Selle aasta 28. mail tehti Lätis ajalugu – esimest korda riigi ajaloos algatas president talle põhiseadusega antud õiguse alusel Saeima ehk Läti seimi laialisaatmise. Riigitelevisioonis peetud kõnes põhjendas president Valdis Zatlers oma pretsedenditut sammu vajadusega hoida ära Läti demokraatia ärastamine.
Palav suvi Lätis
Presidendi ajas marru parlamendi otsus, millega keelduti andmast Korruptsiooni Ennetamise ja Tõrjumise Büroole (KNAB) luba läbiotsimise korraldamiseks ühe seimi liikme kodus (keeldumise põhjenduste hulgas kõlas ka suisa absurdseid, nagu näiteks nimetatud parlamendisaadiku vastilmaletulnud poja sünnitushaiglast kojutoomine). Oma telekõnes juhtis president tähelepanu asjaolule, et selle sammuga on parlament riigi ja rahva huvide esindamise asemel asunud kaitsma kitsa kildkonna (loe: omaenda liikmete ja nende kompanjonide) huve, olles selle nimel valmis minema isegi konflikti kohtuvõimuga, teisisõnu õõnestama ühte demokraatia alustala – võimude lahususe printsiipi.
Oma kõnes ei nimetanud president nimesid, kuid see, keda ta kitsa kildkonna all silmas pidas, on Lätis ilma igasuguse täiendava täpsustusetagi selge. Eelkõige kolme (aga sugugi mitte ainult) Läti mõjuvõimsat ja varakat meest – Ainārs ?lesers, Andris ?ķēle ja Aivars Lembergs – keda lätlased ka oligarhide nime all tunnevad. Kõigi kolme nimed figureerivad KNAB-i algatatud kriminaalasjas, mis uurib rea ametnike tegevust väga laial kriminaalsel skaalal nagu rahapesu, ametikoha kuritarvitamine, altkäemaksu võtmine ja andmine, ebaseaduslik osalemine finantstehingutes. Neist kahe viimase kabinettides ja kodudes on toimunud ka läbiotsimised, vastavalt Läti põhiseadusele eeldas aga ?lesersi parlamendiliikme staatus läbiotsimiseks seimilt loa saamist.
Presidendi viha ja ühtlasi sisepoliitilise kriisi esile kutsunud parlamendi “Ei!” on toonud Lätisse palava poliitikasuve. Kui rahvas 23. juulil toimuval referendumil presidendi otsust toetab – ja kõik märgid näitavad, et toetab – siis jääb möödunud aasta oktoobris valitud seimi iga õige lühikeseks ja septembris toimuvad ennetähtaegsed valimised.
Oligrah: kas pätt või andekas ajalehepoiss?
Loomulikult on Läti meedia pilgeni täis igasugu ennustusi, aga lõpliku sõna ütleb nii või teisiti rahvas (kelle arv viimase rahvaloenduse andmetel on langenud alla 2 miljoni). Enne jaanipäeva avaldatud reitingud näitavad oligarhidega seotud parteide populaarsuse langust. Kena trend muidugi, kuid oligarhia võim pole Lätis sugugi murtud.
Kes on oligarh? Võimas inimene, kelle peale seadus eriti ei hakka, kuna oma suure varanduse abil suudab oligarh mõjutada nii seaduseandjaid kui ka selle rakendajaid enda suhtes erandeid tegema. Raha jätkub nii poliitikute määrimiseks ehk sisuliselt soodsate seaduste ostmiseks kui ka avaliku arvamuse vajalikus suunas mõjutamiseks. Rikkuse on oligarh reeglina kogunud riiki ja/või mõnda omavalitsust lüpstes, seega maksumaksjat röövides. Läti oligarhide enese versioon on loomulikult diametraalselt vastupidine. Tegemist on ausate ja andekate ärimeeste ja poliitikutega, kes on teeninud oma miljonid (latid! 1 euro võrdub u 0,7 Läti latiga) ja sellega kaasneva suure mõjujõu puhtalt oma võimete ja ettevõtluse abil. Esimese miljoniga tükivad asjad muidugi segased olema – kõlbavad igasugused põhjendused – nii olevat üks neist saanud selle päranduseks, teine teeninud lillede müümisega veel nõukogude ajal (sic!), kolmandale naeratas fortuuna lotovõiduna, jne.
1: oligarh on hea
Nii kummaline, kui see terve mõistusega inimestele ka ei tundu, on alati olnud terve hulk inimesi nõus tunnustama oligarhide enese kujundatud positiivset kuvandit. Näiteks Läti mõjuvõimsaimaks peetud oligarhil, Ventspilsi omavalitsuse juhil Aivars Lembergsil, kellele omistatakse piiramatut mõju kogu Läti õigussüsteemile, suurte ettevõtete juhtimisotsustele ja isegi poliitikale, on alati olemas olnud truu fänniklubi.
Kohtuprotsess tema vastu kestab juba aastaid, selle käigus on korduvalt palutud õigusabi ?veitsist ja teistest välisriikidest, uurimisse on kaasatud kümneid prokuröre ja KNAB-i töötajaid, kogutud on sadade toimikute jagu materjali. Kuid ükski tõsine süüdistus ei ole suutnud mõjutada toetajate pimedat usku Lembergsisse ning enne ja pärast igat kohtuistungit koguneb talle oma poolehoidu demonstreerima lillede ja lausa armuavaldusteni ulatuvate toetusplakatitega gruupide seltskond, mis suures osas koosneb soliidsemas eas prouadest. Ventspilsi linnaelanike toetus talle on lausa fenomenaalne, erinevate küsitluste andmeil kuskil 80‒90 protsendi kandis.
2: oligarh on halb, aga nagunii midagi muuta ei saa
Kahtlemata platseerub esikohale ühiskonna liikmete passiivsus ja pettumus. Sügavalt ebademokraatliku asjade ajamise viisina teenib oligarhia vaid pisikese ladviku, mitte laiema üldsuse huve. Kusjuures negatiivsed intressid kogunevad mitte süüdlaste ehk oligarhide, vaid nendega mitte hakkama saanud riigi ja selle institutsioonide arvele. Küllap on just oligarhide tugev mõju majandusele, poliitikale ja paljudele teistele valdkondadele peamine põhjus, miks lätlaste usaldus oma riigi ja selle institutsioonide vastu on läbi aegade olnud tunduvalt madalam kui samad numbrid Eestis.
Vähene valmidus ühiskonna asjades kaasa rääkida ei iseloomusta sugugi ainult neid lätlasi, kelle suhtumise võib kokku võtta ka Eestis sageli kuuldud lausega: “Kõik nad seal on ühesugused.” Eriti just nooremaid inimesi iseloomustab teatav nihilism, nad ei kavatsegi oma potentsiaali raisata ühiskonna edendamiseks, kuna peavad seda vastu seina jooksmiseks ja muudes eluvaldkondades, näiteks ettevõtluses, hädasti ära kuluva energia raiskamiseks.
Oligarhidest räägivad nad kerge irooniaga, sest Läti olevat liiga väike riik tõeliste oligarhide tekkimiseks (jättes targu defineerimata, mis hetkest saab poololigarhist tõeline oligarh ja mis seal tegelikult üldse vahet on) ja et poliitika on alati ja igal pool olnud kitsa ringi jõukate inimeste mänguväljak. Taas seisukoht, mis Eestiski võõras pole ja mille tulemuseks on õilsatest mõtetest hoolimata negatiivne mõju valimisaktiivsusele.
3: oligarhiale on aeg lõpp teha
Ehkki vandenõuteoreetikud on Zatlersi käitumise taga proovinud leida ka isiklikke motiive (näiteks otsekohese ja tegusa mehe renomee loomine, selle najal uue partei asutamine ning septembrikuisele parlamendivalimisele viimine), tajub märkimisväärne osa Läti inimestest presidendi tehtud otsust seim laiali saata kui üle pika aja esimest otsustavat oligarhide vastast sammu.
Et Läti ühiskond ei koosne sugugi ainult oligarhide andunud imetlejatest või nende mõju eitajatest, seda näitab kas või 8. juunil Daugava jõe ääres korraldatud üritus “Oligarhide kalmistupäev”, mille alapealkiri kutsus inimesi saatma oma oligarhid viimsele teekonnale. Loomulikult ei kutsunud keegi üles ajama ahju konkreetselt kolme “A”-d (nagu ülalnimetatud mõjuvõimsaid tegelasi Lätis kutsutakse), vaid saama eelkõige võitu iseendast ja oma suhtumisest, justkui oleks oligarhiline süsteem mingi lätilik paratamatus. Üritusel osales umbes kümme tuhat elanikku, osalejad tänasid oligarhe saadud (halva) õppetunni eest, avaldasid “valmisolekut igasuguse edaspidise koostöö vältimiseks oligarhidega” ning kutsusid üles vabanema oligarhilisest mõtlemisest (ehk “isakeste” kultusest) kõigis elu valdkondades. Ürituse lõpetuseks põletati jõe kaldal sümboolne “korruptsiooni klots” (st altkäemaksuks antav rahapakk).
Pikaajaline laiutamine
Pikaajaline oligarhide laiutamine ja poliitikutega kokkumängimine on inimesed nende lootustes ettevaatlikuks teinud. Paljud küll loodavad oligarhide tiibade kärpimist, kuid püüavad samas end igaks juhuks harjutada mõttega, et edasi tuleb elada ka siis, kui seda ei juhtu. Enne referendumit on ju isegi valimised veel küsimärgi all, ammugi siis selle tulemused. Stsenaarium, et oligarhia vastased hääled võivad hajuda erinevate erakondade vahel ja et oligarhid ise võivad suuta oma mõju all olevad parteid koondada, pole sugugi kõige ebatõenäolisem.
Isiklike jutuajamiste ja meedias ilmunud arvamuste põhjal näib, et lätlaste ootused uuele parlamendile on seinast seina. Pessimistide arvates läheb kõik jätkuvalt allamäge, optimistide arvates ei saa enam hullemaks minna ja idealistid (keda, nagu juba öeldud, pole kõigest hoolimata sugugi vähe) on kindlad, et viimaks ometi hakkavad asjad Lätis paremuse poole nihkuma.