Saksa mõtleja Ernst Jünger (1) kirjutas 1930ndatel oma laia kõlapinda tekitanud kirjutises “Der Arbeiter”, et maailm on jõudnud totaalsuse ajastusse. Ajastusse, mida juhivad hulkade teenistuses seisvad titaanlikud jõud – sõdu ei pea enam kabinetid, vaid rahvused, töölisarmeed; elunorme ei määra enam eliit vaid hulkade ihad.
Jünger rääkis tõepoolest maailmast, mis oma äärmusesse jõudis natsi-Saksamaal, fa?istlikus Itaalias ja loomulikult arvukates kommunistlikes riikides eesotsas Nõukogude Liidu nime kandva riik-masinaga. Nendes riikides ei määranud mitte üksikisikute soovid, huvid ja lootused, vaid kindlatest huvidest lähtuvad masside manipulaatorid. See oli õudne, mõtleb iga tänapäeva ne tervemõistuslik kodanik – ja tal on õigus. Kuid siiski oli nendes riikides midagi, mis tänapäeva maailmasüsteemis üha vähemoluliseks näib muutuvat. Nendel riikidel oli eesmärk, Mõte – olgu selleks siis kommunistlik maailmarevolutsioon, natsionaalsotsialistlik Endsieg või tegelikult ka britiameerika ristisõda demokraatia ja rahvaste enesemääramisõiguse eest.
Vahet pole. Tegu oli riikidega, kes mängisid uuel, grotesksemal, kiiremal, otsustavamal, ühesõnaga totaalsemal viisil läbi sama mängu maailmatasandil, mis enne seda oli aastasadu toimunud Euroopa malelaual – võitlus ülemvõimu, lõpliku ülemvõimu pärast. Praeguse aja seisukohalt tundub see absurdse eesmärgi seadmisena ning selle kõrval lääneliku demokraatia võit vältimatuna. Kuid ometi oli maailm veel vaid paarkümmend aastat tagasi teistsugune, Lääne-Euroopa riigid pugesid kobaras Ühendriikide külje alla tundes igal sammul Sarmaatiast puhuvat külma hingust ning paljudele 1968ndikele tundus kommunism tõsiseltvõetava alternatiivina.
Tegelikult pole selline mõtlemine kaugeltki veel mitte kadunud, ja mitte ainult Läänes vaid Eestiski on mõtlejaid, kelle jaoks sulaaja reformikommunism oli ihaldusväärne eesmärk ja kes ei väsi seda tänagi taga nutmast. Esmajärjekorras meenuvad nimed nagu Rein Veidemann või Rein Ruutsoo.
“Kõik muutub, kõik puhutakse minema? Tänased poliitikud pole mitte mingis mõttes kasvanud selle kõrgusele, mis valmistab end sügaviku hoovustena ette.” (2)
Ja kõik ongi minema puhutud. Külma sõja aegne stabiilne ning justkui ettemääratud ja kindel tulevik on osutunud illusoorseks. Enam ei saa rääkida ei masside ega ideede maailmast, nüüdseks on see kõik sumbunud moodsa maailma uude arenguastmesse, mida võib tinglikult nimetada globaalkapitalistlikuks.
Selle maailma üheks kõige olulisemaks ja määravamaks jõujooneks pole enam ei ideed, ei nende rakendused sõdades või XX saj. algust määranud massiliikumised, vaid midagi palju algelisemat ja lihtsustavamat – raha võim.
Pecunia non olet, öeldakse, ja tõepoolest on riigid muutnud end raha teenimise, raha tähtsustamise, lausa raha nimel elamise masinavärkideks, kus inimesegi hinna määrab suuresti tema võime toota rahas mõõdetavat väärtust. Vita contemplativa jaoks ei ole jäetud enam mitte mingit ruumi, vita activa määrab kõik. Jünger ütlebki, et inimese “plutooniline kihk ei kaeva enam mitte kulda, vaid energia nimel fossiilseid kütuseid kuni uraanini, et neid utoopiateks teisendada. Ta ei käitu majanduslikult, vaid nagu raiskaja, kes laristab oma päranduse kinnisidee nimel?” (3) Üha avalikumalt kasutab rahvusvaheliste suurettevõtete võrk riike oma eesmärgi nimel, sundides neid praegu veel vaid kaubandussõdadesse (nt. Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelised hõõrumised terasetollide pärast, viimase enda pidev tüli Jaapaniga autoturgude üle ning loomulikult Euroopa Liidu agressiivne põllumajandustoodete ekspordipoliitika) kuid Iraagi näite varal peagi ka päris-sõdadesse.
Oleme jõudnud ühe ajastu sügisest sama ajastu talve – inimese kontakt vaimse, humanistliku ja ideelisega on kohe-kohe katkemas, see on muutunud juba nii õhkõrnaks, et laiad hulgad enam ei tajugi vaimukultuuri puudumist ega oska selles näha kriisi. Need aga, kes identifitseerivad ennast vaimse või metafüüsilise kultuuriga, ei ole enam suutelised oma sõnumit tõlkima ühiskonna enamiku jaoks arusaadavasse keelde ega avaldama seega ka ühiskonnale märkimisväärset mõju. Tõesti, tõesti, Orwelli düstoopia kommunistlik vorm suudeti küll murda, kuid nüüd on üleilmne turumajandus ise viinud meid olukorda, kus kõigest ei saa rääkida, sest (selle maailma silmis) ei ole teatud asjade jaoks enam keelt!
Algselt kodaniku kaitseks ja abiks loodud riigid näevad endas veel vaid soodsa majandusruumi loojat, elades nõnda vaid raha jaoks ja raha nimel – sellest väljapoole jääv kipub üha rohkemate inimeste jaoks jääma ka väljapoole selles maailmas räägitavat keelt. Heaks sellekohaseks näiteks on mõtlejad nagu Ernst Jünger ise, kelle vastavad hoiatused on kirjutatud piisavalt kunstipärases ja isiklikus keeles, et mitte kõigil tänapäeva kiirustavas maailmas sagijatel pole aega ega viitsimist tema subtiilsetesse mõtisklustesse süveneda.
Elame üleilmalise kapitalismi ajajärgus, kus raha ei ole mitte ainult mõõtuandvaks, vaid see on tõstetud transtsendentsuse, üleloomulik, seega vaimses mõttes Kõige pjedestaalile. Tõeks on saanud Vana Testamendi sõnum ebajumalakummardajate kohta: “Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö!” (VT, L. 115, 4)
Loomulikult võib öelda, et see ei ole ainult halb – teisest küljest vaadatuna on kätte jõudnud ajastu, mil inimesed saavad teha tõeks unistusi, mis möödunud aegadel elanutele jäidki vaid mõteteks. Millal varem oli nii paljudele kättesaadav võimalus sõita kesk talve lõunamere saartele? Millal enne oli ka keskmise inimese toidulaud nii rikkalik kui täna ja millal enne elati kesk nii rikkalikke mugavusi kui täna? Õige vastus on – seda aega pole olnud, see aeg on nüüd.
Kuid nagu igal, nii on ka sellel mündil teine külg. Nimelt ei väljendu tänase maailma totaalsus enam mitte hulkade soovide totaalsuses, mitte enam ühiskonna eesmärgipüstituse ja selle elluviimise vahendite totaalsuses vaid üksi ja ainult kasumi totaalsuses. See tähendab lühidalt seda, et soovid ei täitu iialgi, inimkond ei liigugi mingi ühise eesmärgi poole, individuaalsete pisisoovide täitmine maiste rõõmudega kasvatab soove, tekitab üha uusi ja suuremaid ihasid, mis lõpuks aga viib tülpimusse.
Inimesed ei hakka küllastununa maise maailma rõõmudest tegelema kaunite kunstide ja filosoofiaga nagu unistasid antiiksed eudaimonistid. Ei, inimese osaks jääb see, mida tänapäeval nimetatakse massi- või popkultuuriks ja mille eluõiguses ja eluõigluses ei kahtle täna enam ükski tervemõistuslik inimene. Ometi ei ole massikultuur vastuseks inimese kutsutusele, milleks on püüe kõrgemale, püüe vaimsusele. Nagu filosoof Carl Schmitt on nentinud, on inimene avatud olend, kes on avatud mõlemas suunas – ta võib liikuda nii alla (materiaalsete ja kehaliste hüvede rahuldamisele) kui üles (vaimsuse ja hingerahu leidmine).4 Tänapäeva ühiskond ja tema kultuur on paraku suunatud esimese, materiaalsuse ja kehalisuse suunas.
Kas see pessimistlik ja ilmselt paljude jaoks ka mittetõene pilt ongi inimkonna tulevik? Ilmselt siiski mitte. Oleme jõudnud ühe ajastu sügisest sama ajastu talve – ees ootab uue ajastu kevad. Nagu iga kevad, tuleb temagi viimaste talvetormide, jäämineku mürina ja tormituultega, kuid tulemata ta ei jää. Selle esimesi märke võime juba praegu jälgida igast õmblusest käriseva ja igast pingutusest väriseva maailma palgeil – olgu nendeks kas liigulatuslikust inimtegevusest sugenevad loodusõnnetused või inimeste üha suurenev rahulolematus olemasolevaga.
(1) E. k. vt. Ü. Matjus. Ernst Jüngeri “seikluslik süda”. – Akadeemia, nr. 5. 1995, lk. 958-988; P. Helme. Mööda veerenud pärl. – Sirp, 12. 12. 2003|.
(2) Ernst Jünger in “Die Politiker sind dem, was sich da vorbereitet nicht gewachsen”, Welt am Sonntag vom 9. 10. 1994.
(3) Ernst Jünger in “Die Schere”. Klett-Cotta, Stuttgart, 1990. S. 154.
(4) Vt. Heimes, Claus. Antimodernistlik tegutseja modernismis Sissejuhatus Carl Schmitti riigifilosoofilisse õpetusse. – Akadeemia nr. 6 – 2004|, lk. 1324-1354.
