Oli aeg, mis lõppes ära millalgi 45 aastat tagasi. Veel 1960. aastate keskel oli juustul Hollandi Kera ümber kas kollane või punane parafiin ja seda müüdigi siis kas terve kerana või kui palju ostja soovis. Juust kiles, iseäranis veel juba ette viilutatuna, pole miski asi, sest nagu pudel head veini tuleb lahti korkida umbes tund enne joomahakkamist, nii saab ka korralik juust õige maitse kätte alles siis, kui on pisut oodanud.
Naljakas küll, kuid isegi auk juustu sees ei kõlba süüa kohe. Suurim auk sellel Maasdammeril, mis ootab oma tundi meie külmkapis, on pikkusega 1 toll. Emmentali juustul nimega Allgäutaler on auk lühem, kolmveerand tolli. Aukudega juust on hoopis teine tera!
Kas keel augu kõrvalt on terve?
Auk keeles on esmajoones puuduv sõna.
Leidub oskussõnu, millele me puhtalt eestikeelset vastet ehk omasõna iga hinna eest pole otsinudki. Selline on näiteks “faksiimile”, trükis, mis reprodutseerib, st kordab, aga juba ühest suuremas trükiarvus, mingit käsikirja või joonist või trükist võimalikult sarnasena originaaliga. Ta ei ole koopia ehk paljundus, sest ta on teaduslik väljaanne, mis peab olema ka arheograafiliselt ehk ürikulooliselt täpselt kommenteeritud. Kui üksikasjaliselt just, see on enamasti jõukohasuse ja otstarbekuse küsimus. Omahinna kõrguselt on faksiimile alati kallis.
Inglise copy-paste või ka copypaste seevastu tähendab kas kirjutamis- või toimetamistehnikat, milles üks varem valminud tekstilõik kantakse üle uude, käsilolevasse tekstikujusse. Muist inimesi nii täpset vahet ei teegi, vaid arvavad, et copy-paste on seesama, mis copy ise. Copy ehk koopia on näiteks läbi kopeerpaberi saadud teine eksemplar ehk duplum kirjutusmasinasse toksitud esimesest eksemplarist. Koopia saamine on paljundusvõte, copy-paste kas kirjutamis- või toimetamisvõte. Viimasel kombel valmisid näiteks Paul Ariste mitmed kirjutised ja isegi raamat “Keelekontaktid. Eesti keele kontakte teiste keeltega” (1981). Näinud selle sündi üsna kõrvalt, ütlesin autorile otse, et see kopipeistimine pole ikka õige raamatukirjutamine; õige raamat peab saama valmis läbinisti uuena.
Ariste ei hakanud vaidlemagi. Ta vastas lühidalt, et nimelt sedamoodi raamatuid enamasti tehaksegi ja käsikirja kokkupanekus kääride ning liimiga pole midagi laiduväärset. Jäi nõnda, nagu ta ütles.
Sõnaloomingu algus
Milline võiks olla sõna copy-paste eesti vaste? Definitsiooni järgi oleks tegu siiratud tekstiosade alusel loodud uue tervikliku tekstikompositsiooniga ehk peaaegu nagu tekstikollaa?iga ehk kleepsutekstiga. Paraku on sõnal “kleeps” juba oma tähendus ees, kleepsutekst seega ei sobi, liiati pole kumbki ta osistest ei eesti ega isegi mitte soome-ugrilist algupära. Mõtleme veel.
Siiski algab sõnalooming minu jaoks ennekõike asjaomase objekti defineerimisest, kusjuures säärane definitsioon on üldjuhul enamasti funktsionaalne. Vaistlikult peaks ju olema mõistetav, et sõna “antikommunist” määratleb vasakpoolne inimene, näiteks sotsiaaldemokraat, teisiti kui konservatiiv. Ja ka sõna “konservatiiv” ennast tuleb Maarjamaal määratleda erinevalt briti konservatiividest, kelle üheks tunnuseks on ajalooline omandihuvi ja -kogemus. Nüüdisaegne Eesti poliitikaasjandus kubiseb niisugustest defineerimatustest, mille kohta ei saa öelda nagu Pliuhkam Oskar Lutsu “Kapsapeas”: aga augu kõrvalt on ju terve!
Tegelikult läheb nonde aukudega kiireks, sest määratledes ennast poliitilise joone ja mitte praktilise sihi järgi, võtab igaüks endale ka teatava maailmavaatelise kohustuse, mille järgimist kontrollitakse üsna tähelepanelikult. Õigeid sõnu on vaja niisiis ka iseenda põhjendamiseks.
Olemine vigasena
Ei saa salata, et Eesti Maaülikool kannab ametlikus asjaajamises kaht erinevat nime. Väljaspool arvutiaadresse on selleks tõesti Eesti Maaülikool, arvuti sees lühendina “emu”. See “emu” pole ei eesti ega inglise sõna, vaid ta on soust – “eesti maauniversity”. Mul pole aimugi, kui palju maksaks säärase pläga parandamine, aga ilmselt nii palju, et odavam tulebki jääda vigaseks. Olla sant ilma puude astmeta.
Sõna “agronoomia” pole põhjust kirjutada eesti keeles nimme vääralt ja ometi on see sõna muutunud üsna haruldaseks. Kes on agronoom? Maaviljelust õppinud põllumees, kes võib omada ka kitsamat eriala, näiteks rohumaade kasvatamist või taimeasjandust väljaspool metsandust jne. Põllumeheks võib hakata igaüks, kellel on põldu harida, agronoomiks iga inimene ei sobigi. Õnnetuseks oleme meie libisenud sellele teele, kus mõiste “potipõllumees” on arusaadavam kui “agronoom”. Kindlasti leidub mõni niisugunegi hull, kes, veendunud, et Mart Laar hävitas põllumajanduse, hakkab arvama, et just “tänu” temale on ka agronoom kui seisus surutud väärtushinnangute nurka või koguni üldse tänavale.
Kuidas tõmmata vahet
Kõik kokku võib see viia olukorrani, kus sõnad on selged, ent tähendused mitte. Missugune on näiteks sõnade “põllumajandus” ja “maaelu” vahekord? Moodsa kodutelevisiooni seadistamine ja hooldamine Värska-taguses maamajas, mille pererahvas töötab Tartus Maarjamõisa väljal, põllumajandus ei ole. Seevastu maalammaste kasvatamine Kuusalu lähedal, kust perenaine käib tööle Väike-Maarja Päästekolled?isse, on põllumajandus, sest ta ei pea karja ainult oma perele. Selline vahetegemine võib olla oluline näiteks toetuste jagamisel pealtnäha nii lihtsas ettevõtmises nagu teede lahtiajamine suure lume aegu. Kuidas tõmmata seda vahet aga siis, kui nendesamade sõnade tähendused ositi kattuvad, olgu kas või juhul, kui tegelik põllumees vajab arstiabi ja mitte üheks süstiks, vaid nädalapäevadeks?
Meil on kuidagimoodi kivistunud arusaam, nagu oleks põllumees tingimata eriharidusega keskealine talupidaja, kes võib kasvatada heina kui mitte just lehmale, siis vähemalt energiavõsa asemel. Ei ole nii! Siinkirjutaja saab oma talvesibula Kuningvere järve äärest, kus seda kasvatab 89-aastane mammi. Tema ongi too tegelik põllupidaja, mitte ta noorem pere, kes teenib leiba ja leivakõrvast Tartus. Ning ta pole sugugi erand.
Rikast keelt pole kunagi üle ääre
Teeksin niisiis vahet õigekeelsuse, heakeelsuse, asjaajamiskeele, keele mahlakuse ja keele puruvaesuse vahel. Keele mahlakus või lopsakus ei pea sugugi tähendama üksnes rõvedat sõimu. Inimene väljendub mahlakalt ka siis, kui ta ütleb kellegi kohta, kes seda sõna väärib, et too on “võllaroog” (st väärt ülespoomist). Keel ei ole puruvaene siis, kui omi sõnu sugeneb lisaks. Sellega on lood Eestis praegu halvad, sest meil on järjest rohkem ettelugejaid ja ikka vähem neid, kes kõnelevad oma sõnadega. Asjaajamiskeelest ajab minusugust kõige rohkem marru pöördumisvormel “Tere!” kirja esimese sõnana. “Tere” ei individualiseeri kedagi ega midagi. Oleks maotuvõitu alustada kirja Tartu Ülikooli akadeemilisele sekretärile dotsent Ivar-Igor Saarniidule sõnadega “Tere, akadeemiline sekretär” vms. “Tere” ülepruukimine tunnistabki keele puruvaesust.
Nõnda ma ei piirduks pelgalt uute sõnade otsimisega. Püüaksin leida senisest rikkamat keelt, mis nagu ülemal märgitud, algab sellest, kuidas me oskame maailma enda ümber adekvaatselt defineerida ja kuhu me selles definitsioonis paigutame iseenda.
Tähtvere mõisas, 25. augustil 2010|