Tegemist on sama riigiga, mida koloniaalajal nimetati Belgia Kongoks ja vahepeal ka Zaireks. Tegemist on riigiga, mis oma pindalalt on NELI Prantsusmaad ehk peaaegu kogu Lääne-Euroopa.
Äriühing hävitab tõhusamalt kui riigivõim
Kongo saamislugu on üsna erandlik isegi võrreldes muu Aafrika koloniaalajalooga. Aastatel 1885-1908 oli tegemist Belgia kuninga eravaldusega (!!!). Tegemist oleks olnud nagu hiigelsuure mõisaga, kus valitsemine oli antud seal tegutsevate äriühingute kätte. Tegemist on eheda näitega hilisajaloos, mis saab siis kui riigivõimu ei ole ja selle asemel valitsevad äriühingud. Kongo maad ja rahvast valitseti äriühingu loogika järgi, mida ei ohjeldanud mingi riigivõim.
Mõistagi läks lahti halastamatuks röövmajanduseks, kus ei hoolitud ei loodusest ega inimesest. Kuritarvidused, terror ja halastamatu röövmajandus vähendasid kolmekümne aastajooksul (aastatel 1884-1915) elanikkonda kahekordsel. 30 miljonilt 15 miljoni inimeseni. Seltsimees Stalin oma repressiivaparaadiga on selle taustal lausa poisike. Inimeste massilise hävitamisega saavad piiranguteta äriühingud palju tõhusamalt hakkama kui korrastatud repressiivne riigivõim.
Samasugune pilt avanes ka Ameerika avastamise järel, kus relvastatud röövlijõugud ajasid Hispaania kuninga nimel oma verist kulla ja hõbedaäri. Lühikese ajaga purustati Ameerika indiaanlaste, asteekide ja inkade kõrgkultuurid ning hävitati enamus rahvast.
Saatuse iroonia
Tänapäeval nimetatakse seda viisakalt maadeavastuseks ja avastajaid konkistadoorideks. Paraku oli tegemist sama nähtusega, mis nelisada aastat hiljem Belgia Kongos. Reegliteta röövmajandus, halastamatus põliselanike suhtes ja täielik karistamatus. Pigem heakskiit, aumärgid, tiitlid ja privileegid, sest teenitakse kuningat ja suurendatakse tema varandust.
Nagu saatuse irooniana nimetati seda suurröövi aega Belgia Kongot Kongo Vabaks Riigiks. Asi lõppes rahvusvahelise skandaaliga ning lõpuks 1908 aastal võttis Belgia parlament kuningalt tema “mõisa” ära.
Sellega on seotud veel omamoodi skandaal. Nimelt sellele otsusele eelnes parlamendi põhjalik uurimus olukorrast Kongos. Enne selle masendava ülevaate ilmumist avaldati kuninga käsilaste poolt ja kuninga mahitusel parlamendi libaaruanne, mis laskis olukorda paista palju soodsamas valguses. Esialgu oli sellest propagandatrikist tingitud segadus päris muljetavaldav.
Paraku ei suutnud parlament ja valitsus kohe sellel hiigelalal, kus puudus korralik teedevõrk, olukorda kontrolli alla saada.
Väljaõppinud langevarjurid
1960 aastal andis Belgia parlament kongole iseseisvuse, tõenäoliselt suure kergendusega. Vaeval oli see kirju rahvastikuga koloniaalvaldus tõhusalt hallatav. Erinevad rahvad kõnelevad seal 700 erinevat keelt ja keelemurret. Neli suuremat rahvusrühma – mongod, lubad, kongod ja zanded moodustavad vaid 45% rahvastikust.
Kohe pärast iseseisvumist algasid segadused. Esimene peaminister Patrice Lumumba võeti kinni ja mõrvati üsna kiiresti. Ta tahtis Kongos asuda sotsialismi üles ehitama, see aga ei sobinud enamusele võimukandjatest.
Paar kuud hiljem otsustas riigist lahku lüüa Katanga provints Moise Kapenda Tshombe eestvõttel. Tegemist olnuks Prantsusmaa suuruse riigiga, mille majanduslikuks südamikuks oleks olnud arenenud mäetööstus. Paraku hakkas ÜRO tagama Kongo territoriaalset terviklikkust. ÜRO väed koos belglastega surusid 1963 aasta jaanuaris iseseisvuspüüdlused maha. Tshombe meelitati 1964. aastal pealinna Kinshasasse (Leopoldville) kogu riigi peaministriks. Ta kukutati sellelt kohalt aasta hiljem Josep Desire Mobutu (hiljem Mobutu Sese Seko) poolt. Mobutul oli käepärast võtta belglaste poolt väljaõpetatud langevarjurid. ÜRO väed olid aasta varem lahkunud ja Mobutul olid nüüd vabad käed.
Sissisõda ja vana vaen
Iseseisvunud Katanga kõrval oli 1960-1962 aastani veel nn. Kasai teemandivabariik. Ligikaudu Hispaania suurune riiklik moodustis. Suure vaevaga saadi kongo territoriaalne terviklikkus hoitud, kuid sissisõda ja vana vaen Mobutu ja Lumumba poolehoidjate vahel ei kadunud kuhugi. Sõjaline vastasseis miilas edasi, kus Lumumba poolehoidjad olid oma baasid rajanud Ida- Kongosse. Kõik see päädis võimuhaaramisega mässajate poolt 1997 aastal, kui Lumumba noor aatekaaslane Laurent Kabila hõivas pealinna Kinshasa. 2001 aastal ta tapeti ja võimu haaras tema poeg. Kogu selles segaduses kaotas aastatel 1988-2005| oma elu umbes 3,5 mln. inimest. (vt. ka EE 15 kd.)
Kõike seda sündmustikku jälgides tekib paratamatult kahtlus, kas mitte Tshombel ei olnud õigus, kui ta tahtis Katangast teha iseseisva riigi. Vähemalt osa tänasest Kongo DV oleks toiminud ehk elujõuliselt. Võib olla saaksid ka mõned teised riigi osad iseseisvalt hakkama. See lõpetaks verevalamise ja aitaks kaasa stabiilsuse suurendamisele Aafrika päikese all.