(Ei see ole õige rumeenlane, kes soldatiks ei lähe.) 1982. aastal, mis oli tegelikult suhteliselt rahumeelne aasta, nägin unes sõda. Olin võitleja babüloonia või assüüria sõjaväes, vähemalt mulle tundus nii. Meid oli sadu tuhandeid ja me sammusime mööda Rahu puiesteed, mille nimi on praegu Daakia puiestee. Betoonblokkidest majad olid tühjad. Liikusime lennujaama poole. Algul kõndisime marsisammul, pärast läksime käsu peale üle sörkjooksule. Unenägu oli heliline. Kuulsin rõngassärkide tärinat, ehkki need olid pigem nagu nahksed. Kui möödusime Marita poest, märkasin taevas musta pilve, mis lennujaama poolt lähenes. Pilv suurenes, muutus hõredamaks. See lähenes väga kiiresti, kuni taipasin, et see on noolepilv. Nooled tungisid vilinal mu kaaslaste kehadesse. Ilmus uus pilv. Mul hakkas hirm. Ffitt-ffitt. Kehad langevad. Kolmas pilv. Meie read lagunevad. Kogu sõjavägi keerab nähtamatule vaenlasele selja ja pistab põgenema. Nooled muudkui vilisevad. Mina olen elus ja terve ja jooksen aina kiiremini. Jään seisma alles Rooside tänava alguses. Seisan üksinda, rõngassärk seljas, teravatipuline müts peas, lühike mõõk käes. Trollibuss sõidab aeglaselt mäest üles Botaanika poole.
Esimene sõjaline auaste eraldati mulle kuueaastaselt, nagu troonipärijale.
Epoletid olid minu jaoks liiga pikad ja isa lõikas nad kääridega lühemaks. Munder jäigi õmblemata. Perekond jäi vaeseks kõigile teadaolevate ajalooliste sündmuste tagajärjel.
Ema õmbles mulle sõjaväelised eraldusmärgid kollase kampsuni peale. Niiviisi mind pildistatigi.
Esimene asi, mida täna hommikul nägin, oli sinises jopes mees, kes poeukse peal tuikus. Ta ei suutnud kuidagimoodi otsustada, kuhupoole minna, ning keerles mööda lopergust ellipsit.
Kell oli üheksa. Pea valutas. Ka mina jõin eile. Viimasel ajal joon rohkem, peaaegu iga päev. Tavaliselt õlut, mõnikord ka viskit.
Kui olin umbes kahekümneaastane, palus ema, et ma ei jooks, või muidu saab minust alkohoolik nagu mu isastki. Põgenesin kodust kolmeteistaastaselt.
Põgenesin selle sõna otseses tähenduses. Isal oli klassikaline kriis, ta otsis rotte. Korjasin õpikud kokku, ema haaras paar riidehilpu ja läksime välja.
Väljas oli niiske talv. Ühistransport veel ei käinud. Vanavanemate majani kõndisime jala. Jalutuskäik rahustas mind veidi.
Viimane kord nägin isa kümme aastat
tagasi. Ta ei märganud mind. Olin koos naisega ega kõnetanud teda.
Viimane kord rääkisin temaga, kui veel koolis käisin.
Isa küsis minult:
“Tunned ära?”
“Jah.”
“Kes ma olen?”
“F nel.”
“Õige,” ütles isa ja läks minema.
Ema jutustas mulle, et nooruses tundis ta F neli üle uhkust. Isa ei jäänud kunagi purju ja oli alati lõbus, ükskõik palju jõi. Isegi mina mäletan tema rõõmsameelset nägu. Eriti hea nägi ta välja siis, kui ilm oli ilus ja tal oli seljas sinine särk, mis sobis helesiniste silmade ja kastanpruunide juustega.
Fanel sõbrunes kergesti igaühega. Kuna ta oli ekstravertne ja heasüdamlik, meeldis ta
kõigile. Mäletan, kuidas meie maja aeda ilmus kaks hiiglaslikku eesti autojuhti (minu elu esimesed eestlased), tusased ja punaste nägudega.
“Fanel, kust sa need leidsid,” pahandas ema.
Isa töötas palju aastaid filharmoonias. Ta pidas lavatöölise ametit. Ema viskas mõnikord selle üle nalja. Isa samuti.
Orkester Bucuria (dirigent S ico Aranov, semnoloogiliseks monumendiks saanud tantsu Moldoveneasca autor) koosseisus reisis isa kogu Venemaal. Mulle on meelde jäänud tema iseloomustused. Isa ütles, et kõige tsiviliseeritum linn on U?gorod ehk Ungvar. Iga pühapäev lähevad perekonnad restorani sööma. Krasnojarskis on väga külm; sülitad ja enne mahakukkumist on sülg jäätunud.
Pärast ühte turneed jutustas ta meile, et sai Peterburis tuttavaks fantastiliselt pika (202
cm) kirjanikuga ja kuidas nad tegid ekskursiooni linna kõikidesse õllekatesse. Uue tuttava nimi oli Sergei.
Ema küsis skeptiliselt: “Ja mis raamatuid see sinu Sergei on kirjutanud?”
Isa vastas: “Ta on palju kirjutanud, aga raamatute kirjastamiseks ei anta luba.”
Alles hiljaaegu taipasin, et F nel jõi koos Sergei Dovlatoviga.
Raamatus “Remeslo” kirjutab Dovlatov, et 1941. aasta oktoobris jalutas ema temaga kärus mööda Ufaa tänavaid (olen seal olnud lage ja nukker koht). Ootamatult astus ligi
meesterahvas, vaatas Dovlatovit ja küsis, kas ta tohib last näpistada. Ema sai loomulikult pahaseks. New Yorgis emigratsioonis jõudis Dovlatov järeldusele, et tundmatu oli Andrei Platonov. Sel perioodil varastati temalt kohver käsikirjadega.
Seda nimetatakse järjepidevuseks. Ühelt teiselt turneelt tõi isa mulle raamatukese. Raamatul oli sünge pealkiri: “Hambulise masina peremees”. Tegelikult jutustas lugu
sotsialistliku töö kangelasest, kes armastas oma ekskavaatorit ja lapsi. Esilehele oli kirjutatud: “Borisile. Kasva korralikuks inimeseks.” Autori nimi oli Dvorkin Jevgeni.
Terve elu küsin endalt, kas olen korralik inimene või mitte.
Isa oli suur raamatusõber, ehkki oli lõpetanud FZO. Tema jutustas mulle esimesena
Sol?enitsõnist, tegi kokkuvõtte jutustusest “Üks päev Ivan Denissovit?i elust”. Tema õpetas mind lugema Londoni, Hemingway ja Kazakevit?i (kellelt pärineb kuulus lause -“temaga võib luurele minna”) ladusalt kirjutatud raamatuid, kindral Halderi ja teiste sõjaväelaste memuaare.
F nel armastas eriti kirjandust sõjast ja üleüldse kõike, mis oli seotud sõjaväelise temaatikaga. Ometi ei käinud ta isegi mitte sõjaväes. Kaheksateistaastaselt haigestus ta tuberkuloosi. Ühel päeval küsis F nel minult: “Kas sa oleksid suuteline granaadiga tanki alla viskuma?” Iseene sestmõistetavalt käis jutt saksa tankist ja vene granaadist.
“Ei,” vastasin ma. Mina suudaksin.” Uskusin teda sõnast. Isa oli vulgaarmarksist, kelle ideaal oli näiteks Che Guevara (kujutan väga elavalt ette, kuidas ta nooruslikult politseid kividega loobib; kõik klapib, 1968. aastal oli isa 26- aastane). Isa rusus õiglustunne, ta kritiseeris nõukogude parteijuhte, jutustas mulle julgeoleku keldritest (isa oli sõbraks saanud ka noore julgeolekuohvitseriga, kes, kui ma ei eksi, töötas Lubjankal), jälestas ameerika imperialiste, umbusaldas rumeenlasi, ehkki armastas korrata: “moi papa rumõn”, nimetas t?ehhe reeturiteks. Ning oli alati siiras. Kui küsisin, miks t?ehhid reeturid on, seletas ta, et Dubcek tahtis riiki Bundeswehrile allutada.
Mäletan, kuidas vaatasime koos hokimat?i. Mängisid venelased ja t?ehhoslovakid. Viimased kaotasid. Nagu ikka, toetas isa venelasi, mina t?ehhoslovakke. Venelased ründasid kogu aeg. Ent ühel hetkel õnnestus t?ehhoslovakkidel initsiatiiv haarata ja värav lüüa. Plaksutasin käsi.
“Sina oled t?ehhide poolt?” Ma ei vastanud. Isa oli hämmeldunud. F nel luges ainult vene keeles. Rumeenia keelt rääkis konarlikult, tugeva aktsendiga. Kust ta selle oli saanud, ei tea. Vaarema Katja, kes teda armastas mitte vähem kui mind (ta kutsus mind oma väikeseks itskeks), jutustas, kuidas 1945. aasta mais (F nel sündis oktoobris 1941 nagu Dovlatovgi) jooksis isa kogu äärelinnas ringi, lipukene käes, hõigates: “Segodnja dnja kont?ilas voina”.
Möödujad ennustasid, et temast tuleb suur mees.
Vaarema väidab, et F nel oli esimene, kes tõi Ki?injovi uudise sõja lõppemisest.
Kui sain kümneaastaseks, ütles isa mulle: “Kui sa igal hommikul võimled, panen sind Nahhimovi merekooli.”
Mul juba oli paks nahkrihm ankruga pandlal ja müts kirjaga “Severnõi Flot”. Kingitus isa sõbralt Alikult. Ta päevitas koos Fideliga, kordas isa alati. Ka Alik langes alkoholismi küüsi.
Umbes kahe nädala pärast olin unustanud kehalised harjutused, isa omakorda merekooli.
Kui keegi oleks mulle toona öeldnud, et neljateistkümne aasta pärast saan leitnandikraadi, oleks ma arvatavasti õnnelik olnud.
Minu esimene mänguasi oli vibu, mille isa meisterdas. Pärast sain automaadi. See sarnanes Schmeisseri automaadile. Tulistasin sellest armunud paarikesi, kes jalutasid meie aia taga algavas pargis. Ohtlikum relv oli ling. Mul oli võitlusling, mis küll ei suutnud tappa naabreid- Koljateid, kuid põhjustas aukartustäratavaid sinikaid.
Ühel luureretkel tabasin täpselt Glebinimelise poisi pead. Vaarema kutsus teda Hlebt?ik. Borja, mine välja, Hlebt?ik tuli sinu juurde. Ja see Hlebt?ik varises kokku nagu korralik sõdur kunagi. Juubeldus muutus hirmuks ja taandusin koju.
Järgmisel päeval uurisin uudishimulikult hiiglaslikku muhku Hlebt?iku peas.
Kuulsin, et Hlebt?ik abiellus juuditariga ja emigreerus Ameerikasse. Tahaksin uskuda, et selle mälestusväärse kolaka tagajärjel. Juba seitsmeaastaselt pidasin end tõeliseks
sõduriks. Aga sõdur peab olema karm ja mehine.
Ema jutustas mulle esimesest käigust juuksurisse. Kõik lapsed minu ümber nutsid, ainult mina ei piiksatanudki. Kui kannatlik poiss, imetles juuksur.
Kui tänavale jõudsime, esimese asjana oksendasin.
Või veel üks juhtum. Soe suveõhtu Vadullui- Vod s. Kusagil lähedal voolab Dnestr, kust isa eelmisel päeval püüdis kaks lõhet.
On juba hämar, aga ma näen veel teed ja astun okstest üle. Eespool joonistub välja ema ja ühe teise naisterahva siluett. Läheneme valgustatud verandale, kus on
kaetud pidulaud. Ema palub venelannast perenaiselt klaasi vett lapse jaoks. Astun ligemale ja mõistan, et venelanna ei kalla mulle mitte vett. Sellegipoolest ei saa ma keelduda. Joon terve klaasi tühjaks ja tänan. Läheme minema.
Kui jõuame majakeseni, kus me magame, jõuab venelanna-perenaine meile lõpuks järele. Tal on käes klaas ja kefiiripudel. “Andsin talle vee asemel äädikat,” selgitab ta.
“Kas sa maitsest ei tundnud, et see on äädikas?” pärib ema.
Annan põikleva vastuse.
F nel kogus sõjaväelaste mälestusi. Kapp, mille kaubanimi oli Noorus, oli pungil täis kogu maailma sõjavägede kindralite, admiralide ja isegi polkovnikute raamatuid.
Isa tundis peaaegu täiuslikult teise maailmasõja sõjalisi operatsioone. Eriti huvitas teda periood 1941-42. Ta teadis peast armeejuhtide ja isegi diviisikomandöride nimesid.
Minu lemmikraamatu nimi oli “Otrjad Borodõ”, see tähendab “Habemiku rühm”. Raamat oli tegelikult lühijuttude kogumik vene merejalaväe piilurite väesalgast, kus ei olnud ideoloogilisi filipikaid, see-eest aga paksult relvastatud seiklusi rindejoone taga. Kangelane ja komandör, kapten Kalganov, sarnanes rohkem Hemingway partisanidele kui nõukogude ohvitseridele. Jutt ei ole muidugi mitte ainult habemest. Kalganovi rühm jõuab esimeste seas Doonau suudmesse ja vallutas Rumeenia kaatrite rühma. Siin ootas mind pettumus. Rumeenia meremehed annavad entusiastlikult alla. “Hai pace, hai.” Ma olin nördinud. Ilma ühegi lasuta, üksteise järel, käed üleval. Mind haaras raev. Hambuni relvastatud, ent tahtejõuetud. Raputasin endale tuhka pähe.
Saage minust aru. Praegu olen ma tark. Aga toona, kümneaastaselt, olin siiras militarist.
Umbes kümme aastat tagasi lõin ühe laulu. Laul koosnes paarist akordist ja kahest fraasist: Ma ei ole olnud hotellis Astoria, ei ole olnud hotellis Bulevard. Olen käinud Primorjes ja näinud seedreid kaljul kasvamas. Midagi grunge-taolist, hilise pungi elementidega.
Laulsin seda revolutsioonile linna tänavatel. Elevil linnakodanikud naeratasid mulle julgustavalt.
Tuttavad hüüdsid “Braavo”, ent ilma erilise innuta. Ühel õhtul sain selle laulu eest viis rubla, sigaretikoni ja paukpadruni. Koni suitsetasin ära kohapeal. Lahkumise eelõhtul viksisin saapaid. Panin seljakotti ploki suitsu.
Teekond oli pikk nagu nomaadi müüt – üheksa ja pool tuhat kilomeetrit.
Tänu NSVL-i kaitseministeeriumile nägin niimoodi esimest korda elus ookeani, nimelt Vaikset. Nägin teda 13. novembri õhtuhämaruses. Ta oli tõepoolest väga vaikne ja lõhnas hapuksläinud arbuusi järele.
Pärast nägin Sihhote-Alini mäestikku ja väänlevate tüvedega seedreid nagu hiina gravüüridel.
Kasarmulõhn tuletas mulle meelde tsirkust lapsepõlvest. Põhilised komponendid olid uriin ja saapaviks.
Seersandid olid lõbusad ja häbematud. Meie, noored, olime tagasihoidlikud nagu noored nunnad. Rooduülem oli kiilas ja kurb. Veebel oli naljahammas ukrainlane (kõik veeblid olid ukrainlased). Ta võttis mind vastu sõnadega: Hot i ?izn u nas huiova, rastsvetai moja Moldova.
Kasarmus domineeris vulgaartürgi ja närb pärsia keel. Mul on meeles ainult üks väljend: ci grifti – kes varastas.
Minusse suhtus sümpaatiaga üks heasüdamlik jakuut, kes kandis paavstlikku nime –
Innokenti. Iga kord, kui kohtusime, andis ta mulle paki suitsu või kommi. Leedukas Ricardas polguorkestrist kaitses mind. Pärast magamaminekusignaali pakkus ta mulle teed hiina sidrunväändikust ja palus, et ma midagi jutustaksin.
Alustasin: kunagi olime naabrid, meil olid ühised piirid? Trompetist Ricardase laup tõmbus kohmetult kipra.
Kõige lähedasem oli mulle minu rühmakomandör, abessiin Kazbek. Me vestlesime prantsuse keeles. Roodu ohvitserid olid liigutatud.
Ligikaudu pool aastat hiljem tunistas Kazbek: “Tegelikult ma ei ole abessiin, vaid hoopis mägijuut.”
“?alom,” ütlesin Kazbekile, ning puhkesime naerma.
Jõulude paiku anti mulle kätte relv – automaat AK-74 number 864 666. 64 – minu sünniaasta, 666 – saatana arv.
Lapsepõlve unistus oli täitunud – minust oli saanud impeeriumi sõdur. Samaaegselt tuli tagasi magusaisu. Magusad saiakesed ja kahur, sellest koosnebki sõdur. Elan postindustriaalsel, aga ka postheroilisel ajal. Tänapäeval võivad kangelased põhjustada kahjustusi, mis on võrreldavad tuumajaamade omadega.
Relva jõud ei ole mitte brutaalne või materiaalne, vaid just nimelt vaimne, kirjutas
Ortega Gasset. Võib-olla pidas ta silmas kastiilia aadlike külmrelvi?
Minu automaadi metallkoorik omandas vaimse jõu ainult laskmiste ajal. Mulle ei meeldinud see jõud. Rooduülem, kalasilmadega intelligentne mees, tajus minu vastumeelsust, ning määras mind ümberpiiramise grupi juhiks. Seisin komandotornis, vaatasin tähti ja suitsetasin intensiivselt.
S¸ren Kierkegaard on öelnud: kui sõdur seisab vihmasel öösel vahis püssirohulao ees, võivad tema pähe tulle väga kummalised mõtted.
Minu mõtted olid väga kummalised.
Armeeteenistuse aeg langes kokku perestroika esimese perioodiga.
Motoriseeritud jalaväe rood, polk, diviis (221., kui ma ei eksi), Kaug-Ida sõjaväeringkonna 5. armee muutusid lugemissaalideks. Kogu koosseis, isegi mõned veeblid, lugesid ööl ja päeval. Kasarmutes ja staapides käisid lakkamatud arutelud.
Grossmani oled lugenud?
Olen.
Aga Sol?enitsõnit?
Olen. Aga sina oled Lugenud Platonovi
“T?evenguri”?
Ei.
Vaat see on kihvt.
Kirjandusest ja ajaloost läksid sõjaväelased üle poliitikale. Selles valdkonnas peeti maha kõige ägedamad lahingud. Ühe käigus sain sõbraks kahe kapteniga – Daneljuki ja Poljakoviga.
Mõlemad olid “reformaatorid” ja vihkasid “konservatiive”. “Konservatiivid” olid nahaalsed. “Reformaatorid” olid romantikud ja kohati hüsteerilised.
Ignorantsus ei ole võimeline dialoogiks, ütlesin ma rooduülemale, kapten Daneljukile.
Daneljuk ei vastanud mulle kohe, vaid kutsus paar päeva hiljem kantseleisse.
“Rood ostis kirjutusmasina,” ütles kapten.
Tegin kasti lahti. Masin oli uus, nimeks
“Moskva”.
“Oled nõus trükkima?”
“Mida täpselt?”
“Mida tahad.”
Esimene oopus oli “Õppematerjalid öisteks laskeõppusteks”.
Ühel laupäeval tuli kasarmusse kapten Poljakov.
“Kuulsin, et Tartamus on lukksepp.” Kolleegid rooduseersandid vaikisid. “Noh, Tartamus, parandad mul kraani ära?”
Mõmisesin midagi vastuseks. “Hästi,” rõõmustas ohvitser, “lähme.” Poljakovi korteris oli laud kaetud. Eelistad konjakit?” “Eelistan kõike,” vastasin ausalt. “Siis joome konjakit.”
Kui pudelisse oli jäänud vedelikku umbes kahe sõrme jagu, küsis kapten: “On sul sugulasi piiri taga?”
“Ei,” vastasin ma, nagu ema lapsepõlves oli õpetanud.
“Aga minul on, Austraalias.”
“No ja siis?”
Poljakov täitis mu klaasi ja sõnas väga tõsiselt:
“Tahan emigreeruda.”
“Emigreeru, kapten, ja nii kiiresti kui saad.” Lahkudes pärisin kraani kohta. Poljakov juhatas mind vannituppa ja keeras vee jooksma.
“Näed, nõrgalt jookseb.” “Tõepoolest,” jäin nõusse. “Olgu, küll ma hakkama saan.” Kus on praegu kapten Poljakov? Ei ole relva kümme aastat käes hoidnud. See mind ei kurvasta. Ma ei tunne isegi igatsust Kala?nikovi järele. Ent mõnikord liigahtab minus destruktiivne alateadvus, tunnen paremal õlal granaadiheitja RPG-7 raskust ja sihin mööduvaid autosid.
Abikaasa, tegelikult rahumeelne, lausa patsifistlik inimene, teenib kaitsejõududes. Tal on välivorm ja must püstol. Hiljaaegu tegi ta mulle ettepaneku minna koos laskmist harjutama. Ütlesin ära. Seekord võitis konstruktiivne teadvus. Mulle meenusid Adorno sõnad: Iga sõdur on mõrtsukas”.
