Väidetavalt on inflatsioon areneva majanduse loomulik kompanjon. Leppigem sellega. Paraku ei devalveeru üksnes raha ja üleüldse on kulla tuhmumine köömes võrreldes sellega, mis toimub väljaspool finantssfääri.
ÄHMASTUV PILT
Odav saapapaar või talvejope rõõmustab vaest inimest muidugi väga, kuigi ta peab arvestama riskiga, et allahinnatu on lihtsalt pask. Pole kahtlust, et sama kehtib ka mittemateriaalse maailma odavatel väljamüükidel. Ainult vahega, et sellisel täikal tuleb ka ostjate vaesust hinnata mitte materiaalsete, vaid mentaalsete parameetritega.
Viimase aja iseloomulikem näide on teadagi kottide viisi jagatavad aurahad. Ühelt poolt võib seda võtta kui ENSV-s väljateenitud aumärkide kompenseerimist õigusjärgsetele kommaritele, kes ajaloo käki tõttu südamelähedastest boonustest ilma jäid. Teisalt on võhiklikumal huvilisel juba praegu raske aru saada, kes siis ikka oli kõvem kutt riigi taastamisel – nii endise komsomolkuse kui ka Gulagi arhipelaagi pärismaalase ordenisäras rinnaesised on dekoreeritud üsna ühtemoodi. Tulevikus ähmastub pilt ilmselt täiesti.
ODAV AKADEEMILINE KÕRGUS
Aga tuleme presidentlikest kõrgustest maa peale. Normaalse aruga inimene loeb Eesti kõrgkoolid üles ühe käe sõrmedel. Päris elus aga peab nende loendamiseks kämblas vähemalt 50 näppu olema. Vaatamata sellele, et sisuliselt on tihti tegu kutsekoolidega, askeldavad kõigis neis professorid, koolipinki ei nühi mitte õpilased või kursandid, vaid tudengid ja välja tulevad bakalaureused ning magistrid, mõnest vist koguni doktorid. Nii magedaks on värk läinud.
Sõjaeelses Eestis oli juba insener nii väärikas mees, kellele vaadati alt üles. Akadeemilistest kraadidest pole mõtet rääkidagi – need olid pooljumalatel. Nüüd aga ei taha ükski valgekrae enam olla lihtsalt lauaülem või vanempliiatsiteritaja, mis oleks heas kooskõlas tema teadmiste ja ametioskustega. Iga kaubajuut ja kantseleirott igatseb oma nimekaardile kirjutada äri- või haldusjuhtimise magister. Sellest on veel vähe – ka nõukaaegsed ülikoolidiplomid on õiguslikult võrdsustatud magistripaberitega ja loomulikult loevad end eriti kõrgelt harituks need jobud, kel koolitee on piirdunud vaid punase möla iseendale ja teistele päheajamisega. Niisiis, üks eestluse eesmärke näib olevat oluliselt nihkunud: me ei pea saama suureks vaimult, vaid põhulõugade arvult.
Sihid on aga veelgi imposantsemad – hiljuti saime teada (EPL 15.02) ühe “kõrgkooli”
pingutustest selle nimel, et ka vennalik hiina rahvas hõlpsasti ja odavalt akadeemilistesse kõrgustesse upitada.
VILETSAT KRAAMI IGALE MAITSELE
Selge, et tegu on globaalselt leviva lolluse ja edevuse lokaalse järeleahvimisega, aga see ei tee asja rõõmsamaks. Ilmekaid näiteid leidub igalt elualalt. Võtame spordi. Kui Kerese päevil oli male suurmeistreid vaid käputäis, siis nüüd koguneb igale pisivõistlusele, kaasa arvatud Kerese mälestusturniir, suurmeistreid trobikondade kaupa. Isegi maailmameistreid on neil korraga mitu. Siinmail on kõrge kraadiga puunuppude liigutajaid siiski veel vähe, seevastu pallipildumise proffe on nagu kirjusid koeri. Et supertase stiilne välja paistaks, püüab iga kolkapunt mõne ärakaranud neegriga diili teha. Saavad ikkagi pidevalt tappa, kuid loba, maneerid ja eksterjöör ei lase neid kuidagi eristada NBA ässadest.
Ma pole esimene, kes viitab tõsiasjale, et igat sorti klounid, palaganitegijad ja kõrtsilaulikud on meil puha megastaarid. Kooliplikadest saavad üleöö menukirjanikud. Kolhoosi- ja külanõukogu esimehed on silmapaistvad poliitikud, kes kõik näikse lootvat riiklikele matustele. Lõpuks on devalveerima hakatud ka mõistet, mis peaks olema justkui ühiskonna vundament. Kui kaks pederasti arvavad, et nemad on abielupaar, siis on asjad ikka nutused küll. On juba ennustatud, et küllap varsti saavad abiellumiseks seaduse toe ka sodoomiafännid ning nekrofiilid. Toodud loetelu ei ole ammendav. Aga sellestki on näha, et sitta kraami ja odavat võltskaupa jätkub igale maitsele. Astuge julgesti täikale!