“Sattusime vaenlase tagalasse” – nõnda saab tõlgendada mitmeid Eesti erakondade Europarlamendi valimisteks valminud loosungeid. Eesti tulevased Europarlamendi liikmed oleksid nagu juhtunud kogemata metsinimeste maale, kus mõistusest jääb enam kui puudu ja seepärast tuleb sealt läbi või välja murda, tuleb võidelda millegi vastu.. Teeside autorid kahtlevad ka teistesse erakondadesse kuuluvate inimeste mõistuses ja kogemustes.
Ka sõna maksab, on teesides üpris levinud mõiste. Mõistus maksab, sõna maksab, paneme maksma. Need võtavad kokku kaks nähtust: raha ja tahte.
TÄIELIK VÕIMUDE USALDAMATUS
Mind paneb avaldatud teese lugedes imestama fantastiline meelemuutus, mis on aset leidnud pärast euroreferendumit, ja ka nüüd, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige. Enne referendumit kõneldi, et Euroopa Liitu astudes hinnad ei tõuse. Selle teesi tõestamiseks palgati pinu uurijaid, kes üksteise võidu tõestasid, et elukallidus ei kasva, et eurole üleminek on ainult üks suur hüve jne jne.
Täna ei oska me öelda ei üht ega teist, keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Tavakodanikule on hetkel selge vaid paar asja – et hinnad tõusevad, piiril ei küsita enam rumalaid küsimusi, eraldi rohelist kaarti pole vaja? Ja kõik. Üldjoontes kogu kursisolek.
Niisiis valitseb üks suur mittemidagiteadmine, täielik auk. See seisund ei ole kirjeldatav isegi pohmellijärgse olukorraga pärast kõva peo panemist, sest pidu ju tegelikult Eestis justkui ei toimunudki. Kaubanduskeskustest alkoholi osta ju 30nda aprilli õhtul ei saanud (volbriöö!!!). Seega – üleminek Euroopa Liitu leidis aset kaine peaga (kui just ei toimitud nii nagu suhkruostjad – varuti varakult joovastavate jookide tagavara).
Muuseas: küsimusele, et miks meie ministrid ei öelnud midagi oma rahvale, kui inimesed hakkasid kokku ostma suhkrut, jahu, soola, kuuldus euroametniku suust järgmine põhjendus: siis oleksid nad hakanud veelgi rohkem ostma. See on sulaselge tunnistus võimude usaldamatusest. A priori seisukoht, nagu üks kord üks.
TEESID TEEVAD ASJA VEEL SEGASEMAKS
Europarlamendi valimiste teesid peaksid uude olukorda selgust tooma, vähemalt Euroopa Liidu suunalises poliitikas. Teese lugedes lähevad aga paljud asjad senisest veelgi segasemaks.
Enne euroreferendumit rääkisid võimuerakonnad, et Eesti kultuur ja rahvuslikkus säilivad ning arenevad enneolematu kiirusega – ikka Euroopa Liidus olles. Nüüd aga järsku selgub, et midagi taolist ei juhtu. See tähendab, et alles nüüd tuleb hakata metsikult võitlema Eesti kultuuri ning kama ning verivorsti söömise õiguse eest.
Euroopa Liitu astununa sai meile selgeks, et Hollywoodi ja muust massikultuurist tuleb Euroopa Liidus jagu saada. Huvitav, miks küll tuleb selle vastu hakata võitlema Euroopa Liidus ja miks sellega Eestis ei tegeldud? Meil olid ju võimalused maksma panna omad regulatsioonimehhanismid, kasvõi saasta vastu telekas.
Mulle näibki, et Euroopa Liit võitleb massikultuuri vastu, nimelt avalik-õigusliku ringhäälingu vahendusel. Eestimaal pole aga sellist võitlust tunda olnud, pigem kerkivad ikka aeg-ajalt üles probleemid, kuidas avalik-õiguslikku ringhäälingut tuleks pitsitada, elagu see parem teadmatuses, ebakindluses, elagu see suurotsustajate armust. See nagu ei klapiks avalik-õigusliku meedia olukorraga Euroopas, härrased?
Teesid teatavad, et meid ei rahulda mitmeaastased üleminekuperioodid tööturgude avamisele. Ma ei saa aru, kes olid küll valitsuses, kui seda probleemi Euroopa Liidus arutati, kes küll sõlmis kokkuleppeid, kes küll soostus üleminekuperioodidega? Kes?
KÕIK TAHAVAD ELEVANDIGA SÕITA
Luik, haug ja vähk ning teised tundmatud loomad – selline saab olema Eesti Europarlamendi koosseis. Taolise järelduse võib teha lugedes erakondade programme, mis valminud Europarlamendi valimisteks. See ei oma mingit tähtsust, kes konkreetselt isikuliselt saab Europarlamenti, kas Toomas-Hendrik Ilves, Carmen Kass, mõni Reiljanitest, mõni Savisaartest, keegi suurerakondadesse (vabandan väljenduse eest) mittekuuluv tegelane või siis venelane ehk ka pensionär.
Neist programmidest leiab vaid mõne üksiku aspekti, mis ühendab Eestist valitud europarlamendiliikmeid. Euroopa Liit on nagu suur elevant, mida erakonnad kobavad erinevatest külgedest. Igaüks annab talle oma diagnoosi. Aga üks on kindel – selle suure loomaga tahaksid kõik sõita.
Ehkki Europarlamendi valimised on õige lähedal, pole mitmed erakonnad oma seisukohti õieti avaldanudki ning erakondade kodulehekülgedelt neid ei leia.
Muide, päris huvitav, et osadel erakondadel puudub Internetis üldse oma kodulehekülg, või siis peavad nad asja sedavõrd salastatuks, et see on eriparooli alusel kättesaadav ainult nende endi liikmetele. Neile erakondadele võiks küll e-valitsuse ja e-riigi ajastul meelde tuletada juba kümmekond aastat kasutusele võetud loosungit – “Kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemas”. See kehtis küll telefonikataloogide kohta, kuid tänapäeval võiks seda kindlasti öelda ka erakondadele mõeldes.
Vabandust, Isamaaliidul kodulehekülg küll eksisteerib, kuid selle kõige olulisemaks osaks oli gallup ampritasude küsimuses.
SARNASUSED JA ERINEVUSED
Lugenud läbi nelja erakonna, Res Publica, Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna programmid, selgus, et kõige selgemalt ning programmiliselt täpselt olid välja toodud seisukohad Reformierakonnal.
Ka mitmed Keskerakonna seisukohad olid päris sümpaatsed, kasvõi asjaolu, et soovitakse, et iga Eestis õppiv tudeng peaks ühe aasta saama õppida Euroopas, või et keskonnakaitset peetakse oluliseks, kuid see ei tohi kinni nöörida majandust. Keskerakonna programmivorm aga meenutas vanu aegu, mil kirjutati ametlikke dokumente, kust iga lugeja pidi oma ivakese ise üles leidma.
Kohe torkab silma, et siin eksisteerib kaks äärmust: Res Publica ja Keskerakond. Kui Res Publica jaoks on sise- ja Venemaasuunalises välispoliitikas peamiseks ohuks tunnistatud Keskerakond (ajakirjanduses avaldatud materjalide alusel tehtud järeldus), siis Europoliitika suurimaks ohuks tunnistas Res Publica Sotsiaaldemokraatliku erakonna.
Mis puutub suhtumist Eesti sotsiaaldemokraatidesse, siis Europarlamendi valimiste kontekstis on selle erakonna reiting sedavõrd kõrge, et veel kunagi varem ei ole näiteks Riigikogu valimiste eel neil nõnda head seisu olnud. Loodan, et see reiting ei tee antud erakonnast muude jaoks vaenlast, vaid liitlase. Sotsiaaldemokraatide valimiseelne programm on aga sisuliselt olematu. Apelleerimine mõistusele, kogemustele ja kompetentsile, isiklikule autoriteedile (Kus? Kas Eestis või Europarlamendis?) jääb nagu natuke liialt ebapiisavaks ühe erakonna jaoks (ah jaa, kõrged palgad kah!). Taoline positsioon on omakorda justkui vastutees Res Publicale, kes lubab saata Europarlamenti 3 suurepärast poliitikut, kes on jõulised ja aktiivsed.
Leidub ka seisukohti, mis on ühised pea kõigile erakondadele. Ühine arvamus väljendub selles, et Euroopa Liidus nähakse riikide liitu, mitte liitriiki või nagu ütlevad respublikaanid -superriiki. Küllaltki üksmeelsed ollakse selles, et Eestimaa inimesed peavad kohe praegu saama tööle minna ükskõik millisesse Euroopa Liidu riiki, ilma igasuguste ajaliste piiranguteta. Küsimus on vaid selles, kas selline tees lähtub võrdse kohtlemise printsiibist, või saab sellest välja lugeda teisigi tagamaid.
Ühine on soov ka mõistuse ja hariduse rahastamise küsimuses.
ARUSAADAVAIM PROGRAMM REFORMERITEL
Kui rääkida pakutava eurojutu stiilist, siis kõige moodsam teeside kogu on Res Publical. Res Publica eristab end teistest sellega, et nad ei umbusalda Euroopa Liitu (nagu teised erakonnad) – nad murdvat iseteadvalt läbi. Res Publica teeside preambulat on õnnistatud pisut keerulisemate lausetega, juhtub ka põimlauseid, hilisemas tekstis aga leiame peaasjalikult ainult lihtlauseid, lihtsaid rindlauseid. Valijate sihtgrupp on seega kergesti määratletav.
Keskerakonna Europarlamendi valimiste platvorm on väga vanamoodne. Teese lugedes tundub, et sisemaise poliitika ja Euroopa Liidus aetava poliitika teesid on kõrvuti, nad on miksitud erinevatest valmistekstidest. Taoline dokument kuulub selliste tekstide nimistusse, mida loevad ning millesse süüvivad vaid andunud fännid. Kui kõrvutada seda teksti toetajate sotsiaaldemograafilise struktuuriga, siis selle teksti lugejaid saab olema kindlasti vähe. Sellele vaatamata – märtsikuise küsitluse andmetel paneb Keskerakond teistele erakondadale pika puuga ära.
Reformierakonna valimisprogramm jääb oma stiililt kahe eelnimetud programmi vahepeale. Hästi struktureeritud, kuid selleks pole mitte ainult vorm, vaid struktuur on sisu teenistuses.
KAS KUNINGAS ON ALASTI?
Loetud teesid suruvad peale mõtte, et meil tuleks väga palju õppida Soome kogemusest Euroopa Liidus. Väga-väga palju.
Kui ma peaksin täna valima, siis loetu põhjal teeksin panuse Reformierakonnale, aga trikoovoorud on veel ees ning ühel päeval heidetakse uulitsaile ka täna veel olematud reklaamiplakatid. Vaataja silmisse jääb küsimus: kas kuningas on alasti? Ja kui on, kas läheb see meile korda või mis meile üldse korda läheb.
