Me sõitsime Trans-Siberi raudteemarsruudil number 05. Sõitsime Mongoolia raudteevalitsusele kuuluvas rongis, hüüdnimega “Vodka-trein” neli ja pool ööpäeva Moskvast Ulaanbaatarisse. Juba esimesel ööl astusid purjus mongolid, olles vahejaamade perroonidel selleks päevaks kauplemise lõpetanud, kõrvalkupees lärmakasse suguvahekorda.
ROHKEM KUI JUMAL
Meenus kusagilt loetud Oxfordi geneetikute – kes olid ilmselgelt liiga palju Y-kromosoome uurinud – jutt, et iga täna meie planeedil elav kahesajas inimene on T?ingis-khaaniga veresidemes.
Jah, paljude suurte venelaste – Boriss Godunovi, Kutuzovi, Suvorovi, Lenini – sugupuu ulatub mongoliteni. Kurja näoga T?ingiskhaani mehevõimetest räägivad asiaadid eurooplastele meeleldi legende – samamoodi, kui valge mees armastab uhkustada oma jeebi või mobiiltelefoniga. Meie, ugrilased, jõime oma kupees Putinka viina, sõime Rakvere vorsti ja jäime vaikselt magama.
Kunagi usaldas mulle üks linalakk tütarlaps, et oli nõukogudeaegses teismeliseeas tihti masturbeerinud Vassili Jani T?ingis- ja Batu-khaani kohta kirjutet noorsooraamatuid lugedes. Nii võimsad olid tundunud julmad sõjapealikud, nii erutav nende ümberkäimine naistega. Nii väga oleks tahtnud end heita suurkhaani jalge ette.
Kui Mongoolias küsisin meie giidilt, kahekümneaastaselt mustapäiselt Hongorolt, et mida T?ingis-khaan praegu tema rahvale tähendab, vastas ta, lõbus tüdruk, hetkegi mõtlemata surmtõsiselt: “Ta on meile rohkem kui jumal,” ja pööras pilgu ning käe mäetippude poole.
MONGOLI-TATARI IKE
Sügavail sovetipäevil ohkas Soome-Ugri instituudis toimetav Andres Heinapuu: “Oh, saaksime me praegu ägada mongoli-tatari ikke all.” Aga me ei saanud, sest mongolid – tollal läänemaailmale tundmatu rändrahvas, kes tavaliselt ajas oma väesalga ees tatarlaste hõimu – jõudsid küll 13. sajandiks Venemaale, vallutasid kiiresti kõik olulised linnad peale Novgorodi ning valitsesid maad kaks ja pool sajandit, ent Teutooni ordule kuulunud alad jäid neile kättesaamatuks, Euroopa metsad osutusid ratsaarmeele liig ebamugavaiks ning Viini väravad liig kõrgeiks. Milline oleks tänane Euroopa mongolite õnnestumise korral välja näinud – asiaatlik, ilma õhtumaa kultuuri ja selle allakäiguta?
14. sajandi algul ulatusid T?ingisi rajatud impeeriumi piirid teispoole Kiievit ja Konyat läänes, Bagdadi kirdes ning Kabuli ja Lhasat lõunas. Idas said piirajaiks Jaapani meri ja Kollane meri.
Venelased vaidlevad siiani, milline oli mongolite roll Venemaa ajaloos – mõjutas ta seda või ei, kas isoleeris Venemaa Läänest või ei. Kas võeti omaks vaid välist – paljud rõivaesemed, näiteks sõnad hozjain, lo?ad, bazar, sunduk, kohanimed Penza, Artõm jt – või ka sisulist.
VENE RAHVA TEKE
“Kraabi venelast ja sa leiad tatarlase,” ütleb vene vanasõna. Nõukogude ajaloolased ja ?ovinistlikud poliitikud ei pea mongolite mõju eriti oluliseks. Paljud teised hindavad mõjutusi siiski märkimisväärseiks. Vahe on vaid selles, kas mõju oli positiivne (niiviisi räägivad euraasialiku koolkonna esindajad) või negatiivne (nagu armastab rääkida Tiit Made).
Suur euraaslane Lev Gumiljov kinnitas, et vene rahvus sündis aastal 1380, mil Kulikovo väljadel purustati mongolite vägi. Nikolai Trubetskoi arvas, et Moskva riik tekkis tänu tatarimongoli ikkele, kui vene tsaarist sai, pärast Kaasani, Astrahani ja Siberi vallutamist, mongoli khaani järeltulija.
Vaatamata Kulikovo lahingu võitmisele on kusagil vene hinges mongolite vasalliks olemise alandus veel olemas. Kasvõi pidevas eneseõigustuses, et mongolite valitsemine neid ei mõjutanud.
MONGOLID, DALAI-LAAMA VÕIMULE AITAJAD
On arvatud (meie David Vseviovgi), et parimaks näiteks Venemaa vaimsest sõltumatusest mongoli-tatari ikke ajal on õigeusu kiriku positsioonide täielik säilimine.
Ent mongolid olid ususallivad kõikjal vallutatud aladel. T?ingis-khaani lähimateks nõuandjateks olid ?amaanid, ent ta kuulas hoolega ka taoiste, budiste, muslimeid. Hiljem sai ühes osas impeeriumis valdavaks usuks islam (14. sajandil), Mongoolias ja Hiinas aga hakkas Yuani dünastia rajaja Hubilai-khaani ajal (13. sajandi teisel poolel) levima Tiibeti budism, mis kinnistus Mongoolias 16. sajandi teisel poolel gelugpa koolkonnana, kelle juhi – dalai-laama – aitasid Tiibetis võimule just mongolid.
T?INGIS JA UNGERN
Alustasime Mongoolia reisi tegelikult Moskva ida-rahvaste muuseumist. Kõndisime järjest läbi Tiibeti, Burjaatia ja Mongoolia saalid. Lamaismi osas asjaarmastajalik silm tabab väga vähe erinevusi, võib-olla thanka värvide erksuses, võib-olla on mongolite metallitöö peenem, võib-olla tiibetlaste mandalad detailirohkemad. Aga kuigi erinevad rahvad, on T?ingis ja tema järel tulnud khaanid nende maade aja- ning usundilugu nõnda palju liitnud, et on moodustunud jõuline tervik, mida on püüdnud lõhkuda nii hiinlased kui ka venelased.
Arvo Valton on kirjeldanud, kuidas Mongoolia kirjanikud keelitasid teda 1970ndail loobuma ideest kirjutada romaan “Teekond lõpmatuse teise otsa”, mis jutustab T?ingis-khaani surematusepüüdeist. Nõukogude ajal oli kõik suurkhaaniga seotu Mongoolias venelaste survel tabu.
Hiinas tähistati 1962 suurejooneliselt T?ingisi 800. sünniaastapäeva, ka mongolid valmistusid selleks. Ent Hru?t?ovi Pravda ja poliitbüroo kaudu antud korraldusel hävitati trükitud postmargid ning karistati vangistusega pidustuste organiseerijaid-natsionaliste. T?ingis-khaani reinkarnatsiooniks pidas end Hiiumaalt pärit parun Robert-Roman Ungern-Sternberg. Ka temast ei pääse mööda ükski vähegi toekam Mongoolia ajalooraamat.
HIIGELVARANDUS JA KHAANI HAUD
Mongoolias otsitakse tänini kahte suurt saladust – Ungern-Sternbergi hiigelvarandust ning T?ingis-khaani hauda. Meie hull parun ei ole küll kohaliku rahva hulgas üleliia populaarne.
Tema võitluste julmus, mida kommunistid hoolega võimendasid, ei lase teda paljudel hinnata kui Mongoolia näilisegi iseseisvuse kindlustajat. Siiski erutab mongoleid lisaks kuhugi peidetud varandusele ka paruni plaan, et paarsada tuhat mongoli sõjameest sundrasestaks pärast edukat lahingtegevust Euroopas arvutu hulga eurooplannasid, eesmärgiga Lääne rikutud põlvkondade asemele uus, puhas ja budistlik rahvas kasvatada.
Kui Mongoolia president Ot?irbat pidas 1996. aastal kõne Mongoolia riigi asutamise 790. aastapäeva puhul, ütles ta muu hulgas: “Mõned agressiivsed jõud püüdsid Mongoolia iseseisvust takistada sõjalise jõuga. Mongoolia kaitsmise ettekäändel bol?evike eest tulid 1919. aastal maale Hsu Shuchengi juhitud Kuomintangi väed lõunast. Oktoobrirevolutsiooni eest põgenev parun Ungern infiltreerus põhjast 1920. aastal. Need invasioonid ohustasid Mongoolia rahva vabadust ja iseseisvust.”
Kui paruni varandust tahaksid leida kõik mongoollased, siis T?ingis-khaani viimse puhkepaiga osas, mida praegu otsivad omal maal nii hiinlased kui Mongoolia valitsuse loal Mongoolias ka jaapanlased, arvavad paljud, et see võikski saladuseks jääda.
VENEMAA JA HIINA VAHEL
Mongoolia on sajandeid pidanud valima kahe naabri vahel – Venemaa või Hiina. Venelased tundusid 20. sajandi kahekümnendail aastail kultuuriliselt vähem ohtlikud.
Kui küsida mongolite käest läbisaamise kohta hiinlastega, liiguvad vastused diapasoonil “Me ei ole sõbrad” – “Me vihkame neid!” Hiinlasi imbub praegu legaalselt ja illegaalselt nii Mongooliasse kui Burjaatiasse. Ametlikult nad Mongoolias maad osta ei tohi, variisikute kaudu ja lokkavat korruptsiooni ära kasutades tegevat nad seda aga ikkagi. Enam kui miljardil hiinlasel on oma maal vähe ruumi, Mongoolia territoorium on sama suur kui viis Suurbritanniat, aga elanikke vaid 2,5 miljonit.
Venelastest sai 1921. aastal, kui Damdin Sükhbaatar Punaarmee endale appi kutsus, mongoollaste vanem vend ja seltsimees. Venelased tegid Mongooliast maailma kõige sõltumatuma riigi – temast ei sõltunud mitte midagi. Alles nüüd, rohkem kui dekaad pärast demokratiseerumise algust, hakkab see venemeelne hoiak mõranema. Sümboolseks aktiks oli selle aasta augustis Sükhbaatari (keda võrreldakse Leniniga) ja jõhkra stalinisti, umbes 100 000 inimese surmas süüdi oleva Khorloogiin T?oibalsani mausoleumi vaikne likvideerimine pealinna Ulaanbaatari (tõlkes “punane kangelane”) peaväljakult. Nende kahe punakindrali mumifitseeritud kehade tuhastamine ja Lenini mausoleumi replika lõhkumine tekitas aga väga paljudes pahameelt. T?oibalsani-nimeline linn on Mongoolias ka senini kenasti alles.
ELU, ARMASTAN SIND
Me otsisime ääretutel väljadel mitu päeva kivist türklast – kivimeest, milliseid leidub nii Lõuna-Venemaa kui Kõrgõzstani steppides, Tuvas, Mägi-Altais, Ida-Euroopas. Vanimad neist on pärit hunnide ajast, hilisemad türklaste ja uiguuride valitsemise päevist (6.-10.
sajand).
Lõpuks juhatas Bulgani aimagis (rajoonis) ühe peata türklase meile kätte keegi lahke, soravat vene keelt rääkiv mees, kes muuhulgas, kuuldes, et oleme Eestist, kiitis Georg Otsa ning laulis meile pateetilisel moel vana kultuslugu “Elu, armastan sind”.
Georg Otsa kiitusele järgnesid aga etteheited eestlastele Nõukogude Liidust lahkulöömise ja Lääne ees lömitamise pärast. Muidu oli muhe ja sõbralik papi, toasussidega gerist (venepäraselt: jurta) välja astunud ja endisi aegu igatsev.
PAN-MONGOLISM
Aasia on tõusuteel. 21. sajand, kui äärmusmuslimid seda ära ei riku, on Aasia sajand.
Täna ei tunne hiinlased, mongolid, jaapanlased, mand?ud, korealased ja teised aga mingit ühist aasia-tunnet. Mongoollased peavad T?ingisi koos tema au ja hiilgusega vastuvaidlematult enda omaks.
Hiinlased ütlevad, et kuna T?ingis on surnud Gansu provintsis Hiinas ja tõenäoliselt maetud praeguse Hiina Rahvavabariigi territooriumile, kuulub ta neile.
Burjaadid kinnitavad, et kuna T?ingis sündis nende ajaloolistel aladel, on nemad tema vaimsed pärijad.
Jaapanlastel on teooria, et T?ingis on tegelikult üks nende rahvuskangelane, kes lahingu kaotuse järel ei sooritanud mitte harakirit, vaid põgenes Mongoolia steppidesse ning asus Aasia rahvaid ühendama.
Ja hea reisiseltsiline Kaido Kama teatas mulle neljandal rongisõidupäeval uudise, et kuna T?ingisi ema kuulus merkidi hõimu, kes olid arvatavalt soomeugrilased, siis oleme me T?ingise lähedased sugulased ja seda tuleb tähistada.
EESTI MEHED MONGOLI HINGEGA
Mongolid on täna Läänes jälle üsna tundmatu rahvas. Ent mitmed eestlasedki – Arvo Valton, Olev Remsu, Mark Soosaar, Linnart Mäll näiteks – tunnevad ja armastavad Mongooliat ning mongoli hinge.
Esimene eesti mees ses rivis oli kindlasti paljasjalgne Tõnisson ehk vend Vahindra, kelle budistlik õpetaja oli üks pan-Mongoolia ideolooge, burjaadi alaan Agvaan Dor?ijev, XIII dalai-laama lähikondlane. Vahindra teine oluline mõjutaja, kellest ta oma eluloos kirjutab, oli Aleksander Blok. Luuletanud muu hulgas read:
Panmongolism! Mis metsik sõna,
Kuid minul paitab kõrva see.
Seda enam, et vene maadeavastaja ja luuraja Nikolai Pr?evalski sõnad “hea külalise auks ei keeldu nomaad vodkat või kumõssi hankimast”
kehtivad tänagi.