I
Kes selle raamatu on kirjutanud? Ühene kinnitus on esikaanel: Edgar Savisaar. Ometi! raamatut lugedes (ja see vägitöö on siin Torontos tehtud, ühe nädala jooksul – muide!) torkab silma, et ES on kirjurite abi kasutanud: eri peatükkide vahel, samuti peatükkide sees on stilistilisi ja sõnakasutuslikke erinevusi (neid põrsaid kotti ei peida). Ajaloolise suurteose kirjutamisel pole see ju teab mis patt, aga läbinisti aus inimene (kes raamatus esitatud Savisaar kahtlemata on) peaks kusagil kaastööliste nimed ära tooma. Sedapuhku on piirdutud vaid toimetaja nimetamisega. Aga asiseegi!
Lugema asusin teatava aukartusega: pähe torkas, et KALEVIPOEG ja KALEVALA,Adolf Hitleri MINU VÕITLUS või Jossif Stalini LÜHIKE ELULUGU on märksa tagasihoidlikuma mahuga.
On’s teose ulatuslikkus patt, kui ta sisaldab ühe inimese töid-tegemisi paari aasta jooksul? Vast ei ole, pealegi on tegemist Eesti Vabariigi tarvis vägagi oluliste aastatega, mille kestel Savisaar oli enese sõnul PEAMINISTER, aga enamuse ajast siiski ENSV Ministrite Nõukogu esimees. See märkus on oluline meeles pidada seetõttu, et Arnold Rüütel esineb raamatus järjekindlalt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena, mitte PRESIDENDINA.
Milleks topeltstandardid? Olgu asjadel ja inimestel nimed nii nagu nad omal ajal olid.
II
Silma torkab, et raamatus on vähe trükivigu, kusjuures andestamatu on see, et Savipäts ühe oma oponendi – teadlase ja ajakirjaniku Tönu Parmingu – nime järjekindlalt valesti kirjutab. Ei usu kuidagi, et Eedik ei teadnud, kuidas seda nime kirjutada, vaid ajab mingit jonni. Ja see pole soliidne, Tönu Parming on sellest elust lahkunud ning tema nime eadlik valestikirjutamine ei tule Savisaarele auks.(Pole kunagi kohanud T. Parmingu kirjutistes näiteks Savisaare eesnimeks ETKAR ehk ETU, või siis EEDIK, nagu siin meelega kasutasin).
III
Kui PEAMINISTER oli poole peale loetud, siis sai selgeks, et seda raamatut saab lugeda üsna mitmes võtmes:
– ühe inimese arusaam aastatest 1990- 1992, mis pretendeerib tõepärale, sisaldades eksiväiteid ja eneseheroiseerimist
– ohuromaan
– detektiivromaan
– vagajutt kättemaksja Marino Marinelli kurvast saatusest
jne.
IV
Tasapisi hakkas raamat tüütama. Ja arvan põhjust teadvat, see saab alguse juba leheküljelt 286, kus Savisaar kõneleb malest ja avab oma mõtte- ja kujutlusmaailma piiratuse:
“?Naastes veel kord poliitika ja male võrdluse juurde lisan, et edukaks malemänguks ei piisa vaid käikude tundmisest. Tuleb tunda oma tiibade ja tagala olukorda, evida ülevaadet jõudude tasakaalust kogu laual. Meister haarab üheainsa pilguga terve tandri ja märkab ära nõrgad ja tugevad positsioonid. /- – -/ Võidelda ja võita saab ainult iseenda eest. Malemäng ei ole lõppkokkuvõttes “vastastikku kasulik” ning “vastastikku kasulikud kokkulepped” kipuvad poliitilises males olema vaid ajutised.”
Mis mulle selles male-jamas vastu hakkas? 64 ruutu ei ole maailm, isegi mitte tagasihoidlik Eesti Vabariik. Taandada oma poliitiline mõttemaailm 15-ne käigu ettenägemisele riigi elu juhtimisel, see lõhnab väga halvasti. Pealegi, tihti võimalikust teadlasekarjäärist hõiskav Savisaar unustab oma poliitilises “maleteoorias” mõne tühise tõsiasja. Toon välja kaks: males on võimalik viik (kas kokkuleppena ehk sundseisuna) ja patt (nuppe ju on, aga käia enam ei saa).
Üks hea sõber soovitas kunagi: tavaelu möllus tuleks iga päev võtta üks tund mõtlemiseks. Loodan, et Edgar selle hea soovituse arvesse võtab, sest vastasel juhul ei tule tal kunagi kirjutada 10.000-leheküljelist mälestustekogu PRESIDENT.
Savisaar suhtub inimestesse kui malenuppudesse, inimene on temale alluv ja tema poolt nihutatav mängunupp. Kõlab karmilt, kuid kaldun arvama, et autoril tuleks suhelda mõne psühholoogi, psühhiaatri ehk sensitiiviga. Sellest võiks tulu tõusta autorile enesele ja inimestele tema ümber.
Praegu vaatab raamatust vastu kurikuulus seisukoht: KES EI OLE MEIEGA, SEE ON MEIE VASTU. Pildi igatahuliseks mõistmiseks tuleb muide sõna MEIE asendada sõnaga MINU.
Igatahes on praegune Savisaar oma inimesekäsitlus paranoidsusesse kalduv. Oponentide hävitamiseks, nende naeruvääristamiseks pole Edgar vahendeid valinud, strateegia on laiahaardeline. Siin on kiitust, mis kontekstis muutub laituseks. Siin on isiklike suhete poliitiliseks pööramist. Siin on oponenti solvavaid krokodillipisaraid. Siin on laimu ja alatuid (kas alati?) vihjeid, mis vajaksid selgeksrääkimist (eriti see hell teema – X on ehk oli arvatavasti välisluure ehk salateenistuse agent). Mõtteselgust, härra autor!
V
Kardan, et ilma konkreetsete näideteta, võib ES allakirjutanutki süüdistada eelmises lõigus esile toodud pattudes.
– Savisaar ei salli Lennart Merit, kelle kohta on indeksis üle saja viite.
Neid lehekülgi eraldi üle lugedes saan teada, et Meri on ebaadekvaatne tüüp, kes tegutseb ainult talle teadaolevate ideefikside ajendil. Tema omaaegseid raamatuid ei loe enam keegi (lausvale – alles paar nädalat tagasi oli minu lugemislaual KOBRADE JA KARAKURTIDE JÄLGEDES, Eesti Riiklik Kirjastus 1959). Meri on võimuahne ja ministritooli eest valmis kummardama vanakurja ennast. Meri peab pikka viha ning noorpõlve konfliktide kajas torkab minister Endel Lippmaale kaikaid kodarasse.
– Edgar Savisaar ei põlga kasutada võõraid käsi.
Ära tuuakse tsitaat Indrek Toomelt, kes ülemnõukogus kõneldes avaldas arvamust, et Meri ei oma välisministrile tarvilikke isikuomadusi.
Pidagem meeles, et nii kirjutab Savisaar 2004| aastal lugupeetud ekspresidendist.
– Edgar Savisaar tunneb “südamest” kaasa Marju Lauristinile, keda süüdistab Rahvarinde lagundamises ning tänase eesti ajakirjanduse madalas tasemes.
– Edgar Savisaar süüdistab mitmes patus ja alatuses oma kabineti ministrit J. Tamme, kes tänaseks surnud ja end kuidagi kaitsta ei saa. Muide, lisaks muule jääb mulje, et autor tekitas oma kabinetis tehispingeid, et siis isakesena jagada ja valitseda.
– Edgar Savisaar süüdistab Eesti Kongressi juhtisikuid kõikvõimalikes pattudes, unustades, et teisi alandades ei saa ennast ülendada. Vihjed ullikestele ja katlakütjatele oleks võinud küll jääda autori nõukogudeaegsesse publitsistikasse.
VI
EESTI KODANIKE KOMITEEDE ja EESTI KONGRESSI süüdistamine vastuseisus Eesti Vabariigi taasloomisele lõhnab veidi Merimetsa haigla järele. Ei arva, et autor Seewaldi potentsiaalne patsient on, aga mingi piir peab igas väitluses olema. Kardan, et Savimees on siinkohal isiklikust “malemängu” teooriast tekkinud luulu ohver. Või lihtsalt mängur, kes haig laselt blufib: Eesti Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress olla rahastatud Läänes elavate eestlaste poolt (hea veel, et USA luureteenistusi mängu ei toodud). Ja üks lisaküsimus: kuidas rahastati “N Liidu lagundajat” ja “tõelist massiliikumist” Rahvarinnet? Kas siin äkki pole vastus küsimusele, miks Savisaar ja tema omaaegsest kaasvõitlejad Rahvarindest täna omavahel nii distantseerunud on?
VII
Tarka ja tasakaalukat riigimeest otsitakse alati ja igas riigis. Leitakse suhteliselt harva.
Edgar Savisaar püüab tõestada, et tema see on. Ei ole ju. Vaatame tõsiasjadele silma: Edgar Savisaar on loodud kaotama, kusjuures tema kaotused tulenevad isiklikust ebaadekvaatsest käitumisest. Pakun paari raamatust pärit näidet, andes artikli lugejale võimaluse tõsiolusid PEAMINISTRI-saamatusega võrrelda.
*
– Intrite Toompea-rünnak: ES sirutab käe püstoli järele, mis rahakapis I. Toome pärandusena ning mille käsitlemiseks ES oma siseministrilt õppetunni saanud. Üks makarovi- plõkats tuhandete intrite vastu? Sellega võiks hetkel Aleksandr Nevski katedraali katuselt tuvisid hirmutada ehk iseendale kuuli pähe lasta.
Peaministri toob mõistusele L. Meri (selliseid asju Savisaar hiljem ei andesta!). Edgar pöördub siis raadio teel rahvuslikult meelestatud tallinlaste poole, kes tulevad Toompeale ja konflikt laheneb intrite taandumisega. Kes nüüd riigimees oli? Edgar või Lennart?
*
– Võiladude ründamine! Milleks oli tarvis peaministril isiklikult lukke murdma kihutada? Olnuks vast targem teele saata keegi siseministeeriumist ehk prokuratuurist. Olgu või “kodukaitsja” Andrus Öövel? Rummu Jüri stiil ei tee riigimehele tarkuseoreooli pea ümber.
Toonane käitumine polnud adekvaatne, riigimees leidnuks mõne arukama lahenduse. Ajalugu muutma ei tarvitse kippuda. Saagu Edgar oma populistlik au-kuulsus, aga tema käitumises on ebastabiilsust.
*
-KGB likvideerimise leping? ES sai (oma sõnul) EV käsutusse tasuta esimesed (?) relvad ja unikaalse sidesüsteemi. Hästi tehtud. Aga kas tasuta? Talle pakuti agentuuri nimekirja tingimustel, mis Savisaare meelest võimatu täita. Jah, siin on dilemma (juba Leninist teada) MIDA TEHA? Edgar otsustas mitte midagi teha. Nojah. Järgnes täielik farss: teatud poliitiku komisjon (kusjuures ES teadis komisjoni esimehe kauboilikku kergemeelsust) käitus ettearvatult: palju kära, tulemust ei sittagi (kui Juhan Viidingut parafraseerida). Saadi tänane olukord: inimesed, kes oleksid võinud kahetseda ja ehk tänaseks ka reaalse karistuse ära kanda, jäeti võõrriigi poolt manipuleeritavaks. On’s see riigimehelik otsus? Ei usu.
*
– Edgar Savisaar ja hüsteeriahood: lõputu teema. Kasvõi talongidekampaania aeg, mil talonge vaja polnud. On siin Torontoski alal suhkru- ja viinatalonge, mis kodumaalt nende Eediku rämpspaberite kehtimise ajal siia naljaks saadeti.
*
– Lausa jälk on lugeda surmanuhtluse täideviimisest Patarei vangla saunas. Selle akti teostamist nõudev allkiri pidi tulema nähtavasti Kadriorust ülemnõukogu presiidiumist st. Arnold Rüütlilt, kellel taoliste aktide allakirjutamisel pikaajaline praktika. Tõsi, N Liidu okupatsiooni aegu viidi surmamõistetud Leningradi ja hukati seal. Arvatavasti mitte mõne kinnipidamiskoha saunas.
Tahaks muidugi A. Rüütlilt küsida: mitu neid hukkamisakte tema hingele ühtekokku tuleb? Ehk härra Rüütel mäletab?
*
– Savisaar paneb mõnuga kirja loo kohtumistest intrite liidri Jarovoiga, mida lasi salaja lindistada. Naeruväärne, piinlik ja häbistav. Teatud puhkudel on ikkagi tähtis säilitada isiklik ja jumal appi! riigimehelik väärikus. Nojah, kui see on hinges ja kasvatuses olemas.
*
– Või “riigimehe” jutud sellest, kuidas rahva-Keskerakond loodi üle Savisaare pea ja teda lausa sunniti selle juhtisikuks hakkama? Vast polnud tal mingit usku selle partei tänasesse liidrisse?
VIII
Meie põlisvaenlase poliitikud on enam või vähem selgesti Eesti poole näpuga viibutanud: seekord me ei tule tankidega, seekord me lihtsalt ostame teid ära. Ehk on äraostjad esindatud sellegi raamatu toetajate hulgas? Ei tea, ei oska arvata. Ometi, põlisvaenlase kapital EV majanduses on faktiliselt piisavalt suures mahus olemas.
Aga mäletan: kui president Lennart Meri saavutas okupatsioonivägede väljaviimise meie kodumaalt, siis sõdalased kinnitasid: ME TULEME TAGASI.
Ja on asjaolusid, mis mõtlema kutsuvad:
*
– sisepoliitikas ei ole Edgar Savisaar ega tema järglased rahvale vajalikku kindlustunnet luua suutnud (korruptsiooni ohjeldamine, kuritegevuse nurkasurumine ja teatav sotsiaalne kindlustunne rahvale oleks saavutatav, kui valitsused need prioriteetideks seaks.Kahjuks pole seadnud, ka ES mitte kunagi, ei nagu PEAMINISTER ega hilisemates jahmerdamistes.)
– välispoliitika praktiliselt puudub ( tekkinud sundlahendused NATO ja EL suunal pole veel iseseisva riigi välispoliitika). ES rabeles siia- ja sinnapoole, aga mingeid algseidki EV välispoliitika idusid sellest ei tulnud.)
*
Savijalg on oma tööst idasuunal andnud ohtralt tsitaate, nende tõepära kõigutab vahest
see:
Lk.192. Boris Jeltsin: ” ? alustas väga meeldejäävalt. Ta ütles: ” Selles ruumis kuulatakse pealt, kas jätkame siin või otsime mõne niisuguse toa, kus selleks on vähem võimalusi?” Eelistasin pealtkuulamiseta varianti.”
Kas pole ajuvaba jutt? Mida tahtis Savisaar, seda teadis Jeltsin, ja seda teadsid pealtkuulajad. Teises ruumis olid teised pealtkuulajad ja seda pidanuks “N Liidu murendaja” Savisaar taipama. Tal polnud midagi varjata. Tema sõnum pidi olema ühene: EV tuleb taastada. Mis pagana petumängu siin oli veel vaja mängida? Aidata valida Jeltsinile meeldivam pealtkuulamise süsteem? Patoloogiline lindistaja võis nii mõtelda. EV taaslooja? Vabandage, mitte.
*
Mängur Edgar oli välispoliitikas võhik. Selle varjamiseks leidis ta geniaalse idee: kaks (+1) välispoliitikat, mis olnuks tema kontrolli all, mille kaks teostajat omavahel tülis, nii võimaldades isakesel “geniaalaseid” otsuseid langetada. Savisaare mäng: valitsusse kaks “välisministrit” – üks ida- , teine läänesuuda, teades: mehed olgu nagu tuli ja vesi, kes varem ehk hiljem tülli pööravad, teineteise haldusalades põrkuvad.
Mis ka juhtus.
ES sai oma Venemaa ja võimalike sõpradega Läänest rahulikult asju ajada (idapoliitika minister heitles läänes ja lääne-suuna minister kappas ringi omapäi). Sisuliselt lõi ES tillukesele EV-hakatisele KOLM (!) välispoliitikat. Kusjuures lisandus veel terve rida halle kardinale (kas keegi teab, millega tegeles ja kes oli ja on teatud härra Tenno?)
Raamatust PEAMINISTER selgust ei tule. See arutu poliitiline mäng tõi kaasa tagasilööke: Savisaar kirjutab L. Meri vastu: “? Järelikult oli Eesti Ülemnõukogu esimees
(Arnold Rüütel) kõigile teadmata sõlminud sidemed USA luureorganitega. See tõdemus oli seda pikantsem, et suhetes CIA-ga (USA Luure Keskagentuuriga) kahtlustati just Meri’t ja tema lähikondlasi? kohtumine Rahvarinde saadikute ühendusega, tuli ka mulle üllatusena, et Meri seal need faksid välja tõi ja avalikult ette luges.” ES lisab (kahjurõõmsalt): “Meri asus Lippmaad ründama – minu arvates ebaeetiliselt.”
Savisaar juhtis seda mängu ja see polnud enam poliitika, sellel mängul on oma alatusele viitavad nimed. Millised? Kas Edgar mäletab? Ajalooliselt ulatuvad renessanssi, eelmisel sajandil J. V. Stalini kabinetti.
IX
Ei taha lugu väga pikaks ajada ning arvukad idasuuna intervjuud jäägu neile lugeda, kes raamatu PEAMINISTER ette võtavad. Osa neist on tõsiseltvõetavad, osa lausparoodiad: Edgar Savisaar ja tema Venemaa sõbrad viitavad sellele, et N Liidu lõppaastate poliitilised otsused tehti Mihhail Gorbat?ovi ja Raissa voodis.
Mind ajab see naerma. Täpselt samuti, nagu väide, et N Liit langes põrmu Eestimaa Rahvarinde tegevuse tõttu.
N Liit oli oma arutu poliitika tõttu sunnitud varisema. Kui juba konkreetseid persoone ja liikumisi otsida, kes sellele varingule kaasa aitasid, siis arvan, et neid mehi tõesti USA-st tuleb otsida: J. F. Kennedy ja R. Reagan ning nende poolt kilbile tõstetud võitlus inimõiguste eest.
See, et Savisaar sinna ritta kipub, on – väga pehmelt öeldud – nojah! seda pehmelt öelda ei saa.
Eesti rahva, hoolimata igamasti kollaborantidest – Edgar Savisaar kaasa arvata – vabadusiha säilis.
Me tuleme ka tänastest muredest välja. Muidugi juhul, kui meie rahva püüdlusi ei sega ES ja tema mõttekaaslased.
X
Nüüd raamatu ümbrispaberi fotost. Pean seda õnnetuseks ehk provokatsiooniks.
Taevas on hädaohtlikult sompuspilvedes, sealt võib igal hetkel midagi sadama hakata: lund ehk dessandimehi. Lennuk on maandunud, tema AEROFLOT’i märgid abitult retusheeritud. Rahvuslipp, mis lehvib idatuules (tegevus toimub ju Tallinna lennujaamas). Hõre ja kuidagi abitu auvalve (ilma auvalveta Savikas läbi ei saa!) .Keskel keegi mees PEAMINISTRI rasket kohvrit kandmas, milles nähtavasti ohtralt nänni suurperele. (PEAMINISTER tuleb läänest: kohver on piisavalt raske ja vaevalt selles tekkivale riigile elutähtsad dokumendid.) Suur ebaõnn on foto vasakus allnurgas: naljakas mehike, Edgar Savisaar kodukaitse mundris ja au andmas, on ju karikatuur. Pole see andunud mehikese süü, aga sarnasus on nii rabav ja kahemõtteline, et tekib kahtlus: keegi Savisaare staabist on tahtnud Teie Auväärsuse teadlikult ära mõnitada.
Tahaks sekkuda ja hüüda: Savilaps – ära ole nii loll! Aga Savilaps on. Soov ehitada oma dünastia, sunnib kaanefotole kaasama tütre Maria (temalt lilli vastu võtmata) – mõttes troonipärijanna, kellest raamatus (aga ka tegelikus elus) kavatsetakse teha õnnetu inimese. Poliitiline järeltulija, kes programmeeritult kaotaja. Miks?
XI
PEAMINISTER heidab mitmetele inimestele ette, et nad pole kirjutanud raamatuks oma visiooni aastatest 1990-1992. Ju neil see visioon on ja see ei pruugi kokku langeda tekstiga PEAMINISTER. Mõni mees ei kavatse täna loobuda Venemaalt laekuvast kindralipensionist, teine ei taha rikkuda oma ärimehemainet, kolmandal-neljandal omad arusaamad. Aga muide, need raamatud ilmselt kunagi tulevad. PEAMINISTER! – sellega tulnuks arvestada.
XII
Hea Savisaar! Raamatut turult maha võtta pole mõtet. Ajalooline dokument, isegi rumal dokument, on oma aja peegel. Soovitaksin hinda maha võtta, siis ostetakse see raamat ära ja ta säilib kusagil kurioosumite nimekirjas. Taevas teab, kuidas tulevased sugupõlved seda hindavad.
Mõni uue põlve ettevõtmine läheb ehk paremini täkke. Andkem neile võimalus.
Edgar Savisaar ise peaks pühenduma oma tervise taastamisele, suurpere eest hoolitsemisele ja targu poliitikast eemale hoiduma. Ehk tuleb siis ka unistatud teadlasekarjäärist midagi?
Omaette uunikumina loodaks talle Eesti koduloolisel tulevikumaastikul pikka ja rahulikku iga.
Olgem oma saatusest suuremad ja elagem mõistliku Eesti Vabariigi ihaluses.