Üks on üsna selge – enamasti on venelased Ameerika vastu. Suhteliselt vähe leidub neid, kes vastuolemise banaalsest lihtlausest edasi suudavad minna. Kunstnik Anatoli Belkin on Peterburgis väljapaistev isik, sealne kultuurkond peab teda tõeliseks arvamusliidriks. Ometi räägib ta kõike muud kui tüüpilist venelase juttu. Mees on õppejõud ja Piiteri ühe populaarsema ajakirja Sobaka.Ru (transkriptsioon: @.ru) peatoimetaja. Viimases @.ru numbris tutvustas Belkin Saddam Husseini venelasele kui lihtsalt killerit ning ei pööranud mingit tähelepanu rahvuskaaslaste tavapärasele suhtumisele Iraaki kui USA poliitika ohvrisse. Järgnes skandaal. KesKus organiseeris teema laiendamiseks vestlusringi restorani “Tinkoff” sushi-baaris. Vestlusringist kujunes kaklus, Belkinile oponeeris radikaalselt “Tinkoffi” direktor, ajaloolane ja uusrikas ärimees, armeenlane Samvel Avetissjan.
Kuidas kommenteerite tavavenelase seisukohalt teie suhtumist Husseini – professionaalne mõrvar? Peale selle toetasitete täielikult sõda Iraagis.
Belkin: Mis mõttes? Minu meelest on peaaegu kogu muu maailm – Venemaa välja arvatud – oma suhtumise ammu selgeks teinud.
Kuidas Te ikkagi selgitate venelasele, et Hussein oli lihtsalt jätis?
Belkin: No mis erilisi fakte siin ikka vaja on? Minu meelest on kõik lihtne. Isegi tavalisele SRÜ kodanikule on selge, et jätised on nii Stalin, Hitler kui Pol Poth jne. Nüüd siis jätkab seda rivi lihtsalt Hussein. Aitab küll, need arutlused ühiskonnas tuleks kindla suhtumisega lõpetada. Kes tahaks ette kujutada elu Husseini re?iimi all? Vähemalt on praegu mingi võimalus, et sellest riigist saab kunagi koht, kus valitseb mingigi demokraatia.
Ma ei ole küll poliitik ega minister, kuid isikliku arvamusega eraisik. Ja ma võin öelda seda, mida mõtlevad minu naine ja koer? Koer ei taha, et tema peremees oleks Hussein. Minu jaoks on positiivne, et sõda peetakse türannia vastu, mõningate riikide tahtmatuse vastu konsolideeruda mõistetega, millest ülejäänud maailm nagu aru saaks. Sellisel juhul on OK, et kulutatakse ressursse ning riskitakse noorte eludega – tulevikurisk tuleks ikka kuidagi miinimumini viia.
Sekkub Avetissjan: Siinkohal pole ma absoluutselt nõus. Sõda – see on nõrkade tegutsemine. Ühiskond, mis kasutab sõjalisi vahendeid, näitamaks oma õigust, lõhub samal ajal iseennast. Olles ise armeenlane, väga väikese rahva esindaja, võin öelda, et just selles, et armeenlased pole kunagi ühtki sõda võitnud, peitub minu rahva jõud.
Belkin: Kuidas? Mõningad aastad tagasi tõestas Armeenia ennast Mägi-Karabahhi sõjas. Öeldakse, et kui suurtükid hüüavad, siis muusad vaikivad. Minu meelest on nii, et niikaua kui hüüavad suurtükid, muusad kiunuvad. Aga suurtükkidel on kahjuks ikkagi oma roll. Loodan, et tulev kus näeme me palju vaba Iraagi luulet, literatuuri ja kunsti.
Avetissjan: Õhus on hoopis see, et tulevikus näeme me ühetaolist maailma. Mulle, kusjuures, näib seoses sellega, et läheneme oma lõpule. Mul kui Kaukaasiast pärit inimesel on vastik kujutleda, kuidas kunagi kuulame me kõik rokenrolli või kantrit ning sööme Mäkdoonaldsis. Ja üldse – milleks ameeriklased peaksid otsustama sellise rahva saatuse üle, millest nad ise mitte kuraditki ei taipa? Kui rahvas oma türanni ise välja kannatab, pole järelikult vaja sekkuda. Ma ei kujuta ette, et Truman oleks rünnanud 1949. aastal Nõukogude Liitu pelgalt sellepärast, et seal jõhkrutses parajasti Stalin.
Belkin: Kui Truman oleks seda teinud, oleks Churchill talle sigari andnud!
Avetissjan: Siinkohal tuletaks ma ikkagi meelde, et arusaam vabadusest, arusaamad liberaalsusekategooriatest, kannavad endas kindlat ajaloolist iseloomu. Kui näiteks rääkida moslemitest ja nende naiste n-ö vabadusepuudumisest, siis nendele naistele endile on see üks suur udu. Tema jaoks on see kõik osa maailma stabiilsusest ning traditsioonilisest maailmavaatest. Ja siis tuleb ühtäkki mingi ameeriklasest sõdur ning kukub rääkima, et tõi talle tõelise vabaduse? Tegelikult on ju vabadus väga ambivalentne, mitte absoluutne mõiste.
Belkin: Ma olen löödud, et seda häma ajab ühe maailma kõige intelligentsema rahva – armeenlaste – esindaja. Teil oli ometi ju oma kirjakeel ja kirik juba neljandal sajandil. Venemaa lendasid siis ainult varesed. Just Armeenial on olnud probleeme ennast ida eest kaitsmisega. Mis saab olla koalitsiooni vastu, palju erines teie peal katsetatud genotsiididest Saddami poolt Iraagis tehtu?
Avetissjan: Koalitsiooni? Olgem terminites täpsed. Koalitsioon saab olla ükskõik kelle vahel. Aga kui see koalitsioon mingi maa vallutab, on see ikkagi okupatsioon.
Belkin: Tankidega vabaduse ning okupatsiooni transportimisel on suur vahe sees. Meenutame näiteks Praha kevadet – siis transporditi T?ehhoslovakkiasse sotsialistlik orjus. Sel hetkel justkui lõplik. Aga mis sellest välja tuli? Mitte midagi. Siinkohal olen ma kindel, et Iraaki viidi brittide ja ameeriklaste poolt vaatamata kõigele siiski vabadus.
Avetissjan: Vaidlen kategooriliselt. Iraaki toob vabaduse see pool, kes võidab õiglase sõjajärgse sõja. Mis puudutab seda paljuräägitud terrorismiprobleemi, siis mina usun, et ameeriklane oma tankiga on suurem terrorist kui ennast kaitsev iraaklane. Ükski John Smith ei saa aru, mida ja miks ta pommitab, samal ajal kui Iraagi sõdur kaitseb oma eluga oma maad. Ameeriklasel on kokkuvõttes asjast ükskõik. Kumb on siis ikkagi terrorist?
Belkin: Tead mis, selles plaanis ma vihkan antiglobaliste. Mõelge Euroopa riikidele, kes nendelesamadele sinu paljukiidetud re?iimide eest põgenejatele on peavarju andnud, neid toitnud ja elamiskohad muretsenud. Miks nad sealt põgenesid? Ning mida kuradit on neil äsjatulnuna vinguda, elada kusagil imelises Brüsselis ja sodida tänutäheks seinu, käia vargil ning peksta klaase sisse? Kuidas suhtuda nendesse jutumärkides suurepärastesse riikidesse, kes terroriseerivad oma elanikke, kellele Euroopa üritab samas abi anda? Nendesse riigijuhtidesse, kes ei pööra mingit tähelepanu oma peldikmaades toimuvale, vaid sõidavad hästiistuvates ülikondades mööda ilma või saadavad tervitusi EU-le? Minu meelest tuleks need “valitsejad” lasta maha nagu kärnased koerad.
Avetissjan: Mina ütlen, et peale Orwelli “1984” ei tule Ameerikast midagi. Mida leidub Ameerika kultuuris sellist, mis nõuaks tähelepanu?
Belkin: Võtame elementaarseid näiteid: puhtjuhuslikult on USA-s maailma suurim arv sümfooniaorkestreid ühe elaniku kohta.
Avetissjan: Sa opereerid puhtameerikalikult, sinu jaoks on kõige tähtsam arv, mitte kvaliteet. Mina ütlen, et üksainus meie T?aikovski on parem kui kogu Bostoni või mõne osariigi orkestrid kokku. Kui nad kõik korraga mängima panna tuleb välja – mis? Kakofoonia. Mida me näeme Iraagis? Kakofooniat!
Belkin: Miks peaks üks T?aikovski olema parem kui kaks T?aikovskit? Või parem kui Michael Nyman? Kultuurist ja vabadusest ei tohiks midagi iseenesest välja jätta, olgu see siis Mäkdoonalds või kõige ?ikimad prantsuse restoranid. Selles suhtes sisaldab läänelik maailmavaade endas kõike: vasakpoolsetest intellektuaalidest kuni hullude radikaalideni ja see on normaalne. Normaalne on see, et ühest kultuuri servast teiseni on pisut rohkem kui 50 sammu.
Avetissjan: Kõigest hoolimata, mina jätaksin selle suurepärase läänemaailma läänemaailmale. Las Mäkdoonaldsid olla USA-s või Kanadas, aga minu kodusesse Armeeniasse jäägu t?eburekikohad.
Belkin: Mis tähendab, et jäägu? Kus me praegu oleme? Piiteris, sinu sushibaaris. Okei, las sushi jääb sel juhul ainult Jaapanisse!
Avetissjan: Väidan lihtsalt, et järgmised kiusatuses peale Iraaki võivad vabalt olla mõned teised võõrkultuursed nähtused, näiteks t?eburekibaarid muudes riikides.
Belkin: Tee ikka asjadel vahet. Keegi ei hakka tankidega t?eburekibaaride vastu võitlema! See on üks teine asi, mille vastu sõditi. Need ei olnud Iraagi pirukad.
Kuidas hindate Balti riike, kes toetasid USA-t ja tema rünnakuid?
Belkin: Kui me tuletame meelde, milline hull naaber on Baltikumil Venemaa näol, näen ma selles aktis teie poliitika sõltumatust ning lugupidamistväärivat enesedefinitsiooni. Minus äratab see sügavat austust.
Avetissjan: Mina arvan, et see oli konkjukturism.
Belkin: Väga vabandan! Kui pakkuda välja, et vene rahval oleks konjunkturismi korras võimalus Ermitaa? laiali tassida ning see ameeriklastele ära müüa, teeks rahvas seda ühegi küsimuseta. Kivi ei jääks kivi peale. Selles mõttes ei pea välispoliitiliste küsimustega tegelema mitte rahvas, vaid professionaalid.
Belkin, kas teile meeldib Ameerika või ei meeldi Iraak?
Belkin: Mulle meeldib Ameerika nagu iga teine normaalne riik, nagu Austraalia, Saksamaa, Lõuna-Korea. Aga Põhja-Korea mulle ei meeldi. Niikaua kuni inimesed söövad seal rohtu, valitsus röögib sõjaohust, jahub tuumarelvast ja tellib samal ajal kahtsadat Mercedesit, ei suuda ma seda kohta seedida.
Avetissjan: See oled sina, kellele ei meeldi rohtu süüa. Äkki on see nende arusaam õnnest? Mulle tundub, et põhjakorealased võivad olla maailma kõige õnnelikumad inimesed – oma võimaluste puudumises. Aga, palun, mingi loll USA tiineid?er, kelle eesmärk on õgida ära korraga 120 kilogrammi burgereid, Ameerika õnneliku kultuuri põhitähist, on minu meelest esimene kandidaat, kes tuleks hullumajja toppida.
Belkin: Mitte midagi ei saa aru. Kus sa seost näed? Ei saa aru ei õgiva tiineid?eri ega ka õnneliku põhjakorealase näitest. Midagi ei taipa. Head aega.
