Olen tähele pannud huvitavat seaduspärasust – sel momendil, kui valitsejad mingil seletamatul põhjusel üksteise järel hulluks hakkavad minema, kaob osa väga häid teadusinimesi lihtsalt ära. Ei, nad ei kao selle sõna hollywoodlikus tähenduses, neid ei tapeta ega röövita. Nad lihtsalt kaovad avalikkuse vaateväljast.
Järele jäänud saast, see teadusemaailma pööbel, saab sellest kadumisest aga vaid tuult tiibadesse. Nende läbisaamine valitsejatega muutub järsku väga heaks, sest nad ju ei tüüta inimesi oma tobedate ja mõistetamatute maailmaparanduslike printsiipide rakendamise, uute tehnoloogiate juurutamise ja veel jumal teab milliste, tavamõistuse seisukohast täiesti skisofreeniliste ideedega. Teaduspööbel on grandist saadud väikese raha nimel nõus rääkima ükskõik mida, ükskõik kellele ja ükskõik millisel ajal. Kui vaadata kasvõi viimase kümne aasta Nobeli laureaatide teemade nimekirja, siis jääb vägisi mulje, et saabunud on järjekordne “ajutise kadumise sündroom”. Õndsad on vagurad, sest nemad pärivad maa!
SENIILSED LUBADUSED
Paar aastat tagasi võtsin sõna võimaliku energiakriisi kohta. Nafta hind oli siis alles tühised 40-45 dollarit barrel. Vastuseks oli naeruvääristamine isegi lähedaste inimeste poolt, üldisemalt nimetati taolist mõtteavaldust idiootsuseks.
Täna aga teatab USA president, kuidas ta on aastaks 2025 valmis vähendama Ameerikasse veetava nafta kogust kolmveerandi võrra. Milline metamorfoos ja milline Bill of Energy 1017 leheküljel! Alles äsja oli isegi rääkimine alternatiividest naftale ükskõik millise riigi valitsuse koridorides… Tõele au andes – et selliste mõtete eest tapeti, on palju öelda, aga peksti küll ja kõvasti peksti!
Millest siis äkiline meelemuutus? Kas tõesti loeti läbi ka mõni muu raamat peale piibli? Ei, kaugel sellest. Teoks sai see, mida vähegi asjast aru saavad inimesed ammu ette ennustasid: püsivalt kõrge naftahinna juures on toimumas hindade mastaabi muutus. Asi, mille toimumise sagedus võib kohati olla pikema tsükliga kui täielik päikesevarjutus, leiab aset meie endi silme all. Uudistage, kallid kodanikud, rõõmustagu elektoraat üle terve maailma, teie tänane rahakott heidetakse järjekordselt üleüldise demokraatliku protsessi ja lõputu tarbimise altarile. Võib arvata, et elektoraadil jääb pärast esimesi rõõmuhõiskeid hing rinnus kinni ja ta muutub veidi rahulolematuks – peale järjekordset hüper-super megamarketi külastamist. Sel juhul tuleb elektoraadile panustada veidi seda ülimalt universaalset ja ammu läbiproovitud nektarit – lubadusi muidugi. Ja parem, kui need on veel teaduslikult põhjendatud lubadused! Lubadused on väga head asjad eelkõige selle poolest, et neid võib alati uuendada ja uues kuues paistavad nad veelgi ahvatlevamad kui eelmised lubadused. Sellest ei olegi midagi, et eelmine lubadus täitmata jäi, uus lubadus on veelgi parem ja juba 2025. aastal. Üks küsimus jääb: kui vanad on siis tänase maailma liidrid. Lubadusi andes on alati olnud kasulik venitada nende täitumise tähtaeg oma enese sügavasse seniilsusesse.
VALE ARUSAAM GLOBALISEERUMISEST
Globaliseerumine on majanduses kaasa toonud logistikahindade kahekordse tõusu viimase kümne aasta jooksul. Pluss energeetiliste kulude oluline kasv toodetud kaupade ühiku kohta, energiasektori omandisuhete kardinaalne muutumine. Tänaseks on 75% energeetikasektorist ühel või teisel moel riiklikus omandis. Valitsused on loobunud avaliku sektori prioriteedist inflatsiooni pumpamisel 3500 transnatsionaalse korporatsiooni kasuks. Kõik see kokku on meid kandmas väga tõsisesse energiakriisi. Olukord sarnaneb Madeira rannal peesitava turisti kiire transformeerumisega jaanuarikuisesse Taimõri tundrasse, ilma võimaluseta riideid vahetada.
Globaliseerumine ja tema sisemisest mehhanismist tulenev pidev motoorne rahutus trans-natsionaalide peakorterites on viimas järjest suuremasse konfliktini kristliku, moslemi ja budistliku maailma vahel. Pealesunnitud komme kohalikke kultuure arvestamata oma tavasid dikteerida ei ole kuigi tark ettevõtmine. Peksta segi India kastisüsteem, Hiina külakogukond ja suruda moslemimaadele peale läänelikku tarbimiskultuuri ning maksusüsteemi, on sama, kui mängida Vene ruletti relvaga, mille trumlis on kõik pesad padrunitega varustatud.
VAENUPOOLTE ARV ÜHA KASVAB
Siinkohal tuleb eraldi rõhutada, et ma ei ole vastu üldisele ja kogu maailma hõlmavale majanduslikule, teadus-tehnilisele ja poliitilisele koostööle, aga just seda globaliseerumise tänane kontekst ei sisalda. Ma olen otsustavalt vastu investeerimispangandusest lähtuvale, ressurssi raiskavale, jaburat logistikat ja majanduslikku protektsionismi sisaldavale, looduskeskkonda kahjustavale ning lõppkokkuvõttes fiskaalselt äärmiselt enesekesksele protsessile. Ühesõnaga, olen vastu sellele, mida täna samuti globaliseerunud meedia millegipärast globaliseerumiseks nimetab ja mille ülistamiseks ta lõputul hulgal müüte on loonud.
Poliitiliselt on tänane olukord tunduvalt hullem kui aastal 1914 või 1939. Siis oli tegu selge vastuoluga, maailm oli lõhenenud kaheks vaenutsevaks leeriks. Täna võib vaenupooli või siis vähemalt tõsiseid lahkarvamusi omavaid pooli üles kirjutada hulgem: USA, Euroopa Liit, Venemaa koos oma liitlastega Kesk-Aasias, Teherani juhitav moslemimaailm, Lähis-Ida, Hindustani poolsaar ja tema etnilised siirded üle maailma, Jaapan oma väheste järelejäänud liitlastega ning Hiina ja tema rohkem kui 100-miljoniline välishiinlaste vägi. Sellesse nimekirja on lisandumas senini nõrk, aga juba tõsiselt kääriv Ladina-Ameerika. Kui vaadata Boliivia presidendi avaldusi koka kasulikkusest, Venetsueela presidendi ähvardusi USA suunas või vana Fideli kasvavat populaarsust, saame vägagi hirmuäratava pildi.
Energiakandjate suhtes puudub tänases situatsioonis igasugune ühtsus, pole kriipsuvõrragi mõistlikkust ja mitte grammigi tolerantsi. OPEQ tuleb kokku deklareerides, et hakkab rohkem naftat pumpama. Selle üle võiks ju kõigil hea meel olla, loogiliselt võiks ka hind langeda või vähemalt stabiliseeruda, aga võta näpust, hind kerkib endiselt. Vaevalt, et keegi usub, nagu kergitaks OPEQ hinda. Õigesti teevad, et ei usu, sest need tegelased niikuinii tootmist ei kasvata, neile pole toodangu kasv kasulik ning seetõttu neid ka asi ei huvita.
JUBA MÄNGITAKSE TIKKUDEGA
Lõputute valede, möödarääkimiste, lubaduste murdmiste ja nõrgemate siseasjadesse jõhkra sekkumise karussell viib paratamatult seniste jõu- ja mõjukeskuste ümberpaigutuseni, suure tõenäosusega sõjaliste konfliktide kaudu. Nagu mu hea sõber neil puhkudel öelda tavatseb: “Keegi juba krapsib kusagil väga agaralt tikke.”
Tavaliselt pannakse maja põlema kas oskamatusest, hoolimatusest või siis, kui tikud laste või lollide kätte jätta. Tikud tuleb käest võtta, nafta ja gaasi teema tänasest argipoliitilisest retoorikast välja arvata.
Tulen tagasi kaks aastat tagasi väljendatud teesi juurde, et nafta tarbimise kiire vähendamine on eelkõige võimalik tänases keemiatööstuses. Keemiatööstus hetkel – see on väga vana tehnoloogia, sest rõhuv enamik baastehnoloogiaid on pärit perioodist 1912-1935. Moolok tuleb ümber struktureerida. Initsiatiivi selleks peavad eelkõige näitama valitsused. Lisaks võiksid asjaga tegeleda loendamatud rahvusvahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, kelle parasiitlikust eluviisist tulenevat möga helbib täna süveneva vastikustundega 6,5 miljardit inimest.
Teiseks tuleb kardinaalselt üle vaadata kogu logistilise toimimise süsteem. Tuletagem siinkohal veelkord meelde, et logistilises enamuses veab fossiilset kütust edasi Dieseli poolt 19. sajandi lõpul konstrueeritud sisepõlemismootor. Kuid isegi nii geniaalne leiutis ei mahu igaviku konteksti. Oleks targem veelkord üle vaadata, kas ikka on nii, et hõõrdejõu ületamiseks on tingimata midagi vaja põletada. Ko?kin konstrueeris juba aastal 1934 tanki T-34, millel oli ühe ajamiga güroskoopiline lindivedaja.
Tähelepanelik lugeja hakkab juba torisema: “Vanaks ja laisaks jäänud see Jemeljan, ei viitsi midagi muud välja mõelda, ikka see vana jora”. Ei ole nii. Lapsele ja lollile tuleb tavaliselt kaua seletada, et ära krapsi tikke, ära krapsi tikke ja kui ikka õppust ei võta, siis…!
JÄTKE TAEVAS HULLUDELE!
Jõuamegi artikli alguse juurde tagasi. Oppenheimeri ja tema grupi “kadumine” avalikkuse vaateväljast taltsutas 1940. aastatel vähemalt kaht maniakaalsete kalduvustega liidrit ning manas pikkadeks aastateks “tikukrapsijatele” selge enesehävitusliku perspektiivi. Ehk on näide liiga äärmuslik, aga selle kompensatsiooniks tuletab vast praegustele liidritele midagi meelde – kriitilises situatsioonis on ühiskonna huvide korreleerumine teadusmaailma tõelise eliidi huvidega toonud alati soovitud tulemuse, toob ka täna. Maailmas praegusel ajal välja kujunenud energeetilise kriisi lahendamise tehnoloogiad on organisatsioonide valduses, kelle staatus on enam kui minoorne ja tänase fiskaalse situatsiooni kontekstis mõttetu. Nende ülesäratamine aktiivsele tegevusele, minoorsest ma?oorseks muutmine, on ainus vahend, mis võib veel päästa hetkeseisu enne, kui keegi järjekordses puuraugutülis teisele kõrri kargab.
Laskem neil teha seda, mis neile tõeliselt meeldib – lammutada vanu printsiipe ja luua uusi, laskem neil “kadunutel” maailma muuta, küll siis kriisi rahunedes saavad veidi rumalamad, kes aju nii hästi ei oska käsitleda, uuesti valitsejaid hullutama hakata. Igaühele oma!
Piiblit mäletate? “Õndsad on vagurad, sest nemad pärivad maa.” Jätke taevas täna hulludele, taevas niikuinii raha ei ole.