Oktoober, revolutsioonide kuu. Jumal tänatud, et tänapäeval vähemasti siinsinases maakera otsa inimesi hääde mõtete nimel maha ei notita. Notitakse natuke, ja tänavatel, ja mitte ainult oktoobrikuus. Aga mitte mõtete nimel, ja mitte ka söögiks. Söögiks notitakse elajaloomi nõnda nagu seda on tehtud mitte just aegade, küll aga inimaegade algusest saati.
Ma ei kõnele siinkohal tööstuslikust tapatalgust, mille tulemusena veerevad meie laudadele lettide kaudu broilerid, peekon ja laagerdunud veisefilee. Ma räägin ausast raksakast jahipidamisest. Kümned ja kümned mehepojad turduvad tunkedesse, suled siirduvad kübarapaelte vahele, õli iniseb püssiraudades mõnust. Räme lämpamine mudastes kraavides, hallatanud põllukamaral, võsa-wannabe-metsa vahel. Pauk! Möire! Ai-ai-ajaja-sai! A metsaline kaa! A-jee! Nahk maha, kõht lõhki, maks tulele, kits kukile! Ja nüüd viina! Jägermeistrit! Koju! Ning juba tuleva nädalivahetus toob ajujahist väsinud meestele tasase tiksumise pardiparve piilumises. Rauh! ja haavlid läksid teele. Auh! ja koer läks linnuveele. Äh! ja tuleb sulgi kitkuda. Rabakanapraad ei sünni kergelt.
Põhimõtteliselt võib minna ka Stockmanni ja osta põdra- või metskitsepraadi, metsanotsu sisefileed ja nendega koduköögis puhaskäsitsi nokitseda. Kitse võib viilutada, üle panni lasta ja kergelt vee ja veini segus hautada, mõned pipraterad ja kadakamarjad lisaks. Lihtsa keedukartuliga süüa siis. Õrn ja kiire värk. Põdrale lähenen meeleldi sibulaklopsi ja porokäristuse vahepealse meetodiga. Et ikka liha viiludeks, kui sitkem põts, siis natu haamerdada noid viile. Pruunistada rohkes võis. Visata potti, käia panni praepruun veetilgaga üle ja see kah manu heita. Vedelat veeveinisegu pääle, et oleks kaetud. Soola-pipart, ei muud. Ja haududa pruunis leemes, kuni mõnusalt pehme. Mure tuleb hoopis siis, kui esimene isu täis söödud ja potijääk hommikuni kuivanud. Siis on meil sääl sellised tumedad kuivad laastakad. Need eemaldame pajast, lõigume ribadeks. Tükeldame paar sibulat ja hautame pannil või sees klaasjaks. Tubli supilusik jahu sibulite juurde, särr-särr segamini. Liharibad manu. Pöörame neid veidi ringi ja lisame vett, et kaetud. Segame, pakseneb. Nüüd paneme
õige natu rammusat rõõska koort, kuni ilus hele saab ja lisame hakitud tilli. Kui hakkab pulbitsema, kummutame pitsikese (või maitse järgi) Jägermeisterit. Laseme korraks alkoholil välja õhata ja keerame tule alt. Vaat see soust tuletab küll jahilkäigud meelde. Huulile kerkivad laulud.
Die Toten Hosen laulis kunagi laulu, mille nimi oli Zehn Kleine Jägermeister. Või oli seal n lõpus? Kümme väikest jäägermeistrit igal juhul. Või jeegermaistrit. Oleks palund küll, et nondes vahvates telereklaamides, kus muhe baarimees naerda mökitab, võetaks mingi üks suund. Et kas öeldaks joogi nimi saksa keeles või eesti keeles, aga mitte vahepäälselt. Ühes hääs Eesti kõrtsus juba letimemm küsis mulle Jägermeisterit kallates häbelikult, et: “Kas ma pean naerma ka??” Kinnistagem siis jahihooaja joogi nimi inimeste teadvusse: jeegermaister, jeegermaister, jeegermaister?
