On traditsiooniline eestlaste rahvussport, et iga kord kui hakkavad lähenema valimised, muutuvad valijad suurteks maksuspetsialistideks. Nagu seeni pärast vihma hakkab poliitikute mõttearendustesse tekkima vähem ja veelgi vähem mõistlikke ettepanekuid Eesti maksusüsteemi muutmiseks.
MAKS – EESTLASE SPORT
Antud teemat võib edukalt arutada nii Kaubandus-Tööstuskoja sügisballil kui ka taksojuhiga sõidul Koplist Lasnamäele. See on populistlikele poliitikutele väga tänuväärne jututeema, sest maksud on justkui võluvitsakesed, mis rikkust ja väärtust juurde tekitavad. Lööd vitsakesega plaksti vastu kuusejändrikku põlluveeres ning see muutub uhkeks pensionisambaks, vehid sellega Lasnamäe paesel kaldapeasel ning sinna kerkib vägev sotsiaalmajade rajoon, koputad sellega kolm korda vastu maad ja tee asfalteerib end ise. Primi-Futu!
Olulisemad, kui konkreetsed maksumuudatusettepanekud ise, on see lugulaul, mida saab seejuures esitada. Valijad on ju turakad – ega nad maksudest mitte midagi ei taipa. See loob aga hea fooni näidata end ühe või teise elanikkonna huvide eest seisva lõukoerana. Maakad, külvame rapsi ja lõikame armastuseseemet! Penskarid-prostid, viis sotti tihi! Aadu ja Endel, lubage põlvili laskuda!
KOP-KOP. KES SEAL ON?
Uksele koputavad 16. oktoobril toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Jah, seesama sündmus, mis koputab meie poliitikute meelekohtades ning paneb vere vägevamalt vemmeldama. Sügisesel ajal toimuvad valimised on alati põnevad, kuna toimuvad järgmise aasta eelarve koostamise tähe all. See on hea võimalus Andrese ja Pearu kombel kivitõstmisvõistlusi korraldada. Sest veri vemmeldab ja feromoonid sunnivad.
Sel aastal on probleemid eriti teravad, sest raha on puudu. Koalitsioonilepingus sai valijatele igasuguseid asju kokku lubatud – pensionite tõusu ja toetuste kasvu, vanema palka ja tasuta lõunaid. Probleem on aga selles, et kõigeks ei kipu eelarves raha jätkuma. Veel sel aastal tõotab pensionikindlustuse defitsiidiks 813 miljonit ja haigekassal tühised 142 miljonit. Hoolimata isegi sellest, et majandus kasvas esimesel poolaastal jõudsalt, planeeritud maksulaekumised said ületatud 17%-ga ning valimiste-eelne lisaeelarve tulekul, millega loodetavasti vastavad eelarveaugud ära lapitakse.
Rahapuudust süvendab ka üksikisiku tulumaksu alandamine – Reformierakonna suurejooneliseks puhutud projekt, mille reaalne kasu on peaaegu nullilähedane. Mina küll ei tunne ühtegi inimest, keda järgmisel aastal 1% võrra alanev tulumaks erakordselt rikkaks teeks. Isegi jõukaimad eestlased ei pane seda tähele – mis võit see kümme tonni miljoni pealt nii väga on?
KOALITSIOONI VEIMEVAKK
Selles olukorras on rahandusminister Sõerdile antud labidas, kastekann ja kotike umbrohuseemnetega ning saadetud noor võimekas mees rahapuud kasvatama. Mis see siis ühel Rahvaliidu tegelasel ära ei ole paar miljardikest juurde tekitada! Maalähedased poliitikud ju teavad, et mida noorkuu ajal külvad, seda täiskuu ajal lõikad. Varemgi börsil kätt harjutatud.
Esimese plaanina oli kõne all tõsta kütuseja alkoholiaktsiise, mis oleks järgmise aasta eelarvesse toonud lisaks 215 miljonit lisakrooni. Kuid sellest tuli loobuda. Naftahind maailmaturul rebib ennenägematuid kõrgusi, olles jõudnud juba üle 60 dollari barrelist ning ennustatakse selle edasist kasvu. Ka dollar on euro suhtes hakanud tugevnema. Aasta lõpuks pakutakse bensiinihinnaks 15 krooni liitrist ning selles valguses ei ole viisakas aktsiisi tõsta. Sellest saab aru isegi Ansip.
Järgmise majandusimena tõmmati koalitsiooni veimevakast välja nn ökoloogiline maksureform, mis valmistati ette Keskkonnaministeeriumis Reiljani valvsa silma all. Maksureformi peamine mõte on erinevate keskkonnatasude kopsakas tõus, mille tulemusena on löögi all eelkõige maa seest leitavad erinevad vedelikud ja tahked ained, mis hästi põlevad ja plahvatavad. Näiteks pidi ökoloogilise maksureformi tulemusena kasvama bensiiniliitri hind järgmisel aastal krooni võrra edaspidi pool krooni aastas, elektri hind kasvama järk-järgult 22%. Kokku planeeriti järg järgmiseks aastaks lisatulu 278 miljonit krooni.
Reiljan oli siiras veendumuses, et ökoloogilise maksureformi nime all planeeritud maksutõus on koalitsioonipartneritega kokku lepitud, kuid ta pidi alla neelama järjekordse mõru pilli. Valimiseelne kivikangutamine oli alanud. Rahvaliidu kantsis Keskkonnaministeeriumis lõhkes klassikaline poliitmiin, mida Villu esialgu juhmi tahmase näoga pealt vaatama jäi. Kummaline, et nii kogenud poliitik lasi end nii labase ja Eestis palju kordi nähtud trikiga haneks tõmmata.
SUURE PEETRI JA VÄIKSE PEETRI VÕILEIVAD
Klassikalise poliitilise miini tööpõhimõte on väga lihtne. Selle mehhanismi kirjeldab kõige paremini muistne lugu Suure Peetri ja Väikse Peetri võileivasöömisest, kui Suur Peeter sõi kõige pealt ära oma võileiva ja seejärel asuti Väikese Peetri võileiba vennalikult jagama. Praeguse koalitsiooni puhul seadustati eelkõige Reformierakonna lubadus tulumaksu alandamise jätkamisest ning vanemapalga maksmise pikendamisest, samuti Keskerakonna lubadus pensionide tõusust. Mida need erakonnad ei unustanud viimastel kuudel makstud meediapindadel reklaamimast. Samas nende lubaduste täitmiseks vajalike vahendite kokku kraapimine jäi Rahvaliidu ministrite hooleks. Ja kui viimased hakkasid pahaaimamatult oma kokkulepet täitma, siis tõmbas Savisaar neil elegantse liigutusega peaministri muheleva pilgu all vaiba jalge alt ära.
Siinkohal peab meelde tuletama, et selliste miinide peamised meistrid olid siiamaani reformierakondlased, kelle näputööd on omal ajal tunda saanud nii peaministrid Laar ja Parts kui ka linnapea Mõis. Aga Savisaar ei ole vilets õpilane ning seega sel suvel saime me näha klassikalist reformierakondlikku poliitmiini Savisaare esituses.
KA SINA, BRUTUS!
Halva üllatusena lõi Reiljanile ja Sõerdile noa selga vana sõber Savisaar, kes asus jõuliselt planeeritavat ökoloogilist maksureformi maha tegema. Vaimustunud valijaskonna pilgu all asus Edgar võitlema elektrihinna tõusu vastu. “Vastutustundetu oleks, kui majandusminister sellega vaikides nõustuks,” ütles ta isalikult. Ilmselt näeme me sel sügisel poliitreklaamides Heimar Lenki mitte enam vanni serval, vaid elektriposti otsas jalgu kõlgutamas, nokka klõbistamas ja lubamas Eesti rahvale elektri hinda kontrolli all hoida.
Selline etteaste oli kindlasti mokkamööda ka paljudele ettevõtjatele, kellel energeetika- ja ehitusmaterjalide tootmissektori hinnatõus nägu naerule just ei kiskunud. Erilise maasikana lähedalseisvatele ärimeestele käis Savisaar välja mõtte, et vaja oleks hoopis riigivara müüma hakkama. Kokku 670 miljoni krooni eest. “Kui erasektor võib vara müüa ja suuri dividende võtta, siis miks ei peaks seda tegema avalik sektor?” tundis majandusminister end ärimehena.
Reformierakond vaatas kogu tralli kohevat oravasaba keerutades pealt. See ei olnud nende võitlus, nende valimislubadused – magusad pähklid valijatele – olid kenasti pesasse tassitud ja ootasid krõbistamist. “Sa ei pea mitte enam lapse kõrvalt tööd rügama,” kuulutas Reformierakonna reklaam meditsiiniajakirjas. Ja reklaamist õppust võttes kiirustas Ansip Hispaaniasse puhkusele, jättes koalitsioonipartnerid isekeskis.
Reiljanil ei jäänud muud üle kui halva mängu juures head nägu teha: “Rahva rahustuseks kinnitan, et tohutu hinnatõus on asjatu kartus.” Villu ei tahtnud kindlasti jätta valijatele muljet, et Rahvaliit võiks olla mingil moel seotud hindade tõusuga, tema eesmärgiks on oma erakonnale külge saada loodust hoidva ja roheliselt mõtleva partei silti. Uuringud ju näitavad, et eestlaste seas on tõusutrendis roheline mõtteviis ning Reiljani eesmärk oli see valdkond saada valijate teadvuses enda valdusse. Laias plaanis see Rahvaliidu stammvalijate seas ka õnnestus. Kähmlus Savisaarega oli väike tööõnnetus ning sapp tuleb alla neelata.
Kõige õnnetum kogu seltskonnast on Sõerd, kes peab näpu ninna panema ja välja mõtlema, millist rahapuud nüüd kastma hakata. Savisaare ja Ansipi lubadused tahavad ju täitmist.
VAHVA SUVEETENDUS.
Seega etendus sel suvel valimiseelne suvetükk “Majandusreform Eesti moodi”. Tüüpiline kampaania, mille puhul kõik osalised said oma rollimänguga kenasti hakkama ja millel reaalse majandusega mitte mingit pistmist ei olnud. Tegelikult teavad ka tublid koalitsioonierakonnad, et kõige mõistlikum on maksusüsteemil lasta rahus ja stabiilsuses tiksuda, siis on tulemus kõige parem. Lihtsalt tuleb valijatele aeg-ajalt rahvateatrit etendada. Siiras lootuses, et pealtvaatajatele suvetuur väga meeldib ning nad kingivad lilli ja plaksutavad näitlejad taas tagasi lavale. Sügisestel valimistel tagasi poliitlava rambivalgusesse.