Aprillis 1970 paiskas Tartu leivatehas (arvatavasti piduliku tseremooniaga) müüki uue toote, juubelisaia. Nii tähistas eesrindlik Nõukogude ettevõte tähtsat daatumit: nimetatud kuu 22. päeval täitus sada aastat Iljit?i sünnist. Küllap oli päris korralik toode, seda küpsetatakse ja müüakse nüüdki, kuigi mullu ristiti pidupalmikuks. Maitset ei tea, sest nimetatud toode viib poes mõtted laiale idaalale ekslema ja kaob isu palmiku järele.
Järgminegi näide räägib mineviku ja tänapäeva tugevast sidemest. Nimelt nimetati ühel stagnaaegsel aastal teraline kohupiim kodujuustuks. Uus nimetus tingis ka uue, endisest tublisti kõrgema hinna. Kombinaadid annavad kodutoodet praegugi.
SAMAMOODI VÕI NATUKE TEISITI
Nüüd näib, et piimatööstused on sundseisus – kui nimetada juustu lähteaine jälle kohupiimaks, tuleks ka hinda langetada. Kuid see poleks meeldiv, parem jäägu nagu on. Kui Vene ajal oleks koor võiks nimetatud, siis oleks juba ammu parandus sisse viidud. Kodujuustuna teame siiski ainult Setumaa kodudes valmistatavat sõira.
Ekspresident Arnu otsus anda armu endisele politseinikule, kes ametis olles süütu noormehe surnuks peksis, tõi meelde umbes 30 aasta taguse juhtumi, kus sovhoosidirektor tulistas surnuks põllul lõket tegeva nooruki. Põllust mööda sõitev direktor oli relva haaranud autokabiinis istunud inkassaatori puusalt.
Kriminaalkaristuse sai pangatöötaja, kelle süüks jäi, et ta võimaldas teisel isikul relva enda valdusse võtta. Tulistaja pälvis vaid parteikaaslaste noomituse. Sest tegu oli teeneka inimesega. Otsus nii ka serveeriti. Armuandmise järgi peaksime ka ekspolitseiniku Adamt?uki arvama suurte teenetega isikuks. Paraku võime vaid oletada, kas otsust tehes vaatas Rüütel tuleviku või mineviku suunas.
Inimlik nii üks kui teine vaatenurk. Aga – kumb siis ikkagi? Siinkohal kipub mõtteid virgutama saksa kirjaniku Thomas Manni tüseda raamatu lõik väikelinna eluolu kirjeldusega eelmise sajandi algusest, mis näitab ühiskonna mitmekesisust: linnas, kus on kultuuriajaloo muuseum, 25 000 raamatu ja 5000 käsikirjaga raamatukogu, kirik, loss ja keiser Otto III kalm, ei ole lihtrahva mõttemaailm veel keskajaga lõpparvet teinud. Lugeda on: ühe tänavajupi elanikud ja nende naabrid, “kes valimispäeval oma hääle sotsiaaldemokraatidele andsid, ühtlasi võimelised olid vaeses eidekeses, kes endale maapealset korterit ei saanud lubada, midagi deemonlikku nägema ja tema lähenedes lapsi sülle kahmama, et neid nõia kurja pilgu eest kaitsta.”
OLULISED ASJAD AJAST AEGA
Tore lugeda, et rahvas võis nimelt sotside partei esindajaid eelistada, kuigi ei oska arvata, kas nimetas kirjanik sotse pikemalt mõtlemata või olid tal kindlad andmed eelmise sajandi alguse ideoloogiate leviku kohta. Ehk köitsid valijaid tõepoolest jutud klasside lepitamatust vastuseisust ja proletariaadi diktatuurist või pidid autori arvates kõnemeeste libedad jutud tunduma tööinimestele õiged ja vastuvõetavad.
Olgu-olgu, nagu ütleb teleris Kristjan Jõekalda, sõnad laste kaitsmisest kurja silma eest toovad mõtte jälle tänapäeva. Noorus on meie tulevik – nii hõisati viiskümmend aastat tagasi ja praegu veel valjemini. Paraku ei saadud eelmise ega saada praeguse korra ajal mõnd häirivat segadust kõrvaldada. Olgu näiteks kas või alimentide kättesaamine. Takerduvad asjalikud ettepanekud ja rahvaasemike eelnõud lükatakse üksmeelselt tagasi.
Lasteasutused ja koolid peavad tihtipeale (sealjuures ka seadusevastaselt) lastevanematelt lisaraha nõudma. Meenub, et 1966. aastal kirjutasin algaja ajakirjanikuna loo kutsekoolide viletsast materiaalsest baasist. 40 aastaga on kolossaalselt palju muutunud, kuid nimetatud probleem on endiselt aktuaalne ja kutseõpe pole tänapäevasel tasemel.
Vene korra ajal tõsteti kaupade hinda tarbijate parema varustamise ettekäändel. Nüüd selliseid uperpalle justkui ei tohiks olla, kuid omandireformi aluste seaduse esimeselt leheküljelt vaatab vastu lausung: reform ei tohi kellelegi uusi kannatusi põhjustada. Mida peaks sellisest sättest arvama sundüürnik, keda jõhkrate olmevõtetega korterist välja suitsetatakse?
Mitmed teisedki seadustesse pistetud fraasid tunduvad õõnsatena ja on sisult ebatäpsed. Näiteks tasuta arstiabi ja tasuta haridus. Nõukoguliku sõnakeerutusega on sätestatud täiskasvanute hambaravi. Osalise omaosalusega hambaravist ja 150-kroonisest teenusest (kuigi sellist ei oska ükski hambatohter nimetada), mille hüvitab haigekassa, on saanud mingi naljanumber. Riigi ülesanne ei peaks olema huumorit edendada.
Omal ajal räägiti põnevaid jutte nomenklatuuritegelaste saunapidudest ja jahiretkedest. Rahvas võttis asja külma kõhuga, pidi leppima kui paratamatusega. Nagu nüüd kõrgete riigitegelaste ja pangahärrade mitmekesiste trikkidega. Rohkem pakuvad kõneainet poliitikute iseäralikud argisemad toimetamised nagu riigikogulaste Evelyn Sepa ja Reet Roosi öised kulutused valijate kostitamisel.
ÜKSKÕIKSUS MAKSAB KÄTTE
Eespool toodud lausekatkele “Doktor Faustusest” järgeb: kui keldris elutsev nõiaks peetav eideke peaks ära põletatama, seisaks rahvasumm tõenäoliselt eemal ja vahiks vaikides pealt. Ekstreemne arvamus kaugest ajast, kuid nähtus – nüüd klapib siia moesõna võõrandumine – pole meilgi tundmatu. Võiks arvata, et valimispäeval meenuvad inimestele olulisemadki asjaolud kui seda on riigikogulaste restoraniarved, ja vajalik peetakse meeles. Kahjuks tulemused seda ei kinnita.
Mõnel juhul jälle ei olegi inimeste pealiskaudsus väga paha. Näiteks kuulasin mullu kevadel hämmastunult sotside erakonna ühe tegusama mehe Eiki Nestori laitvat reageeringut suvisele pensionitõusule, mille algatas Keskerakond. Sotsidel on alust loota, et Nestori need paar lauset unustatakse, sest saadiku teod on sõnadest ikkagi olulisemad.
Ma mõistan lihtsama töö tegijat, kellel pole tuju minna valimisjaoskonda häält andma erilisse staatusesse tõstetud isikule, kelle töötasu on tema palgast kakskümmend korda kõrgem. Koduseinte vahel on ju igal juhul raske midagi muuta.
Enamikule omaette protestijaist ei tohiks olla teadmata, et mineviku raskest taagast ja mõistliku elukorralduse voolusängi kaldaservadele paiskuvatest heitmetest lahtisaamise üheks abinõuks võiks olla ärksam eluhoiak ja julgem tegutsemine. Inimeste passiivsuse aga võib lugeda veeks poliitikutest ülbitsejate veskile.