Kumu kunstimuuseumi suures saalis on väljas näitus, mida mitme põhjuse tõttu võiks esile tuua kui erilist. Esiteks tähistab see Eesti Kunstimuuseumi ja Riikliku Vene Muuseumi vahelist koostööd näitusetegevuse valdkonnas – kindlasti esimest Eesti taasiseseisvumise ajal, kuid Vene Muuseumi kogudel põhineva näitusena võib seda pidada esimeseks ka kahe muuseumi ajaloos.
Vene Muuseumi külaskäik
Nagu rõhutab rõõmuga näituse kataloogi eessõnas Vene Muuseumi direktori asetäitja teadustegevuse alal ja näituse teadusjuht Jevgenia Petrova, on Vene Muuseum Eesti Kunstimuuseumil “külas” esimest korda. Vene Muuseum on üks suuremaid rahvuskunsti muuseume maailmas, selle kogudesse kuuluvad maailma kunsti tippnäited ning koostöö sellise kultuurikeskusega on suur saavutus, tänu millele saab võtmetähendusega teoseid ja autoreid näha ka Tallinnas.
Teiseks on tähelepanuväärne, et enamik näitusel eksponeeritud töödest esindab vene avangardi – seda ainulaadset ja viimastel aastakümnetel aktuaalset nähtust, mida pärast Nõukogude Liidu lagunemist põnevusega taasavastatakse nii kodumaal kui ka mujal. Just Vene Muuseumile kuulub vene avangardi üks suuremaid kogusid, mida õnnestus vaatamata tagakiusamisele nõukogude ajal säilitada ning alates perestroikast kodus ja välismaal aktiivselt tutvustada, täiendades ja ümber mõtestades vene kunsti ametlikku ajalugu.
Filonovi tagasiandmine maailmale
Lisaks loetletule võiks välja tuua veel ühe põhjuse, mis teeb kõnealuse näituse eriliseks. Väljapaneku keskmeks on Pavel Filonovi looming (1882/1883-1941), mis on pikema aja jooksul jäänud üldsuse jaoks kättesaamatuks. Analüütilise kunsti meetodi ja koolkonna rajajana on Filonov oma tähenduse poolest võrreldav vene avangardi juhtkujude Kazimir Malevit?i, Vassili Kandinsky ja Vladimir Tatliniga, kuid mitmel põhjusel on tema pärand teenimatult jäänud välja kunstikäsitlustest peaaegu terveks poolsajandiks.
Nõukogude totalitaarse re?iimi ja selle kultiveeritud kunstikaanoni – sotsrealismi – jaoks oli Filonovi analüütiline kunst vastuvõetamatu, mistõttu nõukogude ajal vaikiti ta maha.
Omamoodi saatuslikuks takistuseks kujunes ka kunstniku kindlameelne kavatsus kinkida kogu oma pärand vene (töö)rahvale. Ta keeldus oma töid müümast ning ei riskinud välismaal esinemistega, välistades võimaluse, tänu millele Kandinsky ja Malevit?i tööd said tuntuks läänes ja neid uuriti ka ajal, mil nad olid kodumaal keelatud.
Kuid seda suuremeelsem on Filonovi õe Jevdokia Glebova ?est – nimelt andis ta 1977. aastal venna pärandi lõplikult üle Vene Muuseumi kogudesse, kus seda oli säilitatud juba Leningradi blokaadi ajast. Alles perestroika ajal, 1988 sai võimalikuks Filonovi loomingu esimene suur ülevaatenäitus, mis “rehabiliteeris” kunstniku maailma kunstiajaloo jaoks, kuhu ta praegu kuulub 20. sajandi kunsti vaieldamatu klassikuna.
Eriline ka vene erilisuse kontekstis
Filonovi looming jääb eriliseks ka sellise ainulaadse nähtuse nagu vene avangard kontekstis. Kui vene avangard seostub suures osas geomeetrilise abstraktse maaliga, suprematismi ja konstruktivismi “tööstusliku” esteetikaga, siis Filonov ei loobunud looduse kujutamisest esemetu kunsti kasuks.
Lahkudes Keiserlikust Kunstide Akadeemiast 1910. aastal, päris ta siiski sellelt suurepärase anatoomia tundmise ja perfektse joonistamis- ning maalimisoskuse, mis manifesteerus tema nõudmises teose täiusliku viimistluse, läbitöötamise suhtes. Filonov ei tunnistanud visandeid ja kavandeid: igasse alustatud töösse, olgu see paberil või lõuendil, suhtus ta kui teosesse, mida tuleb lõpetada, viies täiuseni iga detaili. Samas oli ta kriitiline kaasaegsete lääne kunsti uuemate suundades suhtes, taunides kubismi geometriseeriva vormivõtte pärast, mis kujunes omamoodi mehaaniliseks kaanoniks, ning futurismi urbanistliku ideoloogia pärast, mis katkestas inimese loomuliku suhte loodusega, sulgedes ta tehiskeskkonda.
Oma töödes sünteesis Filonov väga erinevaid vormiloomise meetodeid, muu hulgas enda kritiseeritud kubismi ja futurismi, aga ka primitivismi, rahvakunsti, põhjamaade renessanssi – inspiratsiooniallikaid nimetamata ja täites oma töid niivõrd erilise tähendusega, et stiilitunnused muutusid vähetähtsaks. Filonov nägi oma kunsti eesmärgina loodusega algupärase seose taastamist, asetades selle oma loomingu keskpunkti. Tema kunstimeetod pidi analüüsima loodusobjekte ja -nähtusi, tuues esile neis varjatud füüsilisi (elava mateeria struktuur, selle lagunemine ja uuenemine) ja vaimseid (mõtte sündimine inimese peas) protsesse. Kaasaegset linnakeskset maailma nägi ta moonutatuna, inimest füüsiliselt ja vaimselt sandistavana – ja sellisena ta seda oma töödes kujutaski. Filonovi üks võtmeteoseid “Kuningate pidusöök” (1912-1913) paljastab kunstniku isikliku allegooria kaudu apokalüptilise “Viimse õhtusöömaaja”, kaasaegse maailma mandumise ja ebainimlikkuse.
Uskuda, et sind kunagi mõistetakse?
Samas Filonov uskus, et maailma võib muuta paremaks – oma töödes jutlustas ta “ülemaailmse õitsengu” utoopiat, mis pidi viima inimese tagasi looduse ja iseendaga tasakaalu juurde. Tema tulevikuvisioonides domineerivad sellised loodusest ammendatud metafoorid nagu kasv ja õitsemine, kus kompositsioonid meenutavad lopsakalt õitsema puhkenud paradiisiaeda (“Kevade valem”, 1922-1923), balansseerides samas piiril abstraktse ja konkreetse maali vahel, võttes visuaalse valemina kokku harmoonilise mikro- ja makrokosmose. Filonov liitus revolutsiooniga, uskudes, et see aitab luua paremat maailmakorda ning oli valmis seda teenima ja kunstnikuna suunama. Koos Malevit?i ja Tatliniga asutas ta 1923. aastal Kunstikultuuri Muuseumi, seades oma eesmärgiks tutvustada uut kunsti proletariaadile ja viimast harida.
Filonov kehastab modernistliku maailmaparandava kunstniku tüüpi, kes oli veendunud, et kunsti abil on võimalik muuta ühiskonda paremaks ja oli valmis selle nimel ka kannatama. Paraku muutusid just kannatused tema saatuseks: karmistuvates tingimustes, kus aina rohkem sai võimule sotsrealism, mõjusid tema tööd, mis ka kõige realistlikumas vormis kujutasid halastamatult ümbritseva reaalsuse masendust, äärmiselt ebasobivatena ning kunstnikku, tema lähedasi ja õpilasi kiusati võimude poolt taga. Siiski, olles kunsti- ja ühiskonnaelust ära lõigatud, keeldus Filonov pettumast revolutsiooni ideedes. Ta suri nälga blokaadi ajal Leningradis, hoolikalt säilitades oma töid ja uskudes, et neid kunagi mõistetakse.
***
Filonovit avavad tema kaasaegsed
Filonovi loomingu konteksti aitavad näitusel avada tema kaasaegsete tööd. Niimoodi said valitud tinglikult kahe suuna alla paigutatavad vene avangardkunstnike tööd: figuratiivsed teosed, mis pakuvad paralleeli Filonovi figuratiivsete töödega (Malevit?i inimest kujutavad maalid, Natalia Gont?arova kubofuturistlikud kompositsioonid jne) või haakuvad tema poolabstraktsete töödega, esindades vene avangardi “ekspressiivset”, mitte ranget suprematistlikku või konstruktivistlikku abstraktset maali (Vassili Kandinsky, Mihhail Matju?in ja tema õpilased).
Dramaatilist katkestust vene avangardkunsti arengus tähistavad ekspositsioonis sotsrealistlikud parteijuhte ülistavad teosed ning vaatajal jääb üle vaid mõistatada, millise kunstitraditsiooni oleks sünnitanud Filonov ja tema koolkond, kui ajalugu oleks kujunenud teisiti.