Venemaal on hakanud välja tulema üha enam ja enam raamatuid, kus autori välimus ja tema seltskonnaelu, tema ekstravagantsus ja rikkus muutuvad väljaande edu tähtsaimateks tingimusteks. Sellised raamatud erinevad vähe reklaamprospektidest, mis populariseerivad saledaks muutvaid tablette või intiimsalongide teenuseid, nende keel on vaene ja vilets, sü?ee on üles ehitatud koomiksite printsiipidel, kuid nad ilmuvad miljonilistes tiraa?ides ja neid aetakse taga veelgi kirglikumalt, kui mõnd muud bulvarirämpsu.
EKSKURSIOON MOEMAJJA
Üks kõige tüüpilisemaid selle vene kirjanduse suuna esindajaid on seltskonnadiiva Anna Andrianovna; oma uues romaanis “Sina!” kirjutab ta: “?ma unistasin sellest, et psühholoogid, stilistid ja imid?ikujundajad võivad toime saata ime, võivad luua uue inimese mudeli ideaalse välise ja sisemise kujuga. Sellist inimest, kes esmajärjekorras hakkab meeldima endale ja võib elus palju saavutada tänu sellele enesekindlusele, väärikustundele, ilule, individuaalsele stiilile?”
Miks see passaa? mind nii ärritab? Lõppude lõpuks tahtis ka T?ehhov, et inimeses oleks kõik ilus. Tõsi, tema doktor Astrovi väljaütlemist “Onu Vanjas” tsiteeritakse tavaliselt mittetäielikult. Vaat, mis ta tegelikult ütleb: “Inimeses peab kõik olema ilus: nägu, rõivad, hing ja mõtted. Tema (Jelena Andrejevna – toim.) on imeilus, pole kahtlust, kuid? ta ju ainult sööb, magab, jalutab, valitseb meid oma iluga – ja rohkem midagi”.
Sisemonoloogides pole romaani “Sina!” kangelannal praktiliselt ühtki fraasi, mis ei kutsuks lugejat moemajja: “Minu kosmeetika täienes Chaneli lõhnaõliga? Rafa komplekti otsustasin ohtralt täiendada Clinique kreemiga? Ning muidugi, sõitis ta hindama mu glamuurse Nina Ricci pesu jalustrabavust? Ma muretsesin talle Emporio Armani jalgpallisärgi? ”
Püüan endale ette kujutada Andrianova siiraid ja aplaid lugejaid: tõenäoliselt üritavad nad üles märkida firmade nimetusi, et mitte eksida üleminekul tuhkatriinust printsessiks; äkki ilmub prints ootamatult, sina aga ajad endale Nina Ricci asemel jalga Armani püksikud ja, põlglikult turtsatades, troonipärija isegi ei kavatse neid ära võtta?
ABSURDISTID LAHKUVAD JA KELLEGAGI HÜVASTI EI JÄTA
Glamuurse kirjanduse foonil püütakse säilitada kirjanduse au ja väärikust, minnakse vahel isegi selle niisugustesse soppidesse, kus on väga hõlbus kaotada sidemed tegelikkusega.
Kirjanduslik absurd algab sel hetkel, kui elust kaob mõte ning see hakkab inimesi üha vähem ja vähem huvitama. Mulle tundub, et vene absurd algas Gont?arovi romaanist “Oblomov”. Ilja Oblomov lamas diivanil, pöördus elu poole seljaga ega tahtnud osaleda selle mõttetuses. Kuid polegi tarvis alustada arvepidamist 19. sajandist, vaid 20ndast – Harmsist, Oleinikovist, Vedenskist, kes naiivse naeratusega hajutasid reaalsuse idiootsust, tühjust, mida varjasid sõnad. Absurdistid on alati filosoofid ja klounid ühes isikus; nad on sarnased lastega.
Võib naerda ja itsitada Becketti ja Ionesco näidendite üle – kõik sõltub teie suhtumisest sellesse, et ümbritseva tegelikkuse kontuurid muutuvad üha segasemaks ja ähmasemaks.
Praegused ajad on ideaalsed absurdi jaoks: kõik on valelik ja alatu, kõik on ära tüüdanud ja välja surnud. Ning ongi üksteise järel hakanud välja tulema lingvist Jevgeni Kljujevi raamatud, kes on kuulutatud uue absurdistliku laine liidriks. Kuid tasub avada tema uus paks romaan “Kirjutame midagi”, kui mõistad: Jevgeni Kljujev mitte ainult ei rõhu elu mõttetusele, vaid purustab igasugused sidemed sellega ning tema kangelane, kes püüab Absoluutselt Õiget Ümbrust tikkudest kokku panna, eksisteerib õhuta ruumis, mille tagant joonistub välja meie olemine, mis on kaotanud mõtte, lihtsalt tühjus, mitmekordistatud tühjuse poolt.
Romaan ei liigu kusagile, üks lehekülg vaheldub teisega ilma igasuguse loogika ja mõtteta; hulk episoode, karaktereid, kangelasi, kõik on kokku kuhjatud, nagu lastekonstruktori osad, millest laps pole midagi kokku suutnud panna. Absurdism – nagu kerge hullus – tundub, et seda on väga kerge simuleerida – kes poleks püüdnud? – kuid välja tuleb see ainult sellel, kes on tõepoolest haige.
TROOJA VÄLJAKAEVAMISED JÄTKUVAD
Peterburis elab “Saksa Schliemanni Ühingu” ainus venelasest liige kirjanik Igor Bogdanov. Ta on ainus inimene Venemaal, kes on uurinud Schliemanni arhiivi Ateenas – 80 000 dokumenti. Heinrich Schliemann oli kuulus 19. sajandi saksa teadlane, kel õnnestus leida üles muistne Trooja ainult Homerose “Iliase” kirjelduse põhjal. Kogu elu rändas Schliemann ringi, oskas 18 keelt, 1846. aastal sõitis Peterburi ja abiellus seal tuntud advokaadi Pjotr Lõzini tütre Jekaterinaga. Praegu algasid Peterburis geniaalse uurija elust ja seiklustest rääkiva kaheksaseerialise filmi võtted. Loomulik, et peaosatäitja Leonid Jarmolnik pöördus konsultatsiooni saamiseks Schliemanni ühingu esindaja Igor Bogdanovi poole.
Bogdanov oli stsenaariumist pisut hämmeldunud, sest tõest polnud sealt suurt midagi järgi, kuid seriaalid püüdlevad harva tõetruuduse poole. Tähtis, et re?issöör Igor Kalenjov otsustas vändata filmi tagaajamiste, aarete, ohtudega, millest kuidagi mööda ei saa minna. Muide, Bogdanovi mõningaid märkusi võetakse arvesse. Siiani pole Schliemannist filme tehtud, ka kirjutatud on temast õige vähe; Leonid Jarmolnik peab teda Hitchcockiks ja Agatha Christieks ühes isikus, kes tegi suure seiklusromaani omaenda elust.
MÄLESTUSMÄRK VENE KEELELE
Väikest linna Belgorodi võib nimetada ebaharilike mälestussammaste muuseumiks lahtise taeva all. Siin on mälestussammas ausale liiklusinspektorile, mälestussammas vanaemale, kojamehele, portfellile, üliõpilasele, võrkpallurile, võimlejale. Lähemal ajal toimub neljameetrise mälestussamba avamine vene keelele. See on pronksist kompositsioon lahtise Piibli näol, milles reljeefsete tähtedega on Pühakirja venekeelne tekst.
Sellist ausammast emakeelele ning tema pühadusele võib püstitada igal maal, kus on olemas Piibli tõlge. Mulle see ausamba idee väga meeldis, see meenutab, et algul oli sõna ning see sündis teenima valgust ja headust!