Riigikogu valimised ja sellele järgnev koalitsioon näitavad, et 99% meie mörisevast biomassist on minetanud rahvustunnused, rahvusliku mõtlemise ja muu sarnase. Ühelt poolt on see muidugi rahvusriigi ja eestluse lõpp. Reformierakond esindab elanikkonna vööalust internatsionalismi ja tungi- ja turufundamentalismi.
MIS MÕTET ON SURRA NAGU PALESTIINLASED ELAVAD?
Aga olgem ausad, see riik on juba ammu omadega peldikus, Euroliitu astumise ja Euroopa põhiseaduse ratifitseerimise järel pole iseseisvusest enam haisugi. Hetkel on globaliseerumisel veel jalus 60 formaalsete tõutunnustega eestlast ja sümboolselt rahastatud kultuur, aga see kõik läheb mööda.
Rahvuslikult seisukohalt vaadates elame läbi huvitavat üleminekuperioodi olematusse. See on täiesti kordumatu kogemus ja samas toimub kõik ilma vähimategi vaevusteta. Sujuvalt ja isegi rõõmsalt. Keegi isegi ei mölise ja see on väga hea. Probleeme pole meile tarvis.
Mis see aitaks, kui me sureksime välja nii, nagu palestiinlased ellu jäävad? Enesetaputerrorit külvates ja ilma välisabita? See oleks ometi kohutav. Pole vaja metsavendi, laulvaid revolutsioone, soomepoisse ja kindlasti mitte Sinimägesid ega vabadussõda. Sõjas võib keegi surma saada ja siis on ta vaja maha matta. Augu kaevamine on aga raske töö.
OLUD ON KUSISED
Samas tuleb endale aru anda, et probleemide puudumine ei ole elu, rääkimata heast elust. Koomasse löödud koeral pole ka probleeme, aga kes tahaks olla tema asemel? Nüüd jõuame me eesti/mitteeesti ühiskonna kõige silmapaistvamate kvaliteetideni.
Erinevalt paljudest teistest väljasurevatest rahvastest puudub meil hästitoimiv sotsiaalhoolekanne ja õlitatud konveier, mis võõrtööjõudu või ka lihtsalt suvalise nahavärviga sotside poolt valijaid sisse tooks. Siin pole ju mingeid sotsegi – neil on toetust sama palju kui normaalselt väljasurevas ühiskonnas pangaparteidel: kümne prossa lähedal.
Põhimõtteliselt oleme immigratsioonipoliitika delegeerinud Brüsseli keskvõimule, aga alatute liitumisläbirääkijate süül jäi sotsiaalkamm kohaliku võimu haldusalasse. Kohalik võim on aga õhukest vorstiviilakat ellu viiv Reformierakond. Konveier on, ent see lõppeb tühjuses. Seega ei saa tööle minna.
Tahame või ei, aga me oleme unikaalses olukorras, sureme välja nii kusistes oludes, et keegi ei taha siia tulla. Kui, siis ehk mõni tagaotsitav kurjategija. Nii et maa jääb mingi aja jooksul tühjaks nagu uued tornmajad. Tühi maa on lõputu ressurss. Paraku puudub meil selle tühja maa külluseks vahetamise idee. Seda ideed on vaja.
PAREM LADUSTADA MÜRKE
Pole mingit mõtet ehitada maa peale maju või tehaseid, pole elanikke, troppe ega prolesid, keda kurnata. Tootmine on ummiktee ja pealgi lollus. Tühjal riigil on tohutult eeliseid, mida asustatud riigil ei ole. Need vähesed, kes veel pole suutnud välja surra – kolime Saaremaale, paar torni püsti ja tehtud see ongi. Paljukest meid siis järel on, mõni üksik üle poole miljoni. See on üks väike linnake, aga pealegi panevad paljud kuskile kalkuneid kitkuma ja katust tõrvama, nii et majutusprobleemid on praktiliselt olematud.
Eesti rahva/mitterahva eesmärk on teenida raha. Kõik, mis saab edasi, pole tähtis. Mina pakun välja suure solgiaugu idee. Kogu maailm on täis tootmist ja sellest tulenevalt matab prügi ja solk kõik enda alla. Eriti raske on aga vabaneda mürgistest jäätmetest, radioaktiivsest saastast ja muust sellisest.
Meie tühi riik pakub mürgise sodi ladustamiseks seninägematuid võimalusi. Kui meie kultuur on rämps, poliitika on rämps, meelelahutus on rämps, mõtted peades on rämps – miks ei võiks siis kogu riiki prügiga katta, kui see kõigile raha sisse toob. Lihtsad arvutused näitavad, et Eesti pindala on piisav, et teenida kõigile kodanikele hunnik pappi eimillegi eest.
Mürgiste jäätmete ladustamise eel tuleb muidugi mets maha võtta ja müüki panna. Kõik loomad lasta maha tappa – ilvesed ja karud – nende peletiste küttimine toob raha sisse. Lisaks saab meie prügimägedel teha kõikvõimalikke ohtlikke katseid, testida tuumarelvi ja mürke. Mida iganes.
OMADELT KUUL PÄHE
Seda maad ei lähe vaja ka meie lastele, sest lapsi ei tule. Siis naudime selle maa viljatust täiega. Nauding on eesmärk. Selle eesmärgi jaoks ei ole piisav ei töö, rahvusriik ega ka mitte kasiinode võrk. Ainult lõputu saasta sissetoomine annab meile piisavalt ja kiirelt hõlptulu, sest investeerida ei ole vaja millessegi peale ajutiste teede võrgu, et saaks sita laiali vedada.
Tavarelvade testimise järel saab uuele saastale ruumi juurde. Mürgilademed hoiavad Saaremaast eemal ka idanaabri võidukad väed. Laevad lahustuvad, elavjõud lämbub, pealegi – uusi relvi testivad liitlased mõjuvad aukartust äratavalt. Vähemalt toovad nad oma relvad Eestisse ja kasutavad neid siin. Kui vaja, ka enesekaitseks ja võimalik vastulöök paneb agressori mõtlema. Seda enam, et uued relvad on riigisaladus ja neid põgenemise kergendamiseks maha visata ei tohi. Saad omadelt kuuli.
REETMISEST TÕUSKU KASU!
Aga need on kõik tühised detailid. Peame endale aru andma, et vähe on sellest, kui me ise oma kodumaale sülitame. Kui seda hakkavad tegema maailma suurimad mürgilikvideerimisfirmad, saame me rikkaks ja vabaks ja palju asju. Ja mida kiiremini me välja sureme, seda rikkamaks saab iga Eesti kodanik. Raha jagamine saja vahel on majanduslikult kasulikum kui jagamine sajale tuhandele.
Ebapatriotism ei ole paha asi. See on kasulik ja hea. Sama väljasuremise kohta. Toob megalt pappi sisse, kui sellega kaasa minna. Pole vaja loomulikele ja globaalsetele protsessidele vastu hakata, neid tuleb isikliku heaolu huvides ära kasutada.
Muud midagi, siiani on reetmisest saanud kasu vähesed, sest raha on vähe liikunud. Uue suure üldrahvaliku äraandmise tulemus saab olema totaalselt kasulik. Meile kõigile.