olukorras väljapääs? Väljapääs, mis ennetaks sündmuste väljumist kontrolli alt? Seesuguseid väljapääse on vaid üks. Valitsuse jõuline ja otsusekindel tegutsemine, mis nii Moskvale kui siinsetele venelastele demonstreeriks, kes on riigis peremees ja kelle huvides Eesti riiki üldse tehakse. Ühe sammuna eeldab see ka Pronksmehe kõrvaldamist. Mitte Maarjamäele, mitte Okupatsioonimuuseumi või kusagile kolmandasse kohta. Pronksmees tuleb valada kirikukellaks. Las leinab ja rõõmustab mõne kiriku tornis. Ja kes saaks öelda, et see oleks talle ja tema poolt sümboliseeritavatele sõjaohvritele alandavaks saatuseks? Ja kes saaks ka öelda, et venelased ei või oma kurbust sõjas kaotatud omaste üle käia välja näitamas kirikus?
“Eks ole kirjutatud: minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile!” (Markuse evangeelium, 17.)