TAGASIVAADE VANA-INDIA MAAILMA: “Lõvitrooni 32 juttu” ehk “Kuningas Vikramārka elukäik” on anonüümne sanskritikeelne jutukogu, mis pärineb keskaegsest Indiast ning kirjutati ja koostati 11.–15. sajandil. Sanskriti keelest tõlkis lood eesti keelde Martti Kalda ning kirjastus Ilmamaa avaldas need raamatuna. Martti Kalda tutvustab teost ning Vana-India arusaamu maailmakorrast.
Lugusid Gupta dünastia (4.–6. saj) kuninga Candragupta II Vikramāditya (võimul u 375/380–413/415) kangelastegudest pajatavad 32 tema Lõvitroonile nikerdatud kujukest. Lugude kuulajaks on Paramāra dünastia (9.–14. saj) kuningas Bhoja I (võimul u 1000/1010–1055/1065), kes üritab Lõvitroonile istuda, ent keda kujukesed juttudega takistavad. Need on hagiograafiahõngulised lood ülimalt inimlikust superkangelasest Vikramast keset varakeskaegset kuldajastut, tema seiklustest inimeste, jumalate ja kurivaimude keskel ning samas ka tunnistus kõrgkeskaegsest minevikuihalusest, mis teda tagantjärele säärasena kujutab. Seega, läbinisti jabur ja samas ülimalt inimlik teos.
India ja Euroopa erinevused
Ent miks on peategelasteks valitud kaks kuningat, selle asemel, et kangelasteks võiksid olla rahvalikumad tegelased nagu paljudes teistes kultuurides?
Põhjus peitub India suhtumises kuningavõimu. Kuningavõim oli Vana-Indias püha nähtus, seda peeti riikluse absoluutseks tipuks. Kuningavõim sündis muistsel ajal, mil indo-aarjalased Kesk-Aasia avarustest Pärsiasse ja Hindustani poolsaarele tungisid. Tuhat või enamgi aastat väldanud edasitungi ajal tuli aarjalastel pidevalt aladel elavate pärismaalastega sõdida, sestap muutus tähtsaks hõimu sõjaline juht. Talle pakkus vaimset tuge teadjamees. Neist kahest kasvasid välja Vana-India ühiskonna tipud: sõdalaste ja kuningate seisus ning preestrite kast.
Rahvasterände ajast kasvas välja ka kuninga ja sõdalasseisuse peamine ja esmane ülesanne Vana-India ühiskonnas, alamate kaitsmine. Seega oli sageli liberaalses ilmavaates põlastatud kastisüsteem India ühiskonna kestmise peamine tagatis. Kui keskaegse Euroopa vürstiriikide sõdade puhul sõdis terve riik ning vajadusel sekkusid sõjategevusse ka käsitöölised, kirikusulased ja isegi naised, siis Indias seda ei toimunud. Sõdimine oli üksnes sõdalasseisuse ülesanne. Ning kaotuse korral ühendati alistatud riigi kastid võitjaks osutunud riigi kastidega võrdsetel alustel. Nii et kaotuse korral hävis vaid sõjavägi ega hävitatud ülejäänud riiki ja ühiskonda.
Kaos enne kuningavõimu
Iidsed tekstid kirjeldavad, et enne kuningavõimu valitses kaos, igaüks võitles igaühega ning “suured kalad sõid väiksemaid”. Riik ja kuningas kehastasid seega korda, samas kui teistsugune võimumudel tähendas anarhiat. Siit lähtub Vana-India kuningavõimu teine peaülesanne – õigusemõistmine. Kuningas oli Indias kohtusüsteemi kõrgeim juht, ülim apellatsioonikohtunik. Tema käes oli poolmüütiline daṇḍa, sõna-sõnalt “kepp” või “nuut”, ent ülekantud tähenduses “karistus”, “trahv” või koguni “surmanuhtlus”. Ilma karistusnuudita toimus maailmas tapmine ja röövimine, eraomand puudus, põllumajandus ja kaubandus ei toiminud ning valitses seksuaalne vabadus. Kui nuut aga kindlalt kuninga käes, siis said pahelised oma pattude eest karistatud ja väetid olid kaitstud, kastid ja seisused ei segunenud ning igaühel oli olemas eraomand.
Vana-India kuningas oli seega maailmakorra ja õiguse (mõlemad mahuvad termini dharma alla) kaitsja kaose jõudude (ehk a-dharma) vastu. Eeldati, et kuningas on seadmuse kaitsja (sanskriti dharma-rājan). Säärane tegevus muutis kuninga Vana-India käsitluses jumalikuks olendiks. Tekstide kohaselt koosnes valdjas erinevate jumaluste osadest, olles justnagu kõigi maailma elementide tervik. Jumalusena oli kuningas püha ning ühtlasi inimeste ja jumalate vahemees, ilmasammas maa ja taeva vahel. Ning tema jumalik vägi kiirgas ministrite ja ametnike kaudu ka rahvani. Sestap usuti Vana-Indias, et senimaani, kui on olemas kuningas, on alles ka riik. Indias on arvukalt lugusid ja muinasjutte, milles kuningas, kes on vaenlase poolt võidetud või metsa pagenud, teeb loo lõpul hiilgava comeback’i. Sisuliselt on säärased lood ka India eeposed “Mahābhārata” ja “Rāmāyaṇa “, sest mõlema peategelasteks on metsas seiklevad kuningavõimu kandjad.
Seni kuni kuningas oli elus, oli elus riik. Ning kuna kuninga kehas väljendus riigi heaolu, eeldati, et kuningas peab olema tugev ja terve nii ihu kui ka vaimu poolest. Ideaaliks oli tark kuningas (sanskriti rājārṣi). Poliitikaõpikud ja seadmusetekstid kirjutasid detailideni ette tema iseloomuomadused ning isegi soovitusliku päevaplaani. Ülimalt tähtsaks peeti enesekontrolli, iidsete tekstide tundmist ja preestrite nõu kuulamist. Valdjas pidi olema oma ihade ja vihade ohjaja ega tohtinud sattuda ahnuse küüsi.
Kuningas pidi tõusma koidikul (kaua magamist peeti patuks) ning kohemaid asuma kuulama riigiametnike ettekandeid ja rahva palveid. Keskhommikul ta pesi end, sõi ja rõivastus ümber, seejärel jagas käske. Lõuna ajal puhkas ja mõtiskles eraldatuses, kirjutas kirju või vajadusel magas pisut. Pärastlõunal kontrollis vägesid ja vestles sõjapealikega. Õhtul sooritas riitusi, sõi ja pesi ning kohtus nuhkide ja salakuulajatega, kes tõid teateid nii välisilmast kui ka riigi seest. Magama läks kuningas südaööl, veetes aega ka oma naiste juures, sest meessoost järglaste sigitamine oli samuti riigi kestmiseks oluline. Vajadusel toimus hommikupoole ööd ka kohtumine nõunike, astroloogide, preestrite või arstiga.
Kuidas kukutada kuri kuningas
Vana-India tekstides on kuninglik seadmus (sanskr rāja-dharma), st reeglid kuningale iseseisev tekstikihistus. Kuulsaim poliitikaõpik on millalgi 4. saj eKr – 4. saj pKr kirja pandud “Arthaśāstra” (“Õpetus eesmärgist” või ka “Sihi saavutamine”). Samas on kuninglikust seadmusest juttu pea kõigis juriidilistes tekstides. “Arthaśāstra” eeldab, et iga vähegi tugev kuningas võtab omaks maailmavalitseja ideoloogia, st asub kohe kui võimalik oma riiki laiendama, ümbritsevaid kuningaid lepingute ja liitudega siduma ning nõrgemaid vallutama ja liitma. Säärane keerukas välispoliitiline skeem on “Arthaśāstra” peamine panus maailma mõttevaramusse. Printsiip “minu vaenlase vaenlane on minu sõber” pärineb just sellest tekstist. Ilmselt just selliste tõdede tundmise tõttu olid ja on indialased nõnda head malemängus.
Tekstid ja tavad seadsid aga kuningavõimule ka piirid. Igal kuningal oli olemas oma kuninglik nõukogu, kes vajadusel kurja kuninga kukutas ja uue ametisse nimetas. Säärane nõukogu pärineb samuti indo-aarjalaste kaugest minevikust, mil hõimu juhid asju otsustasid. Algselt olidki nemad just kuninga valijad, kuningaks tegijad. Sest algselt polnud kuninga poja saamine järgmiseks valitsejaks sugugi kindel. Näiteks ajaloolise Śākyamuni Buddha (u 568/563–488/483 eKr) isa oli küll väikehõimu kuningas, ent see ei tähendanud et Buddhast oleks automaatselt kuningas saanud. Śakya hõimu tavad olid teistsugused, pigem sai uueks kuningaks väljastpoolt vana perekonda pärit isik. Selles mõttes on budistlikud tekstid Buddha printsi staatust tublisti üle paisutanud. Kuninga poja, ja eriti vanima poja õigus troonile kinnistus alles keskajal (4.–14. saj) ning ka siis polnud see absoluutne.
Muinaslugude kangelane
“Vikramārka elukäigu” peamine peategelane, kuningas Vikrama ehk täisnimega Candragupta II Vikramāditya on India ajaloo üks kuulsamaid kuningaid. Me teame, et ta vallutas lisaks Gangese jõe orule ka Põhja-India läänepoolsed alad, kus elasid varem Indiasse tunginud kreeklaste, sküütide ja kušaanide väikevürstid.
Seega ulatus Vikrama riik Bengaalia lahest kuni Araabia mereni, ent Lõuna-Indiasse ei ulatunud. Samas ulatus sinna tema mõju, Kesk-Indias asunud Vākāṭaka dünastia riiki (3.–6. saj) valitses pikalt oma haiglase mehe ja alaealiste laste eest Vikrama tütar Prabhāvatīguptā. Samuti oli suur Vikrama kultuuriline mõju, väidetavasti elasid tema õukonnas ja kaitse all mitmed keskaegsed kirjamehed ja teadlased. Neist kuulsaim oli näitekirjanik ja luuletaja Kālidāsa (4.–5. saj). Samuti on väidetud, et Vikrama õukonnas elas kuulus astroloog ja matemaatik Varāhamihira (u 505–587), ent tegelikkuses seisis too hoopis mõne Vikrama järglase teenistuses.
Samas on Vikrama suurem kui tegelik Vikrama. Temast on saanud muinaslugude tegelane. Kaks kõige kuulsamat jutukogu on olemas ka eesti keeles. 1969. aastal tõlkis Linnart Mäll (värsid Uku Masing) eesti keelde “Vetāla kakskümment viis juttu” (originaalis “Vetālapañcaviṃśatikā”), kus kuningas Vikrama vestleb laiba sisse pugenud kurihingega, kes talle muinaslugusid pajatab. Käesolev “Kuningas Vikramārka elukäik” (originaalis “Vikramārkacarita”) ehk “Lõvitrooni 32 juttu” (originaalis “Siṃhāsanadvātriṃśikā”) on teine neist tekstidest.
Kolm piiripealsust
Mis mind selles tekstis eelkõige paelus, on asjaolu, et tegu on omalaadse piiripealse tekstiga.
Esimene on ajalooline piiripealsus. Säilinud tekstiversioonid pärinevad 13.–15. sajandist. Need pajatavad meile 11. sajandil elanud kuningas Bhojast, kes Lõvitrooni maa seest välja kaevab ja sellele istuda üritab. Selles takistavad teda needuse tõttu troonikaunistustena tegutsevad 32 taevast nümfi, kes vestavad talle lugusid kuningas Vikramast, kes elas 4.–5. sajandil. Lisaks veel tekstis leiduvad arvukad raamid. Kogu teksti jutustab oma jumalikule abikaasale jumal Šiva kõrge Kailasi mäe tipul istudes. Kui võtta arvesse kõiki raame ja lugude sisse põimitud vahelugusid, on raam kohati viiekordne. Kokkuvõtvalt: tekst on kirjutatud ajal, mil Indiasse olid tunginud muslimid ning sanskritikeelne kultuur oli hävimas. Seega on tegu eskapistliku, minevikku vaatava ja seda ihaleva tekstiga.
Teine piiripealsus peitub teksti žanris. Tekst seisab kahe maailma piiril ka kirjandusliku stiili poolest. Erinevalt varasemast jutukirjandusest, mida tekst raamjutustuse ja lugude ülesehituse poolest meenutab, on selles sisalduvad lood pigem iseseisvad novellid. Tekstis on paar-kolm motiivi, mis on varasemast jutukirjandusest laenatud, teiste lugude süžeed on ainulaadsed, pärit iseseisvast allikast või autorilooming. Sestap seisab tekst ühe jalaga vanas, keskaegses kirjandusilmas, teisega on astunud aga uude ilma, mille kirjanduspilt muslimivõimu ja -kultuuri pealetungi ning piirkondlike keelte ja kultuuride võidukäigu tõttu kahjuks täielisena välja ei kujunenudki. Aga siiski on selles aimdust kirjandusest, mis oleks võinud olemas olla.
Kolmas piiripealsus on lugudes, kus siin- ja sealpoolsus ilma mingit imestust tekitamata läbi põimuvad. Vikrama tõuseb päikese peale ja siseneb allilma, käib jumalate juures ning nood laskuvad alla tema õukonda. Kurivaimud ja kõiksugu kollid tatsuvad inimeste maailmas ringi, justnagu oleksid nad metsast linna sattunud hirved. Võluesemeid, mis annavad kõike alates söögist-joogist kuni hiigelarmee ja surematuseni välja, on igas loos. Samuti on lademeis kulda ja kalliskive, mille kogused on ülepingutatult ja ilmvõimatult suured. Fantastikal pole piire. Nagu ka ebausul. Võiks koguni öelda, et tegu on keskaegse ulmega.
Inimsuse ideaalkuju
Lõpetuseks on kõige tähtsam, et lugeja mõistaks, mis või kes kuningas Vikrama on, ning millest tekst kesksena kõneleb. See on sügav inimlikkus ja kõikehõlmav humanism.
Kuningas Vikrama on küll ideaalne ja jumalik, ent siiski inimlik oma puudustes ja üllameelsuses ning viimaks ka hukutavas lahkuses ja helduses. Ta on valmis loovutama isegi vaenlasele selle, mis teda võita aitaks. Rääkimata surematuse joogist või võlukalliskivist, mille ta annab preestrile ära, justnagu oleks tegu tühiste müntidega.
Teisalt kajastub inimlikkus kõigis neis, kes teda ümbritsevad. Kogu ilm vajab kedagi säärast nagu kuningas Vikrama. Kindlasti on see ka kirjanduslik võte: mida viletsamad vaimselt ja armetumad välimuselt on taustategelased, seda kirkamalt kerkib esile peategelane.
Samas on suutnud tekstid tabada hästi hädasolijate meelelaadi, osanud kujutada neid vaid paari lause või kujundiga tõeliselt ilmekatena.
Ning viimaks saab selgeks, mis või kes Vikrama on. Inimsuse ideaalkuju, pimedust peletav lootus, et keegi kusagil suudab ilma paremaks muuta. Inimsuse mõõdupuu.