Päevitamise leiutasid kahtlemata põhjamaalased. Kui keegi peaks selles kahtlema, tulgu loomaaeda hästi kuuma suvepäeva keskpaiku, siis kui päike kõige kõrgemal, ja küpsetab nii, et kõik troopilise päritoluga loomad on sügaval vilus ja püüavad liikuda nii vähe kui võimalik.
MAAILMA PARIM TERMOISOLATSIOON
Kes siis loomaaias päikest võtab? Aga muidugi jääkaru! Ta võib seda endale lubada, kuna on põhimõtteliselt blond imetaja. Juuksekarvades on gaasimullid, pigmenti karvades praktiliselt ei ole. Ainult tänu sellele jätabki ta valge looma mulje, nahk on jääkarul aga süsimust, mis on samuti täiesti arusaadav, sest selline must nahk absorbeerib külma ilma puhul viimase kui mikrokalori. Jääkaru jalatallad näitavad musta värvi sama veenvalt, kui tema must nina ja peaaegu mustad silmad.
Üldse kinnitab jääkaru, olles pruunkaru väga lähedane sugulane, oma füsioloogia ja anatoomiaga seda väga zoogeograafilist reeglit, mis ütleb, et põhja- ja kirdepoolsed alamliigid või väga lähedased liigid on reeglina heledamad, ümaramad ja suuremad kui lõuna- ja edelapoolsed. Reegel põhineb termodünaamilistel põhimõtetel ning isoperimeetrilisel teoreemil, mille kohaselt genereerib suurem püsisoojase looma keha rohkem soojust ja kõikidest sama ruumalaga kehadest kõige väiksem pindala ehk väikseim väljapoole kiirgamine on keral.
Ei pea olema jääkaru, et selles veenduda, tuletage ennast meelde – kui teil on külm, siis proovite ennast nii kerra tõmmata kui võimalik. Erilised spetsialistid on sellel alal muidugi kassid ja praktiliselt kõik teised loomad, kelle keskkonnas läheb külmaks v.a kõva koorikuga ehk välise skeletiga loomad, kuid isegi nemad proovivad jaheduse korral tõmmata jalad kõhu alla.
Gaasiga täidetud karvadest tihe kasukas kaitseb jääkaru külma eest nii vees, õhus kui ka lumes, kuid sama hästi kaitseb see teda päikesekiirguse eest. Selline õhku täis tihe vilt on vist üldse maailma parim termoisolatsiooni materjal.
ISASE JÄÄKARU JAHT
Kuid aitab karude soojusenergeetikast ja nende tõelise “blondsuse” põhjustest, kõik lugejad said niikuinii ammu aru, et mulle (kes ma olen olnud elu aeg väga tume brünett) blondid väga meeldivad. Meeldivad mulle ka jääkarud, eelkõige isiklikud tuttavad Franz Joosep, tema abikaasa Vaida ja kõik nende lapsed, kes loomaaias sündinud. Aga ka looduses, arktikas, elavad ja tegutsevad jääkarud tekitavad minus puht loomaökoloogilise vaimustuse.
Nimelt on jääkaru kõige suurem maismaakiskja põhja aladel (tõsi küll isane Middendorfi pruunkaru ehk kodiak hoiab siiski individuaalselt suurima kiskjalise rekordit, selline loom võib kaaluda tublisti üle tonni). Isane jääkaru ei tee mingit koobast ega talveuinakut, ta peab jahti läbi aasta ja arktilise 8-9 kuu pikkuse talve jooksul sõltub tegelikult kogu arktika maismaakiskjate kooslus just nimelt isase jääkaru jahiõnnest. See kooslus ei ole üldse nii väike, sinna kuuluvad hundid, polaarrebased, kärp, mitmed röövlinnud ja loomulikult karu ise. Kogenud isane jääkaru kütib peamiselt loivalisi, tema suurimaks elusaks saagiks (kuna surnud saagiks võib olla isegi mõni vaal) on noor morsk, kuni poolteist tonni kaaluv üsna tõsiste võhkadega loom, keda jääkaru ründab eelkõige lesilates, kuid ka rannikumeres. Hülged moodustavad siiski tema peamise toidu ja küttides neid ilmutab jääkaru fantastilisi võimeid. Millest esikohal on minu meelest õige jahitaktika valik. Kui hüljes on vees ja parajasti hingamas, reedab tema asupaiga jää all selle kohale kerkiv aurusammas. Hingamisava lahti hoides näeb hüljes ninaga sulatades ja hammastega närides palju vaeva, et puurida auk läbi jää, mis väga paks olla ei saa. Kuid ikkagi on jää hülge hingamisaugu ümber piisavalt raske, et selle peal saaks sõita raske veoauto. Nähes hülge hingeauru pilvekest jää kohal, hakkab karu kiiresti selles suunas roomama (ta ei jookse, sest 700-800 kilose looma galopp paneks jää võnkuma piisavalt valjusti, et hüljes mõistaks läheneva olukorra iseloomu.) Mõned viimased karu jääaugust eraldavad meetrid ületab karu tavaliselt hüppega. Jää on üsnagi valgusläbitav materjal ja hüljes oleks võimeline märkama pea kohale tekkinud pimenemist, kui karu roomaks teekonna lõpuni. Kindlasti ei peaks hüljes enda ja päikese vahele kogunenud pimedust pilveks. Hüppelt maanduv karu lööb käppadega vastu veepinda või vastu jääserva sellise jõuga, mis tapab või vähemalt uimastab hülge piisavalt pikaks ajaks, et karu saaks ta veest välja tõmmata.
Kevadise kevade ajal, kui jääauke on siin-seal ja vaba vee pindalad – kuigi mitte suured – on siiski püsivad ja hülged ei pea jääd närima, veedavad nad aega jää peal. Poegimine toimub samuti pealpool vett. Hüljes ei näe mereimetajana kuigi kaugele, kuid mõnesaja meetri kaugusel liikuv tohutu kere ei jää ka neil märkamata. Muuseas, kogu oma heleda kaitsevärvuse juures on karu näol kolm reetlikku musta täppi, nina ja silmad, kogenud jääkarud katavad maa peal jahti pidades selle reetva kolmnurga käpaga. Niisiis on hüljes jää peal, see tähendab, et ta on vee ääres. Märgates hülge asupaika, taganeb jääkaru ning läheb ringiga lähima vaba vee laigu juurde, libiseb vaikselt jää alla ja ujub sellises suunas ja nii kaua, et ilmuda veest välja otse jääserval lamava hülge ette. Edasi kasutage oma kujutlusvõimet. Nii et isane jääkaru on arktika peremees ja ökoloogiliselt kokku võttes hoolitsev ja toitev peremees.
LASTETOA KOOBASTIK
Emase jääkaruga on lood arktilisel talvel hoopis teistsugused, temal on koobastik valmis ja mida kogenum on jääkaru, seda pikemate ruumide ja koridoridega see on. Ma usun, et see on tema talvisele eluasemele õigem nimetus, kui lihtsalt koobas. Kogenud emane jääkaru teeb oma välismaailma eest peidetud häärberi reeglina vähemalt kahekorruselise ning tal on hingamistunnelid, mis kulgevad enne välisõhu kätte välja jõudmist mõnekümne meetri pikkuselt lume all. Sellises ventilatsiooni ?ahtis jõuab pesast välja tulev soe õhk jahtuda, aur kondenseerub, imbub lumme ja võtab kaasa kõik lõhnad, nii et ükski aurupilveke ega karude elus tekkiv lõhn ei reeda pesa asupaika.
Pojad sünnivad emakarul tavaliselt detsembri paiku ja neid on suhteliselt palju, võib-olla isegi 5-6 (suureks kasvavad igal juhul vaid paar, harva kolm). Sündides kaaluvad karupojad u. 350 grammi. Juba pooleteise, kahe kuu pärast hakkavad aga pojad eluskaalus ööpäevas juurde võtma kuni kilo ja seda kõik emapiima najal. Pole siis imestada, et emane jääkaru sööb ennast enne koopasse minekut vähemalt 100 kilo võrra pekisemaks, kui ta on suvel. Kuid isegi oma hiilgavas sügiskaalus on emane jääkaru kaks korda väiksem ja kergem kui isane ja kui isane jääkaru avastab pisipoegadega uru, ei suuda emane isase rünnakut tõrjuda. Isased hävitavad võimaluse korral kõik väikesed pojad, olenemata sellest, kas viimased on nende endi või teiste isaste järeltulijad. Suuremaid, u. 100 kiloseid poegi isased jääkarud enam ei ründa, vähe sellest – nii nagu nad lubavad oma saagist tükke huntidele ja polaarrebastele, lubavad nad neid ka suurematele jääkarudele. Pisiperet üritab iga isane jääkaru hävitada sellepärast, et arktika on väga suur ja kesine toitumisala ja jääkaru on selle kuningana väga suurte individuaalsete toitumisvajadustega loom.
KUIDAS SATTUDA VETTE?
Kui kõik läheb hästi ja pojad kasvavad mitmekümnekilosteks ja raskemakski, veedavad nad emaga päris palju aega, kuna ema neid õpetab, toidab ja kasvatab. Nii kuni kaks ja poolkolm aastat.
Seda teeb ka Vaida Tallinna Loomaaias, vähemalt kasvatas ta ise nii Marti, Martat kui ka tema viimast last Fridat ja ma olen Vaidale isiklikult tänulik väga tähtsa pedagoogilise õpetuse eest, mida ta demonstreeris, õpetades oma poegadele jääkarude jaoks elutähtsat ujumise ja sukeldumise kunsti. Ta pole kordagi ühtegi oma poegadest vette ei tirinud, lükanud ega tõuganud. Ta meelitas neid tohutu kannatusega, demonstreerides lastele, kui mõnus on vette hüpata, seal mürada, sukelduda ja ujuda. Ma tundsin talle südamest kaasa, sest lausa hommikust õhtuni hüppas ta kümneid kordi vette, kord nina ees, siis kintsud ja külg, end vette libistades või hooga sisse plärtsatades. Ta murdis basseinis mänguasjadeks mõeldud autokumme ja palke. Poeg sattus sellest vaatepildist alatasa vaimustusse ning proovis emaga ühineda, kuid leidis alati, et pind ei kanna.
TÄIUSLIKU PEDAGOOGIKA ALUSED
Nii läkski Fridaga 3 nädalat, enne kui laps end veest leidis. Pedagoogiline moraal seisneb selles, et eluliselt vajalikke oskusi ja tarkusi ei tohi õpetada last võõras kohas vette visates. Pedagoogiline motivatsioon peab olema positiivset laadi, võtku see nii kaua kui tahes. Nii Mart kui ka Marta said Vaida poolt nii põhjalikult kasvatatud, et Tallinna Loomaaial ei olnud mingit probleemi vahetada neid üliharuldaste loomade vastu (nendeks olid sinilambad e. nahurid).
Muide, kogu õppeperioodi lõpuni said Vaida pojad iga päev nii mõnegi lonksu emapiima, mis oli kindlasti väga tähtsaks märgiks lastele, et nad on siiski veel lapsed ja seega peavad õppima!
Mõtisklege selle üle, kui vaatate neid hiilgavaid loomi Tallinna Loomaiaaias, kuhu ma ei väsi teid kutsumast!