*
Ahto Muld (AM):Miks sa kogu aeg korrutad, et sa ei ole luuletaja?
Andres Vanapa (AV):See on ju selline õudne määratlus, nagu lööks ennast vabatahtlikult kasti. Vaata, mis Siima (Vanapagana naine) teeb, kui ma oma totrusi loen? Kohe läheb teise tuppa. Ja kass läheb ka teise tuppa. Ei tea, kumb neist targem on? Siima peaks vanem olema, aga ei? kui tarkuse järgi otsustada, võib kass ka vabalt vanem olla. See naise ja kassi küsimus on meil veel alles lahendamata.
*
AM: Sa ütled, et oled liiga laisk oma no – ma ei tea – näiteks mälestuste kirjapanemiseks.
AV: Ma, jah, parem räägiks. Vaata kui tore on rääkida, sööd seeni ja jahvatad. Väga imelik on selliseid asju üles kirjutada, mida mäletad. Ma tean ju küll, et see on kombeks, aga mina ei viitsi reglementi järgida. Pealegi: Eesti vanasõna ütleb, et vanapagan olgu kombelõtv. (Kihistab) Ma ei tea, on üldse selline vanasõna?
*
AM: Ei ole.
AV: Seda ma arvasin. Aga asi see siis teha ei ole. Isegi üles kirjutada pole vaja. Mögiseda on ju tunduvalt lihtsam. Või kustkohast ma oma mälestustega sinu arust peale peaks hakkama? Mis aastast? Miks just sealt? Või siis võtaks mingeid detaile, mida mäletan? Peaks mingi lolli inimese käest küsima, need annavad tarku vastuseid. Võib-olla välja arvatud ma ise, ma olen teistsugune loll.
*
AM: Jah,kõik on võimalik. Sa ütlesid, et kunagi oli Viru tänava alguses kokaiiniputka.
AV: Seal oli tõesti selline putka. Õudne värk.
*
AM: Mida ma näen?
AV: See või? See on Savisaare pildiga kaart? Saatis mulle juubeliks, on ikka jobu, ma ütlen. Miks ta saadab selliseid pilte, kus ta käsi laiutab? Tahad, kingin sulle. Näe, kirjutan sisse ka: “Ühelt kaheksakümneselt sügava lugupidamisega”. Kurat, aga mida selle Savisaarega teha. Peaks talle saatma kirja, kus on, et “Aitäh”.
*
AM: Mis laadi kirjanikuks sa end ise pead, kui sa luuletaja pole? Su proosa on samuti luule moodi.
AV: Mina ei pea ennast mingiks kirjanikuks, ma ei taha selle peale mõelda. Ma tahan hoopis malet mängida. Ja kiluleiba. Näe, mul siin on ka? Võta, väga hea kiluleib. Ma haarasin selle eile Valli baarist kaasa. Vist varastasin. Ei tea, kas see on ilus, kui inimene varastab joodikute baarist kiluleiva? Ehk peaks täna äkki tagasi viima?
*
AM: Aga kirjanikuks?
AV: See on ju töö. Ma usun, et kui sa oled kirjanik, peab kogu aeg tööd tegema. Aga mina ei ole mitte kunagi tööd teinud. (Mõtlikult) Huvitav, kuidas see nii läks? Nõukogude ajal ma pole vist tõesti grammigi tööd teinud. Peab tunnistama, et ega ma ei tahtnud eriti tööd teha. Näed siis. Selleks on vaja ääretut kavalust või siirast lollust, aga sina määrid mulle töökohta pähe (põlastavalt) Kirjanik, no ma ei tea? Mis veel?
*
AM: Sa käisid täna näitusel. Misasi see oli?
AV: Siin all galeriis on mingid jobud valanud maha konteineritäie raamatuid. Kurat, küll tegi viha. Kas kunstnikul pole kodus riiulit või? Või on see avalik saal selle tõpra riiul? Täiesti mõttetu näitus oli. Täiesti mõttetu.
*
AM: Mida sina siis näha tahad?
AV: Mina vaatan hea meelega näiteks seda kassi siin. Täiesti normaalne kass, ei mingeid debiilseid lisandeid. Ja keegi ei saa seda kassi kuhugi galeriipõrandale maha kallata. Kass küünistab, mitte nagu raamat. On ju hea vaatepilt? Ja see kurk on ka täitsa normaalne. Üldse, kui vaatama hakata, on ümberringi väga palju normaalseid asju. Mine või hulluks.
*
AM: Eile tolknesid sa jälle baaris. Kuule, vaata ise. Sinust 60 aastat nooremad tegelased kustuvad ammu ära, aga sina naerad kella kaheksa ajal hommikul laua taga nagu ratta peal. Kuhu see kõlbab?
AV: Ma ei saa ju kodus istuda, muidu pole hommikul halb. Aga kui hommikul pole halb, ei saa aru, kui hea oleks olnud niisama kodus istuda. Seetõttu tuleb minna kodust ära endale hommikuks halba muretsema.
*
AM: See on siis see, mida sa tahad?
AV: Ma tahan hoopis, et kui ma suren, oleks see äkki ja korraga. Enne võiks muidugi saapad jalga panna ja alles siis panniga pähe saada. Veel enne võiks kirjutada lasteraamatu “Kelleks ma ei taha saada”. See on lihtne, helistaks Ekspress hotlaini, laseks neil kõik ametid ette lugeda ja kirjutaks üles.