Maffia auväärset nime kandva vargakamba liikme mahakõmmutamine kujunes Eestis taas suureks meediasündmuseks. Üsna varjamatult anti meile mõista, et otsa leidis Eesti ühiskonnas suurt rolli mänginud isik, kommentaatorid kallasid ta üle halvasti peidetud austusega, tähtis politseijuht kasutas kadunu mainimisel intiimselt eesnime jne.
Lahkunu matused kujunesid allilma elukate varjamatuks jõudemonstratsiooniks, näkkusülitamiseks kõigile demokraatiasse ning õiglusesse ja seaduslikkusesse uskuvatele tüüpidele. Politsei teadis koera kombel oma kohta ega teinud moepärastki katset sekkuda, poliitikud? neist ei taha rääkidagi.
SANDISUMMADE KINNINABIJAD
Tavakodanikku pani see kõik mõtlema küsimuse üle, et mis riigis me õieti elame, kes on siin tegelikult võimul. Ning talle terendus kolm võimalust: a) võim kuulub rahva poolt valitud institutsioonidele, b) need institutsioonid jagavad vennalikult võimu maa-alustega, c) tegelik võim ei kuulu üldse neile, kellele me usume selle kuuluvat.
Kõige lihtsam ja küllap ka õigem oleks muidugi mõelda ja öelda: võim kuulub Eestis rahale ehk tüüpidele, kelle käes paksemad pakid parajasti olema juhtuvad. Seejuures pole tähtis, milliste meetoditega too raha hangitud on. Sest – meil selgesti valitseva ideoloogia kohaselt on raha inimese elu ainus siht ja kõrgeim eesmärk. Eesmärk aga teatavasti pühendab abinõu.
Letaalse sündmuse toimumispäeval võis kuulda telekommentaaride hulgas ühe selles mängus politseiniku osa mängiva tüübi suust tähelepanuväärset kommentaari, mille kohaselt jäävad teo sooritajad traditsiooniliselt seegi kord avastamata. Nagu jäävad tõenäoliselt (lõpuni) avastamata ka mõned päevad enne Nõmmel hukatud passatski eluküünla kustutajad või Kreutzwaldi tänaval raisakullide omavahelisele arveteõiendamisele ette jäänud koolitüdruku mõrvarid. Heal juhul lõpevad “otsingud” mõrva viimse lüli ehk sandisummade eest täideviimise teostanud sitavarese kinninabimisega.
ELU KUI MUINASJUTT
Miks on see nii? Kas tõesti jääb Eesti jälitus- ja uurimisorganite ajupotentsiaal sedavõrd alla põrandaaluste sitategijate omale? Või on hoopis tegu illegaalsevõitu mänguga, milles osalevad kõik asjaosalised peale n-ö kõrgeima võimu ehk rahva. Temale loetakse muinasjuttu nagu uinuvale lapsukesele, muinasjuttu, mille sisuks on kõik need naiiv-positiivsed ettekujutused, mis meil kogu värgist olema kipuvad. Ja võib-olla oleks elust niigi kurnatud inimeste tõega koormamine, väsitamine ja ärritamine tõepoolest küüniline – omamoodi lasteks jääme me ju mõne kandi pealt kõik ning muinasjutud on erineval kujul ja moel hinnas igavesti.
Me teame! Et me midagi ei tea. Elades ühiskonnas, mis pretendeerib tõsiselt ja lärmakalt avatusele, läbipaistvusele jmt. Ühesõnaga, kõik on nagu alati, ainult fassaad on roosam ja vaht ohtram. Mis jääb ausal jobul üle? Minna uksest välja nagu kunagi mingi rajooni rahvamajas naljaviluks missiks valitud matsakal vanatüdrukul. Kes enne uttutõmbamist suutis veel öelda: persse, kuradid!