Mingitel seletamatutel põhjustel võtsin vastu kõne tundmatult numbrilt. Sealpool oli ajakirjanike liidu esinaine Marica Lillemets, kellega ma isiklikult sugugi tuttav ei olnud. Tal oli mure: kas ma oleksin nõus juunis Brüsselisse sõitma. Euroliit tahab eesti ajakirjanikele eurostruktuure tutvustada. Tegelikult oli see pakkumine, mida olin nii umbes poolteist aastat pikisilmi oodanud.
LEGENDID EUROPEALINNAST
Miks? Aga sellepärast, et Brüsselis resideerub mu hea sõber, noorema põlvkonna kirjanik Vahur Afanasjev, kellega on kordi juttu olnud sellest, kui tore võiks olla näiteks tema Brüsseli apartemendi rõdul kalmaare grillida ja neid siis kuiva valge veiniga kõrist alla loputada. Ja et pole see tegelikult nii kole linn midagi? seal on toredaid kohti ja asju ka.
Minu eelinfo Brüsseli kohta pärineski valdavalt Vahuri suust. Ja sellest lünklikust teabest oli moodustunud üsna huvitav pakett. Teadsin näiteks seda, et europealinna apteekides müüakse ilma retseptita eetrit (kadestage, lõunaeestlased!). Hea puhas aine on, väga heas pakendis peale selle. Peale avamist saab selle nii korralikult sulgeda, et võluväega aine ei haihtugi õhku. Loomulikult ei mõista kohalikud seda setude kombekohaselt kasutada. Miks nad sellega kauplevad ja milliseid haigusi ravivad, seda ei tea keegi meist senimaani.
Linna ennast kujutasin ette jubedate pilvadesse kõrguvate klaaskolosside kogumikuna, täis naljakid ülikonnastatud inimesi. Nende sekka poetunud mõned Vahuri sugused kaksikelu elavad indiviidid, kes vabal ajal eetrit joovad ja häid raamatuid kirjutavad. Neid legende, et kõik ses linnas on hüper-super-megakallis, olin ka kuulnud.
NORMAALSED INIMESED, LOEVAD MINUTI PEALT TÖÖTUNDE
Paar päeva enne reisi küsisin Vahurit MSNis, et mis ma sulle toon, kas head odavat eesti viina. “Ei-ei, mitte mingil juhul,” teatas ta ja luges oma baarikapi sisu ette. See oli aukartust äratav. “Aga too mulle kama, sai just otsa?”
Esimene lõbus seik Tallinna Lennujaamas: “Kas see on teie kott? Tehke lahti!” Koukisin koti lahti. “No mis siin metallist on? parfüümipudel, mittetöötav välkar, mõned kaltsud?” – “Aga see? Mis siin sees on?” – “Kama,” teatasin valjuhäälselt. Kõik naersid. “Ei no tegelt ka, Brüsselis elav sõber nõudis kama,” seletasin süüdimatu kergusega, sel hetkel mitte taibates, mida veel kamaks nimetatakse. Hm. Kamakotis kokaiini vedada oleks ju tegelikult päris töötav mõte?
Esmalt väikesed veinid euroliidu raha eest (ausõna ainult väikesed) ja siis Vahuri ja Kairikaga (Vahuri naine, kes ka suures aparaadis töötab) t?illima ehk õhtust ametnikelinna kaema ja naerma. Neil oli tahtmine mingitel eesti tibidel sabast kinni saada, seega siirdusime eesmärgipäraselt – asjaosalisete vabanduste saatel – mingisse ametnike linnaosa kohvikusse. “Siin istuvad õhtuti ka ülikonnastatud libedad tüübid, ametnikumärgike revääril ja on omast arust jube tähtsad?” viisid Vahur ja Kairika mind eesootavaga kurssi. Oli, oli selliseid tüüpe, aga muidu oli normaalne linnaväljaku välikohvik, nagu ikka.
Saime need otsitud tibid kätte. Kuna kõik lauasviibijad peale minu olid eurotõlgid, läks nende omavaheline jutt, mis paljus ka minu naiivsetele kõrvade valgustuseks oli mõeldud, töö peale. Ilmselt ei räägi ma kedagi süüdimatult sisse, kui ütlen, et nad kõik teevad raha pärast, mida nad hetkel teevad. Nad kõik teevad seda mingi aja ja siis kaovad, kas Eestisse tagasi või siis kuhugi mujale. Nad kõik on intelligentsed ja toredad inimesed. Selliseid tõlke on kõikvõimalike erinevate komisjonide juures ja olenevalt komisjonist on see töö ja kõik sinna juurde kuuluv igal pool natuke erinev. Aga põhiasjad on samad. Nad kõik loevad minuti pealt töötunde. “Mida kuradit, miks ma peaksin neile oma aega kinkima, ei kavatsegi,” kõlab kohalik ellujäämisõpetus. “Aeg on raha,” selles süsteemis eriti konkreetselt. Tegelikult on see strateegia, mis kehtib ilmselt kõigis töökohtades (mis pole just tegija eriline hobi) kogu planeedil.
SUITSETAJATE PARADIIS
Nad räägivad, et teevad kõik kohati ikka suht lolli tööd. Tõlgivad mingitesse sedustesse sisseviidavaid parandusi lõika-ja-kleebi meetodil. See käib küll arvutis, aga see programm, mida nad kasutavad, on nii mõttetu ja algeline? Kõik lausekatked tõlgitakse täht-tähelt igasse eurokeelde? on see vajalik? Ju siis on.
Vahur räägib, et tegelikult tahaks ta europensionäriks hakata (ehk loomingulisele puhkusele siirduda) ja see peaks vist justkui võimalik olema? aga ta on mures, kas pole mitte mõtlematult mingile siduvale töökokkuleppele alla kirjutanud.
Eestis oli samal päeval kehtestatud suitsetamiskeeld, aga öine ülikonnastatud ja mitteülikonnastatud igas võimalikus keeles suhtlev Brüssel suitsetas nii et vähe polnud. Ja jõi veini otse tänaval (isegi vana head kindanippi ei vaevutud kasutama), aga ühtki maani täis tüüpi ma selle reisi kestel ei kohanud. Nad vist oskavad juua nii, et hommikul lipsud sirged on.
SAJAD PABERITONNID
Järgmisel päeval oli meil programm: europarlament. Europarlament on hiigelsuur linnriik mitte väga suure linna sees.
Linnriik osutus huvitavaks ja mitmekesisemaks, kui oleksin osanud arvata. Tiirutasime nagu troppide delegatsioon, kollaste viisnurkadega sildid rinnas või seelikusabas, mööda hiiglaslikku labürinti, mille iga nurga taga varitses (mitte ainult minu jaoks) võimalus jäädavalt ja totaalselt ära eksida. Kadunud asjade hulka sattuda. “Ma olen siin neid märke ka näinud, mis keelavad majas sees jalgrattaga sõita,” rääkis Kadi Herküll. Käitumismärke on selles majas üldse palju ja vahemaad tõepoolest rattasõiduks igati sobilikud. Oleks seda teadnud, oleks sammulugeja kaasa võtnud, mõtlesin hiljem. See maja hoolitseb eeskujulikult ka spordikaugete inimeste füüsise eest, see on hea.
Labürindinurki ehivad hiiglaslikud metallkirstud, täis paberid. Need hoomamatud paberikuhilad sõidavad permanantselt ülima turvaeskordi saatel Brüsseli ja Strasbourgi vahet, see pole odav lõbu. “Miks nad neid näiteks netti üles ei riputa või midagi sellist,” esitan süüdimatu küsimuse. “Ei no sa oled ikka eriline naiivitar, suur osa saadikuid ei oska internetti kasutada,” saan vastuse. “Eestlastel olnud ka selline lugu, et kolm saadikut tahtnud neist hirmsatest paberimassiividest vabaneda ja kõik matejalid (mida on metsik kogus, enamik neist konkreetsele saadikule mittevajalik) digitaalsel kujul kätte saada. Kuna kaks saadikut olid vastu, siis ei läinud see soov läbi. Nii maadlevad nad endiselt paberimägedega,” valgustavad mind targemad kaasmaalased.
INIMESTETA EUROISTUNG
Meid tutvustatakse pikalt ja põhjalikult kohalike struktuuride ja süsteemidega. Minu jaoks on huvitavam pool pigem see, mille ise ametlike ja pidulike ettekannete vahelt avastan. Näiteks stilisti pilguga vaadatuna. Kus on Brüsseli kõige värvikamad inimesed? Europarlamendi suitsunurgas. Sellesse siniseks suitsetatud ruumi sisenedes näen kõigi erivärviliste ja värvikate inimeste hulgas täpselt Jassir Arafati stiliseeringuga meest. Miks mul fotokat ei ole?! Tuleb meelde etteheide iseendale, et olen ammu tahtnud castingu agentuuri teha? Kui seda siin teha, saaks sellest vast asja. Ilmselt elavad paljud neist kaksikelu ja ei ütleks mingist imelikust filmirollist võibolla üldse ära.
Siseneme pressile mõeldud teed pidi pühasse parlamendisaali. Seal käib mingi istung. Mingi mees seletab hiiglama pikalt, tuled vilguvad, andes märku sellest, et aeg on ammu täis. Saal on peaaegu tühi. Pressile ja külalistele mõeldud rõdul on kümme korda rohkem rahvast. “Siin on nii, et parempoolsed istuvad paremal ja vasakpoolsed vasakul,” ütleb mulle Marica Lillemets. “Nee on kommunistid,” näitab ta näpuga vasakusse nurka? see on ainus saaliosa, kus on kohe täitsa mitu inimest. Võtan seda algul küünilise naljana, pärast tuleb välja, et polnudki nali.
Vahepeal oleme saanud möödaminnes kutse mingi veidra regioonide maja avamisele. See on sihuke maja, kus istub näiteks mees, ks esindab Tallinna linna ja mees või naine, kes esindab mingit muud omavalitsusüksust. “Miks ta seda oma kodust, diivanist ei võiks teha?” esitan jälle lolli küsimuse. “No ta peab ikka asja sees olema ja koguaeg teistega suhtlema, kes sama asja teevad (esindavad Tartut näiteks),” saan vastuseks.
POOLSALAJA BRÜSSELIS KÄIJAD
Religioonide hoone, uhke maja kesklinnas. Umbes kümne minuti jooksul täitub see igat värvi ja igat keelt kõneleva seltskonnaga. Mingi neegribänd esineb, esimesel korrusel pole õhku, mida hingata. Kuuendal korrusel on Baltikumi ja Põhjamaade korrus. Suundume sinna. Iga maa toas on rahvustoit ja jook laual. Eestlastel kama ja Vana Tallinn. Kiibitsen pidevalt Islandi toa poole, kas seal ka maa sees määndatud haikala antakse, aga ei. See on liiga suur delikatess. No ja neid kaasmaalasi, keda täiesti ootamatult seal majas kohtan, on ikka üle mõistuse palju. Igaühel mingi erinev ja oluline euroasi ajada. Ah nii, et kõik käivad poolsalaja Brüsselis, ma ei teadnudaki? See on rahvaste paabel. Naerame eesti fotograafidega oma poliitiliselt ebakorrektset naeru, et kõik on nii kuis peab: eestlased ja lätlased tarbivad, neegrid teenindavad. Sõna otseses mõttes?.
KIRJU RAHVAS
Vaba aeg Brüsselis. Kondame (mina ja kolm eesti fotograafi) mööda linna, ahmides endasse suhteliselt sihitult kõike, mis tee peale ette jääb. Teele jääb vanalinn, mis Tallinna omast oluliselt suurem. Need tänavad näivad kuidagi kahtlaselt turistiootel olevat. Jõuame välja aasia linnaossa: pealaest jalatallani kaetud inimesed, kirjad aruasaamatus hieroglüüfkeeles? ilmselt see polegi nii väike linn, kus poleks midagi avastada. Taamal terendab pärislinn, aga selleks peaks palju rohkem aega olema. Avastame teeninduseta, suurepärase vaatega “välikohviku” otse hiigelsuure magistraali kohal.
Keegi räägib, et olla kord lugenud Brüsselist lahedat novelli, et see on mitmekihilne linn. Ja linna all elab ja pulbitseb veel teine linn? koos jõgedega, mis kunagi olid. On selge, et selles linnas on kihte, milleni me ei jõudnud.
“Siin on nii kirju rahvas, et kõik eestlased on sellel taustal ühte värvi. Luitunud, igavad,” leiame Raivo Juurakuga hetk enne lahkumist peatänava äärsetes välikohvikutes rahvast üle vaadates.
PADUNALJAKAS KÜLG
Järgmisel päeval kodus tundub mulle Tallinn nii võimatu väikse kolkana, kus pole võimalik olla. Tartu buss tundub sel hetkel päästva ideena? asi pole vist elanikearvus, vaid milleski muus. See on elus linn, kuigi kohati vägagi äraspidisel moel, ja see linn on suurepärane loominguline keskkond – nagu Vahur mitmekordselt must-valgel tõestanud on.
Aga sinna, et suvekuumuses ontlikult ülikonnastatud ja märgistatud isendid minu jaoks jätkuvalt padunaljakad on, ei saa ma küll midagi teha. Ja see, et selles kohmaks hiigelsüsteemis on hirmpalju raha, millele tuleks vaid kasutus leida, on ka päevselga.
Nagu tavaliselt – saamaks teada, et kohalikus Eesti Euroopa majas Rävala puiesteel näidatakse kord kuus tasuta korralikke euroopa filme? oli vaja Brüsselisse sõita.