Viimasel kahel aastal on linlaste meeleolu üleval aidanud hoida Viru hotelli tulevane sünnitis, kus seemne külvajaks on olnud hotelli direktor ja sünnitajaks arhitektid ning sellega seoses linna üks stiilsemaid haljasalasid Tammsaare park. Peatume alljärgnevalt pargi ajalool ja olemusel ning Viru tulevasel pojal.
PIIRKONNA KUJUNEMINE
Kogu ala hõlmab kunagiste Uue poolbastioni ja Strömbergi (Schlippenbachi) reduudi (rajati aastatel 1700-1710) ning nendevahelise ala. Peale kindlustuste kaotamist oli praegusest Viru hotellist edela poole lai lage ala, mis esialgse kava kohaselt kuulus hoonestamisele, kuid seda plaani ei teostatud. Ala kirdepoolses osas oli heinamaa, edela poole asus linnapuuhoov ja voorimeeste peatuskoht.
21. juulil 1858. aastal peksti Vene turul Anija ja Kurisoo mõisate mässulisi talupoegi, sellest on kirjutanud Eduard Vilde oma teoses “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”.
1896. aastal kaotati turg vanalinnas Raekoja ees ja toodi ala edelaosasse. Esimene turupäev oli 19. oktoobril. Ala sai järgnevail aastail tuntuks Uue turuna (Neuer Markt). Vastu praegust Pärnu maanteed ehitati kivist vaekoda mõne äriruumiga. Idaservale püstitati aastail 1898-1899 suurem turuhoone toiduainete müümiseks.
Uue ja Vene turu vahelisel alal hakkasid tegutsema pärast 1896. aastat ajutistes hoonetes mitmesugused lõbustusasutused – tsirkus, mehaaniliste liikuvate figuuride teater (tegelaste arv küündis kuni 5000), näidati vahakujude kollektsioone, loomatopiseid, elusuuruse inimese mudeleid jne. 1898. aastal projekteeriti sinna haljasala – turuäärne puiestik, mille suurus oli veidi üle ühe hektari. Ehitama hakati seda 1899. aastal. Siinne kraav täideti, paikkond planeeriti, korraldati ümber bulvar ja glassiile kujundati skväär. Töö lõpetati 1900. aastal. Puude ja põõsastega haljastati uut rohelist ala üsna tagasihoidlikult, sest siia oli kavas ehitada uut ajakohasemat raekoda. Läbi haljasala võis tollal tulle Tartu maanteelt Uue turu väravasse. Aastatel 1901-1906 renditi seda heinamaana välja.
TEATER JA SÕDA
Kui 1902. aasta oktoobris põles maha saksa teater Laias tänavas, ehitati aastail 1902-1903 Uue turu äärsele haljasalale saksa teatrile ajutine kerge puithoone. Teater oli selles hoones lühikest aega, sest peagi muudeti hoone kinoks Metropol. 1905. aasta revolutsiooni ajal põles hoone maha. Seejärel planeeriti ala peamiselt haljasalaks üksikute jalgteedega. Muru kasutati heinamaana ja selline kasutamata haljasala ei meelitanud siia jalutajaid ning puhkajaid. Uue turu edelaservale, vastu tollast ringkonnakohtu hoonet ehitati 1908.-1910. aastal saksa teatri uus hoone (insenerid A.F. Babõr ja N.V. Vassiljev) (praegune Draamateater) ning selle lähedusse 1911.-1913. aastal Estonia teatrihoone (Soome arhitektid A. Lindgren ja V. Lönn).
16. oktoobril (vana kalendri järgi) 1905 tulistati Uuel turul miitingust osavõtjaid, mille tagajärjel langes 90 ja sai haavata üle 200 inimese. Selle mälestuseks püstitati 1917. aastal Uuele turule aiaga piiratud puurist, mida ehiti pärgade ja punaste lilledega. 1931. aastal asendati see punasest graniidist bareljeefiga kaunistatud mälestusmärgiga, ajarattaga (kujur J. Raudsepp). 50 aastat hiljem, jõulureedel 1955 andis see päev ka pargile nime, mida siiski rahvas suurt ei teadnud ega kasutanud.
BUSSIJAAMAST HOTELLINI
Vene turu serv oli aastatel 1920-1940 peaaegu kõikide linnast väljuvate bussiliinide lähtekohaks, bussipeatuste rida algas Virumäe pargi (Musumäe) lähedalt.
Aastatel 1872-1873 ehitati Vene turu lääneküljele tuletõrjemaja ja põhjaküljel avati 1872. aastal Aleksandri gümnaasium. 1900. aastal tegi kooli direktor linnavalitsusele palve, et kooli idaküljele linnamaale rajataks väike kolmnurkne aiake. Palve anti üle Promenaadide komisjonile, kes sellega ka nõustus ja 1901. aastaks raha eraldas. Aiake valmis 1901. aastal, istutati puud ja põõsad ning paigutati piirdeaed.
Kui 1902. aastal viidi Vene turult minema vanakraamiturg ehk “täika”, toodi 1909. aastal sinna Harju värava juurest Heinaturg. Küttepuude, heinte, vilja ja puunõudega kaubitsejad täitsid platsi idakülje peaaegu Tartu maanteeni.
1968. aastal valmis Viru hotell ning korrastati ja haljastati aastatel 1969-1972 ka parki. Siinsed vanimad puud – pärnad ja hobukastanid jäävad hotelli lähedusse pargi serva ja pärinevad 1898. aastast.
PIIRKONNA HALJASTAMINE
Esimesed puudeistutused toimusid siin arvatavalt juba 18. sajandi lõpul – puiesteena. 17. jaanuaril 1923. aastal nime saanud Estonia puiestee on algselt rajatud 18. sajandi lõpul, see ulatus Viru väravast Karja tänavani (praegu G. Otsa), tehes Vene turu juures väikse jõnksu sisse ning Karja tänavast Harju väravast lähtuva teeni ning edasi juba De la Gardie reduudini (praeguse Kaarli kirikuni). Puiestee koosnes kahest puudereast ning oli küllaltki lai, põhiliselt oli see mõeldud linlaste tervisekosutuseks – jalutamiseks. Ilmselt mahtus seal ka tõllaga sõitma.
Puiestee oma kogu pikkuses on kujutatud mitmel 19. sajandi plaanil. 19. sajandi teisel poolel toimus puiestee uuendamine, eriti siis, kui valmisid sealsed hooned. Puiestee lõik G. Otsa tänava kohalt kuni umbes Viru hotellini istutati uuesti 1896. ja 1997. aastal. Suuremad istutustööd toimusid 1920. aastatel ja mitmel juhul ka aastakümneid hiljem.
Praegusele Tammsaare pargile koostas 1947. aastal projekti aiandusarhitekt Harald Heinsaar. Turg likvideeriti 1948. aastal ja viidi üle praegusele Keskturule. Pärast seda hakati rajama parki, mis valmis 1950. aastal, pälvides tollal Nõukogude Eesti preemia. 1958. aastal viidi J. Raudsepa mälestusmärk üle Rahumäele 16. oktoobri langenute ühishauale ning 1959. aastal püstitati “Estonia” teatrihoone taha samale kohale, kus varem asus endine J. Raudsepa mälestusmärk, skulptor L. Palutederi ja arhitekt Mart Pordi kavandite järgi monument 1905. aasta 16. oktoobri ohvritele (tuntud ka Taksopeatajate nime all) ning ala sai oma praeguse ilme.
1950. aastal valminud park oli igati stiilne ning liigiliselt mitmekesiste puude ja põõsastega, mis oma võra ja lehtede kuju, lehestiku värvuse, õitsemise ajalise iseloomu ja õite värvuse ning suurusega muutsid pargi iluaianduslikult eriti paeluvaks. Siin esines erinevate liikide punaste ning kirju- ja lõhislehtedega ning nn leinavõraga sorte. Õiterikkust lisasid ungari tüviksirelid, iluõunapuud ja -kirsipuud, kevadel oli park silmapaistvalt õiterohke.
Algselt rajati park küllaltki liigirikkana, u 60 nimetust puid ja põõsaid. Praegu esineb neid koos Uue turuga 46 nimetust, neist 10 esinevad meil looduslikult. Siin kasvab koos tänavapuudega 211 isendit, valdav puude perekond on pärnad 116 isendiga. Säilinud on ka mitmed 1899-1900 istutatud lääne pärnad Viru keskuse välikohvikute poolses servas. Märksa vähem on vahtraid, kõigest 20 isendit, järgnevad 16 isendiga tammed ja õunapuud. Alale ongi iseloomulik õiterohkete õunapuude esinemine, varem oli neid siin isegi enam. Haruldastest puudest esinevad hariliku vahtra lõhiste lehtedega sort ‘Dissectum’ ja punaste lehtedega sort ‘Schwedleri’, viimast leidub pea igas vanemas pargis. Esinevad veel punane hobukastan, Eley õunapuu, hall ja mand?uuria pähklipuu ja punane tamm. 2001. aastal istutati Estonia teatri poolsesse osasse hõlmikpuu, see hukkus 2004|. aastal, mil ta kõrgus oli veidi üle kolme meetri.
LÕPETUSEKS
Antud loos ei saa me mööda vaadata ka Estonia teatri ja Viru tn vahelisest lavaaugust, mille loovutamist teatri juurdeehitiseks on soovitanud Eri Klas. Olen nõus ka sellega, et tõesti vaba linnaruumi, kus linnaelanikel oleks võimalik nautida vaadet ja avarust, mitte ainult hoonete seinu, jääb üha vähemaks ning see oleks ka vastuargument teatri laienduseks, ent toetan siiski Estonia teatri laiendust ning sinna näiteks ooperisaali ehitamist. See tuleks siis ka tõeline teatrikompleks, mis lisaks kesklinnale atraktiivsust ja oleks külastajate hästi kättesaadav.
Olen veidi mõelnud, milline võiks olla Viru hotelli juurdeehitis, kui seda tõesti sinna teha, sest on ju hotellipoolne front Tammsaare pargi poolt sisuliselt kasutamata ning hotelli otsasein vaba. Igal juhul ei saa see olla praegune poeg, kel liiga suur maht, puudub “emahotelli” nägu ja elegants ning must värv rohelise pargi ja valge hotelli kõrval ei ole kuigi paeluv.
Mitte mingil juhul ei tohi juurdeehitis füüsiliselt ja vaimselt parki ahistada! Aitab juba robustsetest linnaruumi tapvatest ehitistest.