Venemaa lajatab taas demokraatiale jalaga tagumikku. Rõõmsalt. Parastavalt. Vot vam, jobannõie demokratõ! Vene press on küllastunud kahjurõõmust ja ilkujaiks pole üldsegi üksnes kommunistid.
VENE DEMOKRAATIA, ÄÄRENÄHTUS
Ka üldjoontes ju soliidsusele pretendeerivates väljaannetes, näiteks “Literaturnaja Gazetas” sõimatakse vene parempoolseid “neoliberalismi infantiilseteks epigoonideks” ja “käpulikukkunud pseudoläänlasteks” ning see kõlab vene kontekstis ikka väga mahedalt. Rahvas käratab vene demokraatidele sootuks folkloorsemalt. Just nimelt – rahvas! Sest lihtne venku pelgab demokraatiat nagu vanapagan välku. Demokraatia ei tähenda venelasele midagi muud kui üht juhitamatut sumatohhat, kus suurt kuldkala püüab üksnes ülbe oligarhiline allilm. Eesti välispoliitilised targutajad ihkavad meile selgeks teha, et Putini mäekõrgune valimisvõit sai võimalikuks vaid seetõttu, et opositsioon suruti mutta. No ilmselge möla! Opositsiooni pole Venes praegu olemas ja Putinile säilitas trooni rahva siiras tahe. Kui võim valimistulemustega ka manipuleeris, siis mitte Putinile hääli juurde kirjutades, vaid vastuoksa, protsentuaalset kuristikku Putini ja ta pretendentide vahel targu tasandades, sest 90%-line üleolek olnuks muule maailmale liig mis liig.
Vene rahvale sai demokraatiast villand napi paari aastaga. Meenutagem, juba 1993. aastal sülgas vene ühiskond demokraatidele näkku. Rahvas rippus siis küll veel suuresti kommunistide küljes, ent otsis punalipumeestele juba usinalt alternatiivi. Toona sai selleks märatsev ?irinovski, kes haaras siis 24 prossa häältest. Samas poetati “Vene Demokraatlikule Valikule” vaid 13,4 % häältest. See oli ilmne signaal pettumusest, juba siis kõlas see kui ähvardav urin demokraatide suunas – ubiraite nahhui! Mullu, kümme aastat hiljem kukkusid parempoolsed juba sootuks soppa ja praeguseks on õrn kiht nukudemokraate end vene ühiskonnale tegelikult juba vastandanud. Vene demokraatiast on saanud veider äärenähtus.
ÜKS RAHVAS, ÜKS PARTEI
Okei. Nagu üllalt öeldakse – rahva tahe on Jumala tahe. Ent kuidas selgitada vene demokraatia kärmet kängumist muule ilmale, demokraatia-puuslikku kummardavale Läänele? Näiteks tõika, et Venemaa liigub taas jõuliselt ainuparteilise võimu suunas. Seda vene press ju ei eita, pigem võimendab. Telejaama TV-Tsentr poliitiline hääletoru Aleksei Pu?kov möönab: “Venemaa praegune seis loob ainuparteilise süsteemi. Ent mis siis – see ei ole ju kommunistlik süsteem!” Argument on võimas, ent Läänele ilmselt mittepiisav, seepärast proovib Pu?kov vana äraproovitud relva, hõigates: ega te ise paremad pole! Ta toob kirkaid näiteid, kuidas ka lääneriigid oma ajaloos “pärast rahvuslikke vapustusi on riigi moderniseerimise huvides suunanud kogu poliitilise ressursi ühe partei kätte. Jaapanis oli selleks Liberaal-Demokraatlik partei, Itaalias ja Saksas aga kristlikud demokraadid. Just üksainus võimas partei vedas need riigid majanduslikule ja sotsiaalsele õitsengule”. Mispärast siis meie ei või?
Võite küll, miks ei või. Saksa, eriti aga Prantsusmaa liidrid jagavad Venemaa püüdlusetele ju aina tihedamat toetust. Üha innukamalt tõmmatakse autoritaarset Venemaad Euroopa poliitilisse mänguruumi. Mis see on, suurriiklik solidaarsus? Alles kuulsime, kuis prantsuse “Le Figaro” välispoliitiline ekspert kinnitas, et tuleb tingimata toetada Venemaa suurriiklikke ambitsioone. Ja et Euroopa Liit peab hakkama kammitsema Baltimaade jultunud käitumist, tuleb lõpetada baltlaste “absurdsed lilliputitantsud”, kuni Vene gigant pole veel lõplikult vihastanud. Ekspert hüüatas – kas tõesti keegi võib tõsiselt uskuda, et Venemaa on rahul geopoliitilise olukorraga, mis kujunes välja pärast 1991. aastat?
VENEST VÄLJUNUD VENE MAAILM
Jumala klaar, Venemaa pole värgiga hetkekski rahul. Ka Pu?kov, Vene ainupartei suuvooder, on kindel, et Venel on vaid kaks diametraalset tulevikuteed: kas tõusta võimukalt maailmavalitsejate sekka või – hukkuda. Pu?kov: “Me peame tõestama, et kuulume liiderriikide sekka, kes otsustavad inimkonna saatust, kel on tugev rahvuslik alge. Või me langeme kärbuvate natsioonide sekka, kes hädiselt lähenevad oma eksistentsi lõpule. Ajalugu arvestab üksnes võimsate rahvustega.”
Kuid et vägevana maailmavõimu manu pääseda, selleks on tarvis märksa rohkemat, kui kodust peremeheõigust ja Saksa või Prantsusmaa hetkelist tuge. Tarvis on stabiilset poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist mõjuvõimu kaugel Venemaa piiride taga. Vaja on maailmale avaldada vaibumatut survet, sirutada ideoloogilisi kombitsaid kui vähihaiguse siirdeid, haarata ilm oma emotsionaalsesse embusse, kord hellitades, kord kägistades. Ent kuidas seda teha, kui ideoloogia on heitlik, majandus püsib vaid väljaveetaval toormel ja sõjaväest järel demoraliseerunud riismed? Esimese sammuna tuleb organiseerida nn. vene maailm. Epitsentriga Venemaal, järellainetustena üle kogu endise NSVL-i, püüdes visalt imbuda ka kõigisse muudesse riikidesse ja kultuuridesse üle ilma. Putingi kinnitas välisvenelaste kongressil, et “vene maailm” on ammugi “väljunud Venemaa geograafilistest piiridest, ulatudes isegi kaugele vene etnose levialast”. Vaat, see maailm tuleb elustada, käivitada, täistuuridel tööle lükata.
FRANKOFOONIA, VÕIMALIK MUDEL
Kuid kuidas selleni jõuda – “tsiviliseeritud teel”? Et lääneilmal poleks mölisemist. Presidendile ruttasid appi Diplomaatiaakadeemia professor Vladen Sirotkin ja aspirant Stepan Semjonov, kes soovitavad taas võtta malli lääneriikidelt endilt. Ikka seesama nipp, et vahi, mis te ise teete. Õpetlaste meelest annaks venelastel eeskujuna näha prantslaste frankofoonilist liikumist. On ju olemas institutsioon nimega Organisation Internationale de la Francophonie, mis ametlikult peab oma ülesandeks ühendada prantsuskeelseid figuure üle ilma. Frankofoonia liikumisega on haaratud 200 miljonit inimest viiel kontinendil. Kultuurilise liikumisena on sel värgil muidugi positiivseid külgi, ent sisult võib aimata ka prantslaste revan?ihimu.
Mäletatavasti veel sadakond aastat tagasi tähendas kultuurses maailmas prantsuse keele mitteoskamine karjuvat harimatust. Terve vene aadel pani ju emakeele asemel prantsust. Ent 20. sajandil pääses Euroopas tasapisi valitsema inglise keel. Termin frankofoonia võeti kasutusele 1878. aastal, tähendab, et juba siis aimati prantsuse mõju hääbumist. Pärast Esimest ilmasõda tungis Euroopasse üha enam ameerikalik massikultuur, pärast teist suurt madinat lagunes lõplikult Prantsuse koloniaalimpeerium. Esialgu üritati oma mõjujõudu kuidagi säilitada poliitilis-majanduslike ühenduste teel, loodi niiöelda prantsuse SNG.
1960. aastal aga ühines 47 riiki frankofoonilisse liikumisse. Iga aasta 20.märtsil peetakse rahvusvahelist frankofoonia päeva, Eestigi mitmed õppeasutused pühitsesid tänavu seda tähtpäeva.
SOOJENDADA MADU
Frankofooniat on süüdistatud ägedalt ka kultuuriimperialismis, rekoloniseerimise püüdlustes jne. Selge, et sedavõrd võimsalt organiseeritud liikumisel (aastaeelarve 200 miljonit eurot) on peale kultuuritoimingute ka omad majanduslikud ja poliitilised salasihid. Vaat just seesugusest mudelist tahab kinni haarata ka Venemaa, nimetades oma liikumist siis vastavalt russofooniaks. Taas küsivad venkud trotslikult: prantslased võivad, kas siis meie ei tohi?
Tohite muidugi. Kesse teid keelata jaksab. Selge see, et russofoonia ähvardab kujuneda sootuks sõjakamaks nähtuseks, kui intellektuaalselt libisev frankofoonia. Esiteks seepärast, et vene värk. Juba praegu nähakse ette, et russofoonia peaks üsna pea jõudma faasi, kus “olümpiaadidest ja foorumitest enam ei piisa”. Salajõuna on russofooniline uss juba ammu end välisriikidesse uuristanud, meenutagem või hiljutisi sündmusi Lätis. Ent legaalne suure raha ja poliitilise toega organisatsioon saaks tegutseda võimsamalt.
Küllap Euroliit soovitaks Eestilgi viivitamatult sellesse organisatsiooni astuda, maksta iga-aastast liikmetasu jne. See oleks vast mõnu, soojendada madu oma rinnal. Omaenda raha eest.