27. jaanuaril 1945, kuuskümmend aastat tagasi vabastasid liitlasväed Auschwitz- Birkenau koonduslaagri.
HOLOKAUST LUUBI ALL
Paljud teavad holokaustist kui maailma-ajaloo suurimast genotsiidijuhtumist. Seda suhtumist on võimendanud Iisraeli toetajate mõjukad hääled. Sakslased seevastu on ajaloolisest süükoormast väsinud ja nad ei taha midagi kuulda 6 miljonist hukkunud juudist. Muidugi on asjad palju keerulisemad, kuid pole kahtlust, et eksisteerib ühiskondlik tellimus hukatute arvu vähendamiseks. Sellepärast ilmuvadki välja revisionistlikud ajaloolased. Üks neist on Jürgen Graf, kelle sulest ilmus mitte just väga ammu raamat “Holokaust luubi all” ja milles ta üritab paljastada holokaustiga seonduvaid populaarseid mütoloogiaid.
Vägagi tähtsad küsimused revisionistlikus “holokaustoloogias” on näiteks probleemid, kas masshukkamistes ikka kasutati Zyklon-Bd ja kas Nürnbergi dokumentides nimetatud “Bunker 1” (“Punane Maja”) oli mõeldud 800 ja “Bunker 2” (“Valge Maja”) 200 vangi hävitamiseks ööpäevas. Vaidlus punkrite olemasolu üle on kuuekümne aasta jooksul muutunud naeruväärseks, kuid see kogub siiski jõudu.
PUNANE JA VALGE MAJA
Punker 1 asukoht on erinevates kirjeldustes muutunud täielikuks müstikaks. Tegu on asukohaga laagriblokkidest põhja pool, kus enne 1941. aastat oli tihe poola asustus. Just seal on mõnede holokaustiajaloolaste arvates hävitatud üle miljoni juudi. Ametlik ajalugu väidab, et juba enne seda, kui Müller, Heydrich ja teised võtsid Wannsee konverentsil vastu otsuse juudi rahva süstemaatiliseks hävitamiseks, lõid SS-lased poola asunikud okastraaditarandiku lähedalt lihtsalt minema, talupoeg Józef Harmata kaotas oma kodu. 2002. aastal tuletati uuesti meelde (Mitteilungsblatt der Jüdischen Gemeinde Mailand 1.2002), et gaasikambriteks võeti 1942. aasta kevadel vähemalt kaks suurt ja ilusat talumaja. Need kambrid tegutsesid 1943. aasta aprillini.
Punase Maja tegid SSlased maatasa juba 1943. aastal, tunduvalt võimsamast Valgest Majast on jäänud varemed. Valgest Majast on ka tunnistusi: 1943. aasta detsembris töötasid siin juudi vangid Abraham ja Szlama Dragon ning Eliezer Eisenschmidt terve
päeva.
JUUDI VASTUS
Punane Maja on siis koht, kus kauni looduse keskel juba varastel sõja-aastatel hukkus palju inimesi. Auschwitz-Birkenau kontsentratsioonilaagri sõjaaegsel kaardil on kõik
ilusti peal: liitlased on üle lennanud ja pildistanud. Barakkiderivi nurgas asuvad kaks kena maja (mitte kaugel krematooriumist K V), paljudes allikates, muuhulgas publitseeritud aerofotodel on need märgitud gaasikambritena. 1972. aastaks oli maastik tundmatuseni muutunud, nii aeg kui sõda olid teinud oma töö. Viini kohus, kes sel aastal pidas protsessi Auschwitzi krematooriumiahjude arhitektide üle, palus Szlama Dragonil näidata, kus asus Punane Maja. Ta ajas selle asukoha segi esimese krematooriumiga.
Millest selline segadus, küsiti temalt. Hallid majad on kõik ühte nägu, kes seda kõike mäletab pärast kolmekümmet aastat, kõlas juudi vastus. Nüüd siis panevad revisionistlikud ajaloolased Auschwitzi muuseumile süüks, et kõikjal ümber muuseumi tegutseb juudilobi, sionistlikud tegelased ostavad tunnistajaid ära ja isegi ümbruskonna talunaised on Wiesenthali meeste poolt hoolega instrueeritud, mida nad peaksid rääkima. Kui tunnistaja ütleb, et kes seda kõike enam mäletab, siis järelikult on ta ära ostetud – selline jõhker loogika. Kui aga jõhker loogika juba kord on, sest revisionistlik ajalooteadus nõuab alati ohvreid: Jürgen Grafil on tarvis näidata, et asjad on just nii, nagu tema ette kujutab.
TUNNISTAJAKS ISEGI MÄRJAD SILMAD
1942. aasta augustis tegid Saksamaa keemiatööstuse bossid suure vea: putuka- ja ka inimestele mõeldud mürki Zyklon-B hakati tootma irritandita, mis hoiataks surmava vesiniktsüaniidhappe lähedalolust. Zyklon-B-d tootis Hamburgis resideeruv firma TESTA, selle komponente Frankfurt-am-Maini firma Degesch. TESTA juht maksis mürgi tarnimise eest pärast sõda oma eluga. Tõepoolest, harilikult käis Zyklon-B-ga kaasas limaskesti kuivatava efektiga bromatseetester, mis pani “täitõrjega” tegeleva Sonderkommando liikmeid silmadest vett välja nühkima ja kuivatas nende kurgud valusaiks.
Nagu märgitud, sai 1942 bromatseetestri tootmine Saksamaal otsa, sõjatööstus ei kandnud seda enam välja. Seda üritati küll asendada ühe teise ainega, kuid seegi ei õnnestunud. Nüüd ilmus välja spetsiaal- Zyklon-B, mis ei hoiatanud keemiliselt oma lähedal olekust, gaasimaskita “du?iruumide” lähedal töötavad sonderkommandolased said tugevaid mürgitusi.
Aine üldkoguse poolest aga võideti: 1942. aasta juulis sai SS-i hügieeniosakond D 100 kilogrammi vesiniktsüaniidhapet. Sellest jätkus potentsiaalselt letaalseks doosiks 1,6 miljonile inimesele. 1944. aasta algupoolel oli partii otsas ja RSHA IV B 4 osakonna esindaja Günther soovis uut (Eichmanni ülekuulamised).
Jürgen Graf aga väidab: Auschwitzis mingeid gaasikambreid ei olnud, need olid desinfektsioonikambrid ja laibakuurid. Hitleril polevat olnud mingit konkreetset plaani juudi rahvuse hävitamiseks. Wannsee konverentsil 1942 polevat keegi rääkinud juutide eksekuteerimisest, vaid ainult nende evakueerimisest. Auschwitz-Birkenaus surnud kõige enam 80 000 vangi, enamasti haigustesse. Kõige enam tuleks usaldada just Saksamaa eriperekonnaseisuametis registreeritud surmajuhtumeid koonduslaagrites. Seda kõike väidab Jürgen Graf.
EICHMANNI TUNNISTUSED
Kust see arv – 6 miljonit siis õieti pärit on? Kas tõesti tekkis see nõnda, et võimalikke ohvreid muudkui aga liideti ja liideti? Kas sakslased siis ise selle üle arvestust ei pidanud? Pidasid. Arv 6 miljonit ei ole juutide väljamõeldis, vaid selle ütles Nürnbergi protsessil välja SS-Sturmbannführer Wilhelm Höttl, julgeolekuameti kuuenda osakonna (välisluure) ülema asetäitja, nimetatud ka RSHA ülema Kaltenbrunneri paremaks käeks.
Höttl kohtus 1944 Budapestis Gestaapo IV osakonna struktuuri töötaja Adolf Eichmanniga, kes vastutas juutide massdeportatsioonide eest impeeriumi piirides. Niisiis seletas Höttl Nürnbergi kohtule, et küsinud toona Eichmannilt hukatud juutide statistika kohta. Eichmann vastanud siis, et see arv on oluline riigisaladus, aga et Saksa kaotus hakkab ilmet võtma, ütleb ta selle arvu talle kui ajaloolasele välja. Erinevates laagrites on otseselt tapetud 4 miljonit juuti, veel kaks miljonit juuti leidsid oma otsa Einsatzgruppe’de tegevuses okupeeritud territooriumitel, samuti Varssavi ülestõusu käigus. Selle statistika kohta teinud Eichmann just augustis 1944 Himmlerile ettekande.
Höttl oli natside väga kõrge luuremees tõelisest ladvikust, kellel oli kohustus omada teatud ülevaadet sõjaohvrite tegelikust arvust.
WANNSEE
Revisionistlikud ajaloolased on hinnanud Heydrichi poolt Wannsee konverentsil 20. jaanuaril 1942 öeldut (“juudiküsimus kogu Euroopas vajab lõplikku lahendust”) katsena saata juudid jalust ära, deporteerida nad esialgu laagritesse ja siis asustada ümber – pärast Madagaskari plaani ära langemist pakuti selleks välja näiteks Ida-Poolat. Inimesed Ajaloo Ümbervaatamise Instituudist (www.ihr.org) väidavad, et RSHA kõrgema juhtkonna aruannetes ja teistes dokumentides pole kuskilt leida vihjet juutide füüsilisele hävitamisele: et “erikohtlemine” tähendas karmire?iimilist töölaagrit, milles nõrgemate suhtes rakendati eutanaasiat ja “lõplik lahendus” (Endlösung) tähendas kogu Euroopa juutide asustamist oikumeeni äärealale, näiteks Krimmi.
Kuidas asjad tegelikult olid, kõneles Adolf Eichmann ülekuulamisel Ramallah’ vanglas 1960: “Selles tsirkulaaris käskis Heydrich: “Annan korralduse pöörata lõplikule lahendusele veel 150 000 juuti.” Need juudid olid juba tapetud.”
Edasi küsib ülekuulaja Eichmannilt, kas Himmler on julgeoleku peaameti ülemale (Heydrichile) üldse kunagi andnud käsu “viia kõik juudid lõplikku lahendusse”, s.o. likvideerida. Eichmann vastab, et SS-i ?eff ei teinud selliseid asju kunagi kirjalikult.
Eichmanni ülekuulamisprotokollidest ja Wannsee konverentsi loogikast nähtub täiesti selgelt, et iga RSHA ametlik dokument, milles juttu juutide evakuatsioonis oli erikeelega, milles “kadunud loomulikul põhjusel” tähendas nälga ja ülejõu käiva töö tagajärjel suremist (Eichmann). “Transport itta” tähendas Belzecit, Sobibori, Treblinkat ja Auschwitzi. “Erikohtlemine” ja “eriaktsioonid” tähendasid gaasitamist.
Nüüd: kui revisionistid väidavad, et “transport itta” oligi lihtsalt “transport itta”, neid juute ei tahtnud keegi tappa, siis jätavad nad meelega kahe silma vahele selle, mida Eichmann tunnistas Iisraeli kohtus 1961.
Ja nimelt (ükski Jürgen Graf ei räägi sellest kunagi): Eichmann ütles, et konverentsil, mis andis “tööks” sisulise suunise, räägiti ainult tapmisest, elimineerimisest, likvideerimisest. Kohe pärast mitteametlikku jutuajamist nõudis Heydrich protokolli enda kätte ja toimetas kõike mitu korda, et konverentsi keel sarnaneks legaalsele. Revisionistid püüavad aga Heydrichit veel tänapäevalgi puhtaks pesta.
DU?IRUUMID VÕI GAASIKAMBRID?
Jürgen Graf ütleb, et “gaasikambrid” olid ka tegelikult du?iruumid ja krematooriumite läheduses polnud mingeid “gaasikambreid”. Mida tunnistas Eichmann ülekuulamisel 1960. aastal? Ta sõnas: “Jah, 1941. aastal gaasikambrid Auschwitzis juba töötasid. Mina arvan, et kui juba tapeti, siis kindlate eeskirjade kohaselt, mis ilmselt tulid Göringi käest.” Niisiis töötasid Birkenau gaasikambrid juba enne lõpliku lahenduse äraotsustamist ja enne, kui komandant Rudolf Hössi tunnistuse kohaselt saabusid laagri Birkenau ossa esimesed provisoorsed vangidepartiid.
Eichmann: “Kui Müller saatis mind esimest korda Auschwitzi, siis näitas komandant Höss mulle ise kartongikapsleid, milles tapeti vingugaasiga.” (Üldiselt pidasid SS-i ülemused sedalaadi tapmisviisi liiga kalliks.)
Ent dr. Wilhelm Höttl, mees, kes ütles esmakordselt välja selle arvu – 6 miljonit -, millega arvukad juudiorganisatsioonid tänapäeval häälekalt opereerivad, läks varsti pärast seda tunnistust üle CIA teenistusse. Ja see ei anna ajaloo ümbervaatajaile rahu. Juba sõja ajal tõmbas Höttl mingeid salapäraseid niite, näiteks teadis tema luureosakond üsna pikka aega teatavaid USA armee koode, millest vähe räägitud. Mis niidid need olid? Mida varjab endas ajalugu? Höttl on juba kuus aastat manalamees, kuid ajaloo ümbervaatajad järgnevad talle innustunult sinnagi.