Kust nad tulevad ja kuhu suunduvad, pole laias laastus tähtis. Võib-olla algavad nad seal, kus kõrgub soojuselektrijaam, võib-olla seal, kus asub naftaterminal.

“ME OLIME TORUDEL!”

Ka on teada, et need torud ääristavad väikest linnakest, mis asub künkal ja edasi, laskudes orgu, looklevad sadama poole, mis on künkalt samuti hästi nähtav. Seal ta on, iludus, oma elevaatori, a?uursete kraanade ja välismaiste laevadega. Ja mere akvatooriumiga.

Veel on teada, et seda küngast, looduslikku kõrgendikku, nimetatakse teaduslikult klindiks ning koosneb ta huvitavatest paleosoikumi kihtidest (ordoviitsium, silur), kuid vaevalt erutab see kedagi selle linna elanikest. Võibolla pealinnas, mis asetseb siit lausa käeulatuses, isegi paistab horisondil, võib-olla seal on kellelgi aega anduda abstraktsele mateeriale, mitte aga siin, kus, nagu öeldakse, oma paleosoikum ja oma trilobiidid, kus oma igapäevast leiba hangitakse igapäevase tööga (bisness, reket, tühjade pudelite korjamine) – nii et otsaesine märg.

Muidugi on maailmas palju kohti, kus, nagu ka siin, pole mitte vähe logelevaid noorukeid, kes valivad endale tegevust oma suva järgi, kuid antud juhul on nende jaoks populaarsemaks paigaks torud: “Hei, poisid, lähme torudele!”, “Kus sa kolasid nii kaua?” -“Me olime torudel”?

SUITSETAD, AJAD JUTTU, RÜÜPAD ÕLUT

Torud krudisevad, kui neil kõndida, seepärast, et see õõnes raud, mille sisemuses miski mulksub ja kusagile voolab, on mässitud pehmesse vatti ja kaitstud hõbeja tsingitud plekiga. See kiht, krudisev, nagu elav, kutsub oma alastuses ise justkui haarama sule järele.

Org, kuhu torud laskuvad, kujutab endast jubedavõitu, omaenda elu elavat soostunud metsa, ja just sel sirgel, kokku umbes poolekilomeetrisel lõigul, vallatu käe all torud elustuvad ja muutuvad mingiks mittetsenseeritud torustikuliseks displeiks, võib koguni öelda, et omapäraseks elu entsüklopeediaks või päevikuks või psühholoogiliseks saidiks. Nii et torud mitte ükses ei tõmba ligi, torud õpetavad neid, torud panevad neid imestama, torud rikuvad neid kõlbeliselt, torud lõbustavad neid?

Üldse on siin künka ja metsa varjus justkui oma mikrokliima. Mugav, mõnus. “Selline teema, nagu öeldakse. – Ei, tegelikult, kuule, seal torudel on suurepärane, seal on täielik kaif. Seal on sellised nõksud sees (inseneride jaoks soojuspaisumiskohad) – toru ei lähe millegipärast otse, vaid teeb aeg-ajalt sammu paremale, nii et võib istuda, nagu kabinetis. Sind lihtsalt pole näha. Suitsetad, ajad juttu, rüüpad õlut?

MEIS KÄÄRIVAD MAHLAD

Kevadel, kui hakkavad liigutama põrnikad, mahlast täituvad pungad ning ilmuvad esimesed puulehed, hakkavad kiiremini liikuma mahlad ka noortes olevustes, kohalikes teismelistes.

Nad kipuvad torudel lonkima ja jooksma, nad hakkavad torudel hüppama, balansseerima ja istuma. Nad hakkavad torudele uutmoodi ja erilise jõuga joonistama ja kirjutama, nii nagu nad teevad seda kuuridele, majadele, garaa?idele, arvutidispleidele ja telefonidele.

Ja nagu tavaline, oma väljendustes ei piira nad end ega hooli vigadest. See on seotud millegi iidse ja algelisega, võib-olla kiviajaga ja viib mõttele, et laias laastus, olemuselt, ei muutu selles elus midagi, kuid see tähendab ka seda, et meis käärivad mahlad, et me tahame end väljendada, et meis pulbitseb elu, et me oleme niisugused ja kõik.

TEISMELISED PLIKAD PÜHAPÄEVAL

Peale selle võib, kui päike soojendab, torudel koguni lebada. Lamada ja vahtida taevasse ning lobiseda:
– Katjuhha, räägi, mis see bomzihha sulle ütles?
– Ei, las Janka räägib oma õest.
– Räägi, räägi!
– Ei, tüdrukud, konkreetselt oli see siin torudel. Tegelikult, just nendel?
– ?!
– Mida sa, Vika, ütlesid? Mida sa ütlesid? Enam nii ära räägi, kuuled sa lollakas!
– Aga siin on ju rohelise värviga kirjutatud “bitslen”, meie aga õppisime matemaatikas, et “bi” tähendab kahekordset.
– Sa oled loll. Siin kirjutavad poisid üldse igasugu jälkusi. Kui kirjutatakse “ime”, kas sa hakkadki siis tegelikult imema?
– Tegelikult ei tea, kuigi chupa-chupsid mulle meeldivad. Ma jumaldan neid!
– No on loll! Loll! Nagu mu õde ütleb: totakas turu tagant. Parem ära räägi, muidu võib mõni mõelda, et kõik pole korras? Ei, tüdrukud, konkreetselt juhtus see siin torudel. Ainult et kaugemal siit, vat seal jõnksu juures. Ja kas need torud aegade jooksul tõesti nõnda koolduvad? Minu õde hüütakse ka Katjuhhaks? Katjuhha, ma küsin reaalselt sinu käest, mida sa seal kirjutad?
– Ma töötan reaalselt teema kallal. Vat ma kirjutan: “Siin olid Vika, Janka, Juljasha, Kristiina, Katjuhha?”
– Kirjuta veel Lenka ja Svetka, nemad tulevad pärast. Ainult rohkem ära midagi kirjuta.
– Ei, ma kirjutan veel: “Siin olid erootilised eidelitad?”
– Kas sa oled loll või? Siis ma ei räägi!
– Mida sa seal kirjutad?
– Kas sa päriselt ka niimoodi kirjutasid?!
– Ei, tüdrukud, ma tegin nalja. Siia on keegi juba midagi kirjutanud.
– Kuulake, tüdrukud, mida ta rääkis. .. Vat seal, sellel järgmise pöörde juures, istus ta kord üksinda. Ja vat tuleb rannast üks mees. Tema oli ka rannas olnud ja mees nägi teda seal. “Mis”, ütleb, “puhkad või? Teeme suitsu?” -“Teeme.” Aga pärast ma ei tea, kuidas oli ja ta ise ka ei mäleta sellest enam mõhkugi, kuid üldiselt, konkreetselt pööras ta tema otse näoga vastu seda toru.”
– Aga võib-olla oli see maniakk?
– No ma ei tea, Kristiina, võib olla oli ka maniakk, kuid ta ei teinud talle midagi. Ta isegi ei näppinud rohkem.
– Vedas.
– Aga kuhu ta pärast kadus?
– Kes?
– No see maniakk?
– Kadus. Lõi kartma vist. Aga sa arvesta, et mu õde oli siis alles alaealine, mitte siuke õudnde mutt nagu praegu. Praegu on ta lehm, siis aga oli neljateistkümnene, nagu meie.
– Aga mina veel pole.
– Aga mina saan varsti viisteist.
– Jaa? Selles metsas ainult maniakid uitavadki. Näe, näe, maniakk ronib?!
– Oi, Vika, ära hirmuta! Tüdrukud, ma ei või, ma kardan, ma panen jooksu!

Ja kõik pistsid jooksma, umbes viiekümne meetri kaugusel tõmbasid hinge ja itsitasid.
– Oi, ma ei või! Mul küljes pistab! ? No oled sina, Vika, loll! Loll oled sa! Vaata, kuidas Katjuhha jookseb? Oi, ma suren! Mida ta seal toru taga tegi? No reaalselt vaata!? Hei, Katjuhha, mida sa unustasid?

Pärast kogunesid kõik viiekesi uuesti torudele ja suundusid künkast üles, sinna, kus paistavad mõned põhjarajooni mitmekorruselised majad.

Teel jäid seisma ja lugesid kirjutisi, mis olid jäetud samasuguste poolt, nagu nad ise?