Kooli ajal, mil inimene seab oma sihte, oli mul üks suur eeskuju – Juri Knorozov, maia märkide de?ifreerija. Kujutasin ette, et saan kunagi vaikuses abstraktseid märke uurida, samal ajal aga tuleb mulle kähku kätte ilus hedonistlik elu. Meenub, et mõtlesin seda kõike ühel märtsikuisel päeval Lasnamäel, uurides samas majaseinal suurt Bre?nevi pilti. Vahepeal on internetiajastu teinud meeletuid hüppeid ja meie suhe Kolumbuse-eelse Yucatani roheliste vihmametsade salapäraste märkidega on hoopis teisenenud.
Bakterid ja irooniline kiri
Mõningad vanad kirjasüsteemid nagu Minoa A-lineaar, Kreeta hieroglüüfid ja kaks Meso-Ameerika kirjaviisi on jäänud de?ifreerimatuks tänapäevani. Õigupoolest on neid rohkem, ent need neli on teistest tuntumad. ?ifri kalevi alla jäämise põhjuseks on asjaolu, et pole teada kontekstivälist elementi, mis aga samas tundmatu keele omadustele viitaks.
Kui muistsete tsivilisatsioonide kirjade võti on kaduma läinud, siis kadumise protsess iseenesest pole nii lihtne, et viimane selles keeles kirjutaja paneb hõlmad vöö vahele, sulgeb oma tindipoti igaveseks ja variseb põrmuks. Ühe kirja kadumine on keerulisem, sest viimane kirjutaja üritab oma grammatikast teha konservi, mida pakkuda põlvedele, kes tulevad pärast teda. Aga: läkitused, mis on justkui mõeldud meile, jäävad de?ifreerimata, võivad meie suhtes olla vähemalt ironiseerivad. Kui mitte rohkemat.
Nii on minoalaste A-lineaarkirja uurijad märganud, et tundmatud kirjutajad üritavad oma sõnumit pigem peita ja maha kriipsutada kui meid sellest informeerida. A-kirja sarnaste hieroglüüfidega kirjutasid ka Trooja sõja kangelased. A-kirja, mis usuti olevat mükeene kirja lihtsustatud variant, on säilinud vaid gruppidesse lahterdatavate kolonnide jagu, mis kokku moodustavad paar-kolm onomatopoeetilist sõna. Midagi on nagu tahetud öelda, kuid samas ka varjata – või on jäänud asi poolikuks. Samalaadsed lood on ka olmeekide kirjaga, mis ilmselt tegeles vaid põllusaagi loendamisega.
Maiade kirja de?ifreerimine
Juri Knorozov osales Teises maailmasõjas ja oli ülemjuhatuse reservi 158. polgu sidemees. Mais 1945 juubeldas ta Berliinis ajaloolise võidu puhul ja leidis Preisi riigiraamatukogust haruldaste käsikirjade kasti. Legendi järgi oli maja kohe sõjatulle süttimas ja Knorozov päästis salapärase kasti, mis, nagu hiljem selgus, sisaldas XVI sajandi hispaania munga Diego de Landa käsikirja “Teateid Yucatani asjadest” ning kolme vanamaia koodeksit. Neist üks, Pariisi koodeks sisaldab ettekuulutust maia ühe kalendritsükli lõppemisest 2012|. aasta pööripäeval.
Manuskriptid viidi Moskvasse. Sama aasta sügisel saabus ka Knorozov Moskvasse ja jätkas oma õpinguid sealses ülikoolis. Tema erihuviks kujunes vanade kirjasüsteemide de?ifreerimine ja oma juhendaja, professor Sergei Tokarevi soovitusel hakkas ta uurima vanamaia kirja, mille lahtimuukimine oli tolleks ajaks jooksnud tupikusse. Ameeriklased arvasid, et kiri ei ole foneetiline ja see on lahendamatu.
Knorozovi arvamused olid vastupidised, kuid aspirantuuris ei saanud ta oma juhendajaga head klappi. Nõukogude teadussüsteem eeldas ka F. Engelsile toetudes, et foneetilist kirja saab olla vaid rahvastel, kes on jõudnud tsentraliseeritud riigi staadiumisse, aga maiadel olid ju ainult linnriigid. Knorozov valmistas oma kandidaaditööks ette Diego Landa käsikirja tõlke ja läks 29. märtsil 1955 ajaloolisele kraadikaitsmisele. Knorozovi sõnavõtt kestis ainult kolm ja pool minutit, kuid sellest aitas. Viimased sõnad tõid sündmuste käiku ootamatu pöörde: komisjon tõusis ja teatas pärast naasmist, et Knorozovile ei ole omistatud mitte teaduste kandidaadi, vaid filosoofiadoktori kraad. Humanitaarteadustes oli N. Liidus seda juhtunud vaid üks kord varem. Maia kirja de?ifreerimise 75 aastat kestnud saaga oli läbi.
Darwini auhind teadusloos
Juri töötas Venemaa Teaduste Akadeemia etnograafiainstituudi Ameerika rahvaste ja etnograafilise semiootika sektorites. Usinale teadlasele eraldati elamine otse instituudi hoones. Sm. Knorozov elas väga spartalikult: ainult kirjutuslaud, sõdurikoiku, palju raamatuid ja tühjade viinapudelite rivi tooli all. Juri Valentinovit? ei vaevunud neid peitma, elukogenud inimene teab, mis maksab valehäbi.
Ent kas ongi nii huvitav kirjeldada ühte täiuslikku teaduskarjääri, milles edusammud olid tasutud usinusest ja teadmistejanust?
On palju huvitavam, mida nägi Landa tähestikus 19. sajandi õpetlane Charles Étienne Brasseur de Bourbourg, kes selle esmakordselt publitseeris … Talle oli see kõik Atlantise merepõhja vajumise kirjeldus. Ühesõnaga, preester Landa vanamaia tähestikku, mis polnud muud kui näited silpidest, luges Bourbourg nõnda: “Maavärisemine kestis neli ööd-päeva. Kõuemürin tõi heleda välgu mere kohale. Mäed kerkisid oma kohtadelt ja paiskusid lainetesse, algas suur veeuputus.” Bourbourg on Darwini auhinna vääriline kandidaat Euroopa teadusloos.
Tegelikult paistavad mitmed Euroopa õpetlased olevat kaastundlikult jälginud kedagi märkimisväärse katastroofi piirkonnast põgenenut. Platon oma dialoogides “Timaios” ja “Kritias” tõi Atlantise probleemi esmakordselt avalikkuse ette. Ta teadvustas kõigile juhtumit, et merepõhja vajunud manner kandis endal kunagi kõrget tsivilisatsiooni. Ja “Timaiosest” jääb mulje, nagu oleks suur filosoof ise võõrustanud heledate kiharatega Atlandi noormeest. Noormees tuleb maavärisemise epitsentrist, ta on pikki nädalaid teel olnud ja läbinud oma argonautika. Võib-olla ootab tema tormist räbaldunud purjega trieer Athena sadamas.
Ja filosoof võtab ta vastu, pakub tooli sellele räsitud hingele. Argonaut alustab oma juttu, kindlasti parajatel kohtadel nuttes, sest kirjanduse kohaselt on atlandid väga hella südamega mehed. Nõnda haletses ka Bourbourg ja kogu ta koolkond katastroofi ohvreid, katastroofi, mis kunagi ei toimunud.
Kuldajastu müüt veeretab vastutuse
Vanamaia kultuur oli hoopis vastandlik sellele, mis Atlantisest räägiti. Järelromantilised pildid Atlantise mandrist kujutavad päikeselist ühiskonda, milles alati õitsevad kirsipuud. Tüdrukuke valges kleidikeses jookseb põlvini soojas meres. Rannal ootab ta ema, kes tahab teda suudelda.
Kõik on vanakreeka-pärases rõivastuses, kuid kõik ei tegele hellusega. Taamal mõõdab Atlantise inseneri tubli valvas pilk järjekordse templi marmorseina – üks osa rahvast ehitab ja laseb teisel osal end õnnelikuna tunda. Midagi sellist oli näha Põhja-Korea propaganda-videoklippides laste õnnelikust elust.
Kuldajastu müüt on inimlik, sest ta veeretab vastutuse meilt endilt ära. Kui Nõukogude ajal oli poes üksainus vorstijupp ja seegi leti all, siis räägiti ikka, et oh – mis nüüd meie, aga vaat kui Lenin meid juhtis … Siis aga tuli paha Stalin ja niitis heinakaare liiga lõpuni. Üksnes kaasaeg on toonud kuldajastu-kiitmise-traditsiooni mõningase häirituse, sest kui vanad inimesed sovetiaega kiidavad, siis on see OK (neist ei hooli niikuinii keegi), aga kui minusugune – siis küsitakse, et millest selline nostalgia, kus sa hiljem olid, et karjääri ei teinud?
Äsja on avastatud maia steelid Peteni poolsaare ürgmetsast Tiigrilaguuni lähedalt leitud “Q” linna müüri juurest – nende äratoomine, neist enamuse lahtimõtestamine näitab, et maia müsteerium jätkub. Ja maia kalender ei lõpe. Tõsi, kui Palen’que linnriigis sai võimule seaduseandja K’inich Janaab (see juhtus 27. juulil 615. a), siis oli riigis nähtavasti juttu sellest, et eksisteerib veel sündmus, mis toimub 1 piktuni pärast, kui sellest suvepäevast on möödas üle 2,8 miljoni päeva. Ja see sündmus leiab aset 22. oktoobril 4772. Üli-ülipikk kalendriarvestus kulgeb sellest veelgi edasi, kuid neid päevi meie enam ei näe.