Sõnnikulehes toimus muidugi kohe plahvatus, kui keegi loll kaalikas, Laulasmaa hotelli portjee Grigori Utgofi andis teada, et majandusminister Meelis Atonen olla teda ropult sõimanud. Atonenil oli ebamäärasest teeninduskultuurist kops üle maksa ning ta käratas (peale loo pealkirjaks toodud lause) veel: “Ne jebite mne mozgi”.

Kollasel bulvarirämpsul muidugi hea röökida: “Ise veel Atonen, ise veel Meelis ja muudkui sõimab!” Miskipärast on üldlevinud arvamus, et minister ei tohigi nagu oma õiguste eest seista. Kui oled tavaline kodanik, sõimad vastu ja pole midagi, kui aga mingi prominent, hoia mokk maas ja lase ennast rahumeeli tallata – muidu tuleb ajakirjanik!

Väga nõme ja kahepalgeline suhtumine.

Seda enam, et teenindusega on tõsised jamad. Igal pool. Okei, Tallinnas paistab asi enamvähem korras olevat, siin ringleb tõenäoliselt teatud arv konkurentsivõimelisi tegelasi, keda on ülbaja asemel kohe varnast võtta. Aga pealinnast väljaspool näitab teeninduskultuur hoopis teist nägu.

Paljud mu tuttavad on kusagil väikekoha poeleti taga põrganud kokku müüjaga, kes ainult vingub: “Ah seda tahate siis ka veel? Ja pool kilokest seda veel? Kuulge, ma lõin juba kassast läbi!” Sellise tropi mõtteviis on lihtne nagu amööbi siseehitus: mingi äraspidine loogika teatab talle, et parem oleks lihtsalt niisama taburetil ahju ääres konutada, klientidest mitte välja teha ja lugeda Sõnnikulehest, kuidas vastik Atonen vaeseid müüjaid sõimab. “Ega kui ma teenindan päevas kolme või viitekend inimest, minu palk ju ei muutu”, mõtleb müüja lai salt silmi vidutades.

Sama keiss toimus Viljandi folgi ajal mulkide pealinna arvukates baarides. “Kohvi ei saa”, teatab keegi nooremat sorti teenindav kõõm.

“Miks?”

“Sellepärast, et mul on juba kaks kohvi tegemisel. Ja kaks on veel järjekorras”.

Tähendab, kõõmale käib viis klienti korraga ilmselgelt üle ajude.

Siinkohal, muuseas, aitas sõimamine väga hästi.

Enamasti aetakse ennast püsti ja hakatakse ehmunult liigutama. Järgmine kord meenutab kuklasagar, et äkki oleks tark asjad kohe kätte anda, muidu järgneb teadagi mis. Ebaparlamentaarse lingvistika üleküllus.

Ma tõesti ei tea, kas Atonen sõimas Utgofit ja kas Utgofi seda ka vääris.

Polnud juures, mis teha.

Samas aga soovitan (ka prominentidele): kui keegi ikka sihikindlalt oma tööd ja sinu aega torpedeerib, ei tohi karmi lauset karta. Targem on suu puhtaks läratada, ehk midagi paraneb.

Normaalne jutt niikuinii ei aita, olen proovinud.