Kunstikriitikute keelt kasutades on Mall Nukke (s.1964) näol tegu juhtiva popkunstnikuga. Minu meelest on Mallust rääkides tähelepanuväärne see, et ta on kollaaikunsti maaletooja (kõik hilisemad üritajad on ja jäävad vaid tema äpardunud koopiateks).
Mall teeb päris asju. Oma äraspidistel pseudoikoonidel kasutab ta näiteks spetsiifilist ikoonikulda, mida käib isiklikult Venemaalt toomas. Ehtne kuld ei välista samas teoses näiteks luude, kontide kasutamist (ka kõik täiesti ehtsad). Samuti ei välista tema suurepärane joonistamisoskus fotoka ja kaasaegsete kujundusprogrammide julget kasutamiset. Vahendis pole küsimus.
Mõttevabad ilupildikesed on ainsad asjad, mis tema puhul täiesti kindlalt välistatud on. Mallu kunst on sisukas ja tõsine, aga suurim viga oleks sellesse surmtõsiselt suhtuda. Peale kunstnikuks olemise kujundab Mall ajakirja Estonian Culture.
KUNST ON KÕIK, MIDA KUNSTNIK PUUDUTAB
Aga see kunstiteos, kuhu mina sattusin, on hea mitukümmend ruutmeetrit suur ja selle akende taga sõidavad värvilised rongid. Punased, kollased ja rohelised. Pikad ja lühikesed. See on urbanistlik, ebarealistlik ja soe maailm, mille puhul lokatsioon ei oma mitte mingisugust tähtsust, see võiks asuda ükskõik millises maailma punktis.
Kui väljas ei sajaks mingit lumesarnast saasta, siis pakuksin, et asume kusagil Euroopa lõunaosas.
Kõige olulisem on see, et Mallu seni suurima kunstiteose sees saab elada. Tolleks hommikuks, kui mina kohale jõudsin, olid Mall Nukke ja Regina (Mallu tütar Mallu seepärast, et nii käänab/pöörab ta oma nime ise) selle uue elustiiliga juba hea mitu päeva eksperimenteerinud ning viimaks ühisele järeldusele jõudnud, et jah, täitsa elatav.
Keegi tark mees on kunagi väitnud, et kunst absoluutselt on kõik, mida kunstnikukäe õilistav puudutus iial õnnistanud on.
GLAMUURTIKK SEPAHAAMRIGA
Seda juttu, et Mall praegu suuri pilte ei tee, ta ehitab hoopis maja ja maja saab kohe-kohe valmis, olen ma nii umbes viimased poolteist aastat kuulnud. No maja on niisama kujundi mõttes öeldud, maja ise oli ikka ammu enne seda valmis, kui meie üldse sündisime. Aga noh, ütleme, et see on vana maja reinkarnatsioon või midagi sellist.
Raske oli mul küll vaimusilmas ette kujutada, kuidas siis ikkagi pisike punapäine Mall (kes välisvaatlusel pigem paraja glamuuritiki kui ehitusmehe mõõtu tegelane on) mingi suure spaatli abil seinu krohvib või siis pagan teab mis agregaadi abil põrandalaudu lihvib.
Viimasel ajal kuulsin legende sellest, kuidas ta suure sepahaamriga punaseid ja orane kahhelkive purustab ning neist mingit surematut põrandamosaiiki kokku laob. Kollaaikunstniku värk.
EKSIMISE PARATAMATUS
Mallu suust ei saa ma mitte ainsatki liiga konkreetset teetähist kohalejõudmiseks. Seoses sellega meenub mulle teel sinnapoole olles müstiline lugu kunagisest nõia juures käigust. Korralikul nõial ju pole teatavasti kunagi aadressi, vaid hoopis veidrad teetähised. Nõid seletas meile toona teed nii, et peale kuusehekki tuleb pöörata vasakule ja siis veel kolm korda vasakule. Noored orienteerumisgeeniused eksisid loomulikult esimese kuuseheki juures lumehanges teelt ja nägid kurja vaeva, et sealt koos autoga välja saada.
Samamoodi ütleb Mall mulle telefonis, et ta elab kõrtsi taga, teisel korrusel. Seisan mina siis lolli näoga keset teist korrust, kus on neli täpselt ühesugust valget ust. Mõtlen, huvitav milline on siis see võluukseke, mis nüüd kohe lahti läheb ja Malli värvilisse eramaailma viib. Selgub, et seisan vales trepikojas, järelikult on ka kõik uksed valed. Aga jah, kõrtsi taga, teisel korrusel elab ta tõepoolest.
Ja Malluga koos oleme me ka Pärnu kesklinnas totaalselt ära suutnud eksida seega on põhjust kaaluda ka kõige mustemat stsenaariumi.
RAFINEERITUD IROONIA
Kohalejõudmine on sedakorda kerge pääsemine. Ja väikesete valgete naisekätega ehitatud korter on midagi tõelist. Kohe, kui sisse astun, räägib (põlevate silmadega) Mall mulle, et krohviga ei tohi maja ehitades kunagi koonerdada. Kui juba, siis juba. Ja ükski väärikas sein ei tohi liiga sile olla (lõuend pole ka ju sile, kes see ikka niiväga tehasest tulnud plastmassitüki peale maalib). Kui liiga sile juhtub olema, krundime ära.
Kõõlun kohvitassi taga ja võpatan õudusest, märgates, et iroonikuna tuntud Mall on tagatoa kapiotsa kõige kitilikuma elusuuruses kassiskulptuuri suutnud paigutada. Iroonia küll, aga see on nüüd iroonia kuubis. Olen näinud tema käe alt tulemas nii pseudoikoone, kes CD-plaate auradena pea ümber kannavad, kui antiutopistlikke urbaneid aga sihuke kassiskulptuur on ikka natuke liig. Või tegelikult -, mõtlen endamisi, et äkki on tegu liiga rafineeritud irooniaga, mille tuuma minu hommikusel lainepikkusel töötav aju ära ei suuda tabada.
Ühel ootamatul hetkel hakkab see skulptuur ennast liigutama, jumal tänatud, et ikka lihast ja luust, mitte portselanist. Nihelen elusskulptuuri läbinägeliku pilgu all ja ütlen, et kassid on lahedad. See ei ole iroonia, kusjuures on minu meelest kassid, kes teavad, et nende koht on kapi otsas, veel kõige lahedamad.
DEFEKTI EFEKTIKS MUUTMINE
Mall juhib mu tähelepanu hoopis sellele, et läbitungivate silmadega kassi seljatagune on kullast. Jaa, nüüd märkan seda minagi, esimese hooga vaatasin, et see on roheline.
Malluga koos olles ongi nii, et asjad pole hoopiski mitte need, millena nad esimesel hetkel näivad roheline võib vabalt kullaks osutuda, ingel saatanaks ja vastupidi.
See, et ta võib kunstnikuna hetkega defekti efektiks muuta, on täiesti elementaarne. Ja situatsiooni, millest ta puhaste kingadega välja ei oskaks jalutada, pole vist senimaani veel ette tulnud.
KUIDAS KÄITUDA HULLU OMANIKUGA
Mall räägib mulle väga lustaka ja isikupärase loo sellest, miks ja kuidas ta Kalamajast ära kolis.
Elas tema seal sihukeses majas, millel oli omanik. Ilmselgelt jõupositsioonil olev Ilge Tropp, kes kilega katust parandas ja üleüldse üks ütlemata tore ja mõistev mees oli. Algul paistis kõik väga tore, aga mingil hetkel enam mitte, kui üür muudkui tõusis ja tõusis ja majaseened järjest jõudsamalt vohasid. Ühel hetkel olla ta siis igati mõistlikule otsusele jõudnud, et aitab nüüd küll. Otsustanud välja kolida ja mõistvale majaomanikule ettepaneku teinud, et too kogu tema nüüdsest ebavajaliku maise kama ära ostaks (radiaatorid ja muud head asjad). Mõistev majaomanik muidugi mõelnud, et kus see tibi torudega ikka läheb, ei lähe ta kuhugi. Aga läks ikka küll ja vananev majaomanik vaatas tema väljakolimist kirjeldamatult pika ninaga pealt.
Korter seisab teadaolevatel andmetel senimaani tühjana ja seened muudkui vohavad ja vohavad ja ei saa öelda, et habras naiskunstnik endaga rahul ei oleks. On ju ka põhjust!
VANA ALPINISTI ÕPETUS
Jalutame üle Toompea linna poole ja räägime tuttavatest ja vähemtuttavatest aga mõne inimesega on nii, et see jutt ei mõju mitte klati, vaid intellektuaalse keskusteluna.
Teen paar väga ebakindlat sammu, mispeale teatab vana mägironija Mall mulle hästi konkreetselt: Astu varbaosaga, mitte kannaga siis ei kuku selili Järgnev inimkatse tõestab ilmekalt, et tal oli taaskord õigus.
Sihuke sürrealistlik hommik siis.
* * *
MALL NUKKE ISIKUNÄITUSED
2005| “Egeuse vaated”, Viru Keskuse Galerii, Tallinn, Eesti
2005| “Urbanid 2”, Pärnu Teatrigalerii, Eesti
2004| “Ikoonid” Saint-Anne kabel, Saint-Pair-sur-Mer, Prantsusmaa
2004| “Ikoonid” Vilniuse Eesti Saatkond, Leedu
2004| “Ikoon 2004|” Haus Galerii, Tallinn, Eesti
2004| “Urbanid 2” Eesti Kunstiakadeemia Galerii, Tallinn, Eesti
2003| “Urbanid” Pärnu Teatrigalerii, Eesti
2003| “Modernsed Ikoonid” Baroti Galerii, Klaipeda, Leedu
2002 “Tagasi Parnassile” Haapsalu Linnagalerii, Eesti
2002 “20 IKOONI 02 “Riigikogu, Tallinn, Eesti
2002 “24 ikoonilist hetke” Kunstiakadeemia galerii, Tallinn, Eesti
2001 “Ikoon 2001” Eesti saatkonna galerii, Riia, Läti
2000 “Ikoon 2000” Sammas Galerii, Tallinn, Eesti
2000 “Eesti egod” Linnagalerii, Tallinn, Eesti
1999 “Eesti egod ja ikoonid” Raegalerii, Kuressaare