Mõni aeg tagasi lainetasid maailma teabeagentuurid teadetest, mis käsitlesid prohvet Muhamedi puudutavate pilapiltide avaldamisest Taanis ja selle tagajärgi. Paraku peame kahetsusega tunnistama, et Eestis ei ole pilte enne neid lehekülgi, mida hetkel vaatate, avaldatud.
VAIMNE SEGADUS TULEB TEADMATUSEST
Samas käis ajakirjanduses selle üle üsna kirglik arutelu, mis meenutas omamoodi pimeteatrit. Oleksime nagu sattunud tagasi nõukogude aega. Ajalehed, kõrgkoolide ühiskonnateaduslike õppeainete kohustuslike kirjanduste nimekirjad ja õpikud olid täis kõiksugu marksistlikku kriitikat, kuid kritiseeritavaid algallikaid polnud lugeda kusagilt. F. Engelsi “Anti-Dühringu” võisid kasvõi pähe õppida, kuid kritiseeritav ise oli erifondis luku taga. Lenin materdas Machi ja Avenariust, Martovit ja Zinovjevit, Kautskyt ja Bernsteini? Kriitikat oli raamaturiiulitel meetrite viisi, aga algallikad? võta näpust. Sol?enitsõni teosed olid vaid “üks suur nõukogudevastane laim”. Kõige selle kriitika tõesuses veendumiseks ei olnud legaalset võimalust. Seetõttu on käesolev kirjatükk ajendatud eelkõige senistest eestimaistest naiivsetest ja pinnapealsetest ajakirjanduslikest kajastustest seoses prohvet Muhamedi pilapiltidega.
Meil on vaieldud vaid teemal, kas avaldada ja kui avaldada, siis kes ja kuidas seda peaks otsustama.
Praegu on jäänud peale mitteavaldamise pooldajad ja see on ohu märk meie ühiskonnas. Selleks toodud põhjendused on sedavõrd kõrvalise ja mitteolulise tähtsusega, et neil ei tasu siinkohal üldse peatuda. Tõdegem vaid, et meie ajakirjandus lihtsalt ei suuda vähegi uudsema probleemi puhul täita oma teavituslikku rolli. Loota jääb vaid seda, et peaminister Andrus Ansip on vähemalt helistanud oma Taani kolleegile ning avaldanud talle ja taanlastele kasvõi salaja solidaarsust, jättes tagasihoidlikkusest sellest Eesti avalikkuse teavitamata.
Kogu selles loos ei ole Taani ajalehele ja taanlastele põhimõtteliselt mitte midagi ette heita. Meil valitsev vaimne segadus on tingitud tavalisest teadmatusest. Seeläbi arvatakse ja usutakse igasugu asju, millel pole kindlat põhja all. Usun, et eeltoodut arvestades vajaks kogu kompott veidi seletamist.
ESIMENE PILT: KES MÄRATSESID?
Mingil juhul ei tohi suhtuda toimuvasse halearmsa naiivsusega.
Muidu jääbki mulje, et seitse kuud tagasi kusagil tuulisel Taanimaal avaldas üks ajaleht pilte, mis pilasid prohvet Muhamedi. Mitme kuu pärast jõudis see “jõle pühaduserüvetuslik” teade galeeridel, eeslitel ja kaamelitel rännanud kullerite ja kaupmeeste kaudu lõpuks kaugele Idamaale, kus seda kuuldes tõstsid “tõelise jumala järgijad” hädakisa ja saatsid pühaduse rüvetajatele needusi.
Paraku pole meil tegu varajase keskajaga ning teade pilapiltidest jõudis Idamaadesse ilmselt mõne minutiga. Pealegi pole see mitte esimene kord. Jumala üle naljaviskamine on valgustusaja läbinud maailmas pigem reegel kui erand. Vast oleks kasulikum mõelda selle üle, et rahutused algasid siis, kui Iraani “tuumatoimikut” hakati saatma ÜRO Julgeolekunõukokku. Märatsused võtsid Beirutis üles ?iiidid. Neid toetasid selleks puhuks sissesõitnud süürlased. Süürias on võimul ?iiidid-alaviidid. Rahutu oli Bagdadis, kus riik tervikuna üsna ?iiitlik. Iraanist ei maksa rääkidagi.
Kahjuks on meil nende protestijate-saatkonnapõletajatega üks ühine joon – ka nemad oma enamuses pole neid prohveti pilapilte ihusilmagagi näinud.
TEINE PILT: KES ON KELLE KAITSE ALL?
Mõistagi ei saa kuidagi arvata, et Taani ajaleht sai hakkama mingisuguse lapsikusega, mida tuleks kibedasti kahetseda. Mingil juhul ei tohi me jääda petliku arusaama küüsi, mida telekaamerate ees avaldas üks moslemi meeleavaldajatest. Tema arusaamist mööda peavad nemad meie (eurooplaste) jumalast lugu, miks meie nende oma siis ei austa. Sealpool kujutatakse tänast konflikti kui kristlaste ja moslemite vastasseisu.
Religioossed moslemid on muidugi solvunud, sest nende pühakirja järgi on kõik “raamaturahvad” (kellel on oma pühakiri) Allahi ja moslemite kaitse all. Sinna kuuluvad kristlased, juudid ja zoroastristid.
KOLMAS PILT: PÜHAKIRI POLE MÕISTMISE RAAMISTIK
Paraku on need kaks eri maailma. Euroopas ja temast lähtunud ühiskondadel ei ole oma jumalat. Pärast valgustusaega on tegemist ilmalike ühiskondadega. Need lähtuvad oma elukäsitluses eelkõige loodusteadustest ja loodusseadustest. Usk on igaühe eraasi. Religiooni kui nähtust käsitletakse samuti teaduslikult. Pühakiri pole maailma mõistmise raamistik. Valgustusajast alates on kõik tõed kahtluse all. Kõik nähtused on väärt teaduslikku tunnetust. Tõed konkureerivad ühiskonnas ja see on osutunud pööraselt edasiviivaks jõuks.
Pole vaja kellelegi selgitada, et näiteks piiblilegend maailmaruumist ja selle toimimisest on kõlbmatu inimese lähetamiseks Kuule. Koraan ei sisalda juhiseid nafta- ja gaasipuuraukude rajamiseks ega kaasaegseks maaviljeluseks. Seega on ilmaliku ühiskonna põhimõtted inimkonna jõukuse tehnilise ning ühiskondliku progressi aluseks.
NELJAS PILT: ÜLEVOOLAV USUÕPETUS
Islami maailmas on asjad suures osas teisiti. Seal ei ole valgustusaega olnud ja elukorraldus tuleneb suuresti ühiskonna religioossusest. Maailma mõistmine lähtub paljuski pühakirjast. Seal ei uurita maailma, vaid eelkõige seda, mida prohvetid oma pühas pärimuses on selle kohta öelnud. See on saanud nende rahvaste arengus suureks takistuseks.
Näiteks Saudi Araabias on palju kõrgharidusega inimesi, kuid enamus on lõpetanud usuõpetuse (mõnedel andmetel kuni 85%). Neist koraanitundjatest pole aga mingit kasu nafta- ja gaasipuuraukude rajamisel, tehaste püstitamisel, uute tehnoloogiate väljatöötamisel jne? Selleks vajatakse teadlasi, insenere, õpetlasi? Seetõttu tulebki Saudi Araabial kogu kaasaegseks eluks tarvilik sisse osta.
Ilma päratute naftavarudeta valitseks seal üldine beduiinlik kasinus ja rändlemine. Tohutu raha läheb kaotsi ainuüksi seetõttu, et naised ei tohi omada autojuhilube. Ainuüksi selle puudujäägi korvamiseks on sisse veetud miljon võõrtöölist. Kuniks jätkub naftat, suudetakse see tagurlikkus ja sisemine mahajäämus kinni maksta.
VIIES PILT: MAA TIIRLEB ÜMBER PÄIKESE
Valgustusaeg ja selle järgne ühiskond on meile selgeks teinud, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi.
Jumal ei loonud maailma seitsme päevaga.
Noa ei päästnud inimsugu ja elajaid, jooksutades oma laeva karile Ararati mäe otsa.
Valaskala ei neelanud alla Joonast. Hunt ei söönud ära Punamütsikest ja vanaema.
Korvatunturil ei meisterda päkapikkude hordid lastele jõulukinke.
KUUES PILT: SALLITUD LEGENDID
Paraku on kõik need legendid ühiskondliku teadvuse päris armsad osised. Nende jätkuvat käibimist toetavad mitmesugused ühiskondlikud institutsioonid.
Piiblilegendi hoiab elus aastatuhandete pikkuse ajalooga kristlik kirik oma igapäevase legendipropagandaga.
Koraani elujõud seisab mo?eede võrgus.
Holokausti hoiab vee peal Hollywood ja jõuluvana paljuski Coca-Cola punakuueline kujund ning rahvusvaheliste müügikettide aastalõpu müügistrateegia.
Kõik see on sallitud ja muhe, kui see ei muutu juhiseks tegelikkuse mõistmisel.
SEITSMES PILT: VÕÕRAS KLOOSTRIS OMA USKU EI KUULUTATA
Pärast valgustusaega põhineb Euroopa ideede paljususel ja sallivusel piirini, kus see ei ole vastuolus avalike huvidega. Seetõttu võib inimesel kodus või asjasthuvitatute kogunemiskohtades olla ikoon või koraan, piibel või punanurk, Main Kampf või prohvet Muhamedi pilapildid?
Kehtib vaid põhimõte, et võõras kloostris oma usku ei kuulutata. See on ühiskondliku tasakaalu alus. Me peame lugu suurtest ja väikestest nende usus. Teatavasti on meie hulgas palju väikesi särasilmseid inimesi, kes jõulupühade ajal pikisilmi ootavad Jõulumaalt jõuluvana, kus päkapikud on neile valmistanud oodatud kingitusi. Mõnikord isegi kirjutatakse jõuluvanale oma soovidest. Kui see päev saabub, on see omamoodi nende väikeste inimeste püha ja jõuluvana tulekul saab meie toast nende pühakoda. Kuna võõras kloostris oma usku ei kuulutata, siis seisame meiegi jõuluvana ees ja loeme luuletusi.
KAHEKSAS PILT: POODU MAJAS NÖÖRIST EI RÄÄGITA
Me täidame riitust, mis on antud juhul ja kohal kombeks. Loomulikult ei hakka me väikeste inimeste tundeid riivama ja jõuluvana paljastama. Samas ei kuuluta me teda pühakuks ega keela ära pilapilte. Samamoodi võtame kirikus mütsi peast ja kõva häälega ei kõnele. Selle kombe täitmine pole viisakas mitte ainult kristlastele. Veelgi enam.
Mittekristlastele on see veelgi kohustuslikum. Kristlased on oma pühakojas ikkagi kodus ja võivad endale seega lubada mõningaid vabadusi. Samamoodi ei kõnelda poodu kodus nöörist ja perekondlikule lõunasöögile kutsutuna ei võta viisakad külalised üles võõrustajatele piinlikke jututeemasid. Kuid see ei tähenda jõuluvanast pilapiltide ärakeelamist ainult selle põhjendusega, et keegi seda legendi tõsiselt võtab.
ÜHEKSAS PILT: KEDA TOHIB TAPPA?
Siit koorub esimene suur vastuolu Euroopa ühiskonna islami religioossete tabunõudlejate vahele. Religioossed islamiringkonnad nõuavad oma ainutõe rahulejätmist ja puutumatuks kuulutamist, mis on vastuolus Euroopa ühiskonna peamise printsiibiga. Ühelt poolt naudivad need ringkonnad euroopalikku sallivust, kuid samas nõuavad oma usulistele kujutelmadele kriitikavälist seisundit. Veel hullem.
Islami põhimõtete järgi on islamist lahkuja – ehk õigest usust taganeja – väärt surma. Sama käib teatud mõttes ka nende kohta, kellel pole oma pühakirjale toetuvat usku. Ja see tähendab ohtu ilmalikule ilmavaatele. Nimetatud lähtekoht annabki võimaluse islami inimarmastuslikele põhimõtetele vaatamata välja panna rahalisi preemiaid või kulda islamile sobimatute eurooplaste-ameeriklaste (või muude usukülmade) tapmise eest.
KÜMNES PILT: ÄRAVALITUSE NÕUDMINE
Paraku on euroopalikul sallivusel oma hind. Niisuguse seisundi nautimise ja eurooplaste külalislahkuse kasutamisel tuleb arvestada, et ideelised eelistused sallivuse ühiskonnas on alati vaidlustatavad, avalikust huvist ja teaduslikust vaatevinklist lähtudes kritiseeritavad ning avalikult pilgatavad kui nende käsitlus (esitlus) on naeruväärne. Sellega leppida ei taheta.
Seega nõuavad islamistlikud usuringkonnad Euroopas Euroopa vaimseid hüvesid, kuid ei taha maksta selle eest paratamatut vaimset hinda. Sisuliselt nõuavad nad omamoodi äravalitust, mis on omane ka juutidele.
Tahtmatult on nad asetanud ennast samasugusesse olukorda nagu kommunistlikud parteid sõjajärgsel perioodil. Nemadki kuulutasid ainutõde ja samas nautisid euroopalikku poliitilist sallivust. Nad olid pahased, kui “Suurest Stalinist”, Leninist, Marxist, Engelsist jt. avaldati pilapilte. Nende tunded olid solvatud. Seejuures peeti taganemist kommunismiideedest surmapatuks.
Kahe maailmasõja vahel oli “partei reeturite” mõrvamine mitmel pool üsna juurdunud praktika.
ÜHETEISTKÜMNES PILT: LIHTNE PLAAN
Siit omakorda tuleb juhis, mida selles olukorras peaks demokraatlik ühiskond tegema. Euroopas tuleb lihtsalt arhiivist välja võtta abinõude plaan, mida kunagi kasutati kommunismivastases võitluses.
Mõningate mugandustega peaks see sobima sallimatu islami isoleerimiseks Euroopa ühiskonnas.
KAHETEISTKÜMNES PILT: HULLUS LÖÖB VÄLJA NIIKUINII
Prohveti pilapiltide tüli tuli Euroopale väga õigeaegselt. Tegemist on väga vajaliku pahandusega. Meil Euroopas parajasti just vaieldakse, kus peaks asuma EL laienemise välispiir. Arutatakse peamiselt Türgi ja Balkani küsimuse üle. Sageli peljatakse islami faktorit nendes riikides. Paraku pole asi islamis, vaid selles, kas need ühiskonnad on omaks võtnud Euroopa valgustusaja vaimse pärandi. Seega tuleb parasjagu lahus hoida need ühiskonnad, mis on valgustusaja läbinud, ja ülejäänud. Euroopat pole võimalik laiendada usus, et laienemisjärgselt hakatakse üle võtma Euroopa arusaamu.
See meenutab veidi naiivse neiu unistust, et tema armastus ja abielu muudab joomarist ja lakekrantsist peigmehe paremaks. Mesinädalatel, kui hoolitsus, soe toit ja puhtad linad on käepärast, võib ta ju mõneti taltuda. Varsti aga läheb see ilmselt üle ning kunagised halvad kombed taastuvad veelgi ilmekamal kujul. Enamasti tipneb see tavalise peksuga.
Vaevalt, et EL vajab sisemist “perevägivalda”.
See arusaam on toimeka Euroopa ja püsiva üleilmse tasakaalu pant ning selles osas pole mõtet kuulda võtta lapsemeelseid või äriliselt küünilisi globaliseerijaid oma lõputute laiendamise ja ühendamise kavadega.
<1>
<2>