Ljubljana graafikabiennaali peetakse maailma vanimaks järjepidevalt toimuvaks rahvusvaheliseks graafikale keskenduvaks näituseks. Näitus “Mapping” annab ülevaate biennaali põhikursist ja mõjudest, mida üritus on avaldanud nii kohalikule kui ka rahvusvahelisele kunstimaastikule alates selle algusest 1955. aastal kuni 2001. aastani, mil graafika mõistes toimus radikaalne nihe ja ühes sellega põhjalik muutus biennaali olemuses.
Maailma tähtsamaid graafikasündmusi
Biennaal sai alguse 1955. aastal, kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, ajal, mil maailm tegeles ikka veel sõjas läbi lõigatud isiklike ja kultuuriliste sidemete taastamisega. Graafika kujunes sõjajärgsel perioodil populaarseks ja rohkelt viljeldud kunstiliigiks, mis saavutas olulise koha, sest kajastas tollaseid ideoloogiaid seoses nii verisulis tarbimisühiskonnaga kui ka utopistliku sooviga muuta ligipääs kunstile demokraatlikumaks.
Jugoslaavia oli sotsialistlik riik, kuid ei kuulunud Nõukogude blokki. Ljubljana biennaal kujunes ainulaadseks kogunemisürituseks kunstnikele ja kunstile nii keskustest kui ka äärealadelt üle kogu maailma. Nimelt oli biennaal üks vähestest rahvusvahelistest üritustest, mis ületas külma sõja barjäärid ning eksponeeris demokraatlikul moel rikaste ja vaeste, sotsialistlike ja kapitalistlike, ikka veel koloniseeritud ja äsja iseseisvunud riikide kunsti.
Ljubljana biennaal kujunes kiiresti Jugoslaavia juhtivaks rahvusvaheliseks visuaalkunsti ürituseks ning kogu maailma üheks tähtsamaks graafikasündmuseks. Sotsialistlik maailm imetles Ljubljana biennaali vabadust ja avatust, kapitalistlik maailm selle sõltumatust turupiirangutest, arenev maailm aga Kolmanda Maailma riikide suveräänsuse austamist. Tänaseks on üritusel osalenud kunstnikke sajast riigist. Paljud biennaalil esinenud kunstnikud annetasid oma tööd korraldajale.
Rohkem kui pool sajandit
Venezia biennaali eeskujul esinesid kunstnikud Ljubljanas riikide kaupa ja sealt pärines ka parimate esinejate auhindamise tava. Ehkki iga riik pidi valima osalevad kunstnikud ise, võtsid kunstnikud biennaalist osa ka iseseisvalt ja väljaspool ametlikke kanaleid. Enamasti oli viimasel juhul tegu kunstnikega Nõukogude Liidust ja teistest Ida-Euroopa riikidest, kes ei leidnud heakskiitu oma riigi ametlikus kultuuripoliitikas.
Biennaal oli väikeses Ljubljana linnas tohutu kunstisündmus ning leidis väga rohket kajastamist nii kohalikus kui ka rahvusvahelises pressis. Lisaks sloveenia kunstiloome mitmekülgsele elavdamisele mängis biennaal mõjukat rolli ka kunstipoliitika kujundamisel ja rakendamisel nii Sloveenias kui ka endises Jugoslaavias.
Ljubljana biennaali asutamisest möödunud enam kui poole sajandi vältel on graafika pidevalt muutunud. Biennaal on nende muutustega kaasas käinud, tutvustades uuenduslikke arenguid nii graafika sisus kui ka tehnikates. Nii nägi biennaal 1960. aastail, veel enne, kui kunstimaailm tunnistas Andy Warholi loomingu tähtsust, siiditrükki aktsepteeritava kunstitehnikana ning 1970. aastatel võeti näitusele vastu ka arvutipõhised graafikateosed ühelt selle uuendusliku ala eestvedajalt Edvard Zajecilt. Siiski püsis biennaal 2001. aastani klassikalise graafika raamides.
Iga näitus on omamoodi kaart
2001. aastal muutis biennaal radikaalselt graafika määratlust, sidudes selle trükikunsti üldise tähtsusega kultuuri arengus ning ideede ja kujutiste demokraatliku levitamisega. Nii avati biennaali uksed kunstiteostele, mis väljendavad Walter Benjamini käsitluses reprodutseeritavust. Kui kuni 2001. aastani oli biennaalile võetud ainult litograafiaid, siiditrükke, oforte ning kuivnõela-, puulõike- ja linoollõiketehnikas teostatud töid, siis nüüd hakati kaasama ka muid reprodutseerimistehnikaid, näiteks fotograafiat, videot, paljundamist ning arvutiprogrammide abil ja internetis loodud teoseid.
“Kaardistamine” on olnud biennaali juhtmõtteks juba aastaid, sellest ajast peale, kui see ei mõjunud veel nii moodsalt kui praegu. Zoran Kr?i?nik, biennaali direktor ajavahemikus 1955-2000, rääkis kaardistamisest juba 1960. aastail. Pärast 2001. aastat säilitas biennaal idee, et iga näitus on õigupoolest omamoodi kaart, mis uurib globaliseerunud maailmas toimivate eri graafikakunstimaailmade kunstilist, kultuurilist ja sotsiaalset mõju, eksponeerides väga mitmenäolisi kunstiteoseid, millel on ometi üks ühisomadus: nad võivad eksisteerida rohkem kui ühes eksemplaris.