Kaanel on lause, et “osa kaks” võtab raamatu sisu väga hästi kokku (lood, mis esimesest osast välja jäid) ning rohkem lisada polegi nagu midagi. Aga mul jäi mulje tavaarusaamast kaugemale või eksperimentaalsemaks minevast käsitlusest ? la Urmas Oja fotoseeria või Margus Tamme tüpograafiamängud.
Andreas Trossek (AT): Need natuke arty’mad asjad lisada oli minu kui trükise kaaskoostaja otsus, et visuaalne üldmulje muutuks mitmekesisemaks. Teine eesmärk oli potentsiaalsete sihtgruppide hulgast minema peksta superkangelaste ja fantasy fännid jt infantiilid, kellel “kunstimate” asjade peale kohe juhe kokku jookseb. See poliitika baseerub põhimõtteliselt legendaarse Ameerika antoloogia RAW mudelil. Muide, nad ei nimetanud oma ajakirja koomiksiajakirjaks, vaid ütlesid peenutsevamalt: graphix magazine.
Joonas Sildre (JS): Kõva akadeemilise joonistamise kooli ja pildikompositsiooni oskuste puudumine annab tegelikult tunda kõikjal Eesti visuaalmaastikul. See, et mul isiklikult katus pealt ära ei sõida, ei tähenda muidugi, et albumis olev mingil viisil kehv oleks. See on kahtlemata ühe riigi tipptegijate kogumik ja rahvaarvu kohta on siin kvaliteeti üleliiagi. Näiteks lätlastel on täna probleem, et riigis ei ole peaaegu üldse tegijaid – ainuke ilmuv koomiksiväljaanne peab vähemalt kolmandiku kunstnikest Kesk-Euroopast importima.
*
“Narratiivsus piltides” on väga tabav, sõnasõnaline katus kahes raamatus leiduvale. Kohati tundubki, et autoreid on huvitanud lihtsalt (ükskõik millise) loo vormistamine koomiksi formaadis, st. pildid on huvitavamad kui narratiivid.
JS: Ise näen ideaalina, et kunstnik kasutab visuaalseid vahendeid loo jutustamiseks. See on koomiksi suur võlu, et visuaalile lisandub tekstiline väärtus. Kuid maailmas on vaid käputäis kunstnikke, kes suudavad nii visuaalset kui ka tekstilist, sisulist kvaliteeti samal tasemel ja ühekorraga teha. Tihtipeale kasutatakse siis lihtsalt kirjaniku abi või tuntud ja “töötavaid” narratiive. On ka kunstnikke, kes ei laienda oma sisulist pinda aastakümneid ja keerlevad vaid samas temaatikas. Nad on küll sellega mõnikord kuulsad, kuid peaaegu alati tüütud. Eestis tundub kitsamalt vaadates veelahkme-probleem sisu ja visuaali vahel olevat selles, et need kirjanikud, kel on ambitsioone oma teoseid visuaalses vormis näha, ei ole küllalt laia taustateadmist koomiksi võimalustest. Ja vastupidi, visuaalsetel meistritel ei ole tekstilist kogemust.
AT: Ma kommenteeriks seda “pildid on huvitavamad kui lood”-hinnangut niimoodi, et raamatu esimese osa ilmumise järel ei ilmunud selle kohta Eesti kirjutavas pressis ühtki kunstikriitiku retsensiooni, küll aga võeti sõna kirjanduskriitiku positsioonist (Sven Vabar). Nii et sõltub vaatenurgast.
*
Autorite leidmise poole pealt: kui palju on päris uusi avastusi juurde tulnud, kellest te esimest väljaannet koostades ei teadnudki?
JS: Nõnda väikese riigi puhul on üllatused enamasti välistatud. Valdkond on lihtsalt niivõrd kitsas ja spetsiifiline.
AT: Enamik tegijaid olime Joonasega juba kaks aastat tagasi välja peilinud ja niivõrd lühikese ajaga ei jõua makropilt eriti muutuda.
*
Kui palju on spetsiaalselt raamatu jaoks tellitud töid?
AT: Nii esimese kui ka teise osa koostamisel oli meie kokkuleppeline eesmärk rohkem dokumenteerida kui kuraatori positsioonilt teoseid tellida. Kuigi peab tunnistama, et mõne tegija puhul sai selle põhimõtte osas patustatud. N-ö tellimustööde kategooria alla võiksid liigituda ka need asjad, mis valmisid koolitöödena, sest Joonas on Tartus vahepeal koomiksitegemise kursusi andnud.
JS: Võiks öelda, et polnud eriti neid lugusid, mis poleks valminud ka albumiväliselt. See on küll hea märk, näidates autorite “elujõulisust”, kuid teisalt puudub tegijatel motivatsioon pidevas liikumises olla. See on Eesti suur puudus, et pole perioodilist väljaannet, mis oleks vaid koomiksile pühendatud ja kuhu saaks alati midagi uut luua.
*
Kui tihe oli sõel (võrreldes nt esimese osaga)?
JS: Sõel oli hõredam, sest sõel oli suurem – raamatu maht kahekordistus võrreldes eelmise osaga.
AT: Esimene osa oli kontsentraat peamiselt nende tegijate töödest, keda Joonas oli eriala entusiastina suutnud varasematel aastatel enda ümber koondada. Siin on asju, mille õige koht oleks näiteks mõnel minimalisminäitusel Tallinna Kunstihoones või Kumus (Tarmo Salin) või mis sobiks sama hästi mõnda uue graafilise disaini ekspositsiooni/kompilatsiooni (Veiko Tammjärv, Mammut, Margus Tamm).
*
Kuidas välitööd edenevad? Kas oleks uut inimressurssi ka kolmanda osa jaoks?
AT: Kogemuse põhjal võib väita, et kogu Eesti riigi peale leiab vähese vaevaga paarkümmend või enam inimest, kes on võimelised end n-ö kunstipärase ehk autoripositsioonilt pretensioonika piltloo formaadis väljendama. Pooleteise millise elanikkonna kohta ei ole see paha tulemus.
JS: Kui maailmamajandus lõplikku krediidikollapsit ei tee, siis kultuurset ressurssi jaguks küll.
*
Mulle tundub, et need kogumikud võiksid kellelegi, kes ise kuskil midagi on nokitsenud, olla valguskiireks – et ka Eestis on “my kind of people!” Kas teie publitseerimise juures on mingi liitev aspekt? Missioonitundest rääkida on vist liiga corny?
AT: Mõlema raamatuprojekti mõte oli selles, et kõik siiani n-ö sahtlisse või internetti joonistanud autorid saaksid oma katsetused kvaliteetses vormistuses avaldada. Seega on trükised nende promomaterjal ja ehk saab mõni tänu sellele kiiremini tuule tiibadesse.
JS: Mul on õhkõrn aimdus, et eks ta mingil määral on skeenet mõjutanud küll. Otseseid tõendeid ei ole, aga kuna see on üks ja ainus taoline väljaanne, ei jää see huviliste hulgas tähelepanu ega mõjuta.
*
Kuidas esimese kogumiku ilmumine mõjutas “professionaalset teadlikkust” sellisest nähtusest nagu autorikoomiks? Keegi enam ei kahtle, et on kunst?
AT: Mõlemad kogumikud on ikkagi nn friigiraamatud, mis eeldavad spetsiifilise maitsega küllaltki kitsast auditooriumi. Ametliku kunstiareeni ehk valge kuubi konteksti ei ole need trükised otseselt suunatud ja ega sinna keegi “koomuskeid” avasüli oota kah. Minu teada ei ole näiteks Veiko Tammjärve Tallinna Graafikatriennaalile seni esinema kutsutud, kuigi ta on Eestis üks ?efimaid tegijaid.
JS: Tagasisidet on tulnud eelkõige vanema ja noorema põlvkonna koomiksihuviliste seast, keskmikud ehk need, kellel on juba omast arust adekvaatne maailmapilt koomiksist välja kujunenud, on kuidagi vaiksemad…
*
Kas autorikoomiksit viljelev seltskond moodustab midagi ühtsemat ja subkultuursemat ka Eestis? Mis on olnud n-ö raamatuvälised tegevused – jätkuv näitusekorraldus vmt?
AT: Kui termin “subkultuur” märgib marginaalset ja allpool “kõrgkultuuri” radarit eksisteerivat nähtust, siis on tegemist teatava all- või mikrokultuuriga küll. Ent mingit sotsiaalset tompu need raamatutes esitletud tegelased küll isekeskis ei moodusta. Võib rahumeeli tänaval edasi jalutada, kartmata juhusliku hordi ohvriks langeda.
JS: Näitusetegevus ja netilehekülg peamiselt tegidki eeltööd raamatutele.
*
Kas saab rääkida ka mingitest koolkondadest? Näiteks Tartus viljeleb Peeter Krosmann seda rida vist isegi mingite ürituste kaudu ka järjepidevalt?
AT: Kui sa pead silmas Scott McCloud’i eeskujul toimuvaid 24 h joonistamistalguid, siis neid ta Tartu Kunstikoolis tõesti korraldab. Tartus võib “koolkonnana” jutumärkides käsitleda ka kõiki Joonase mahitusel tehtud koolitöid.
JS: Koolkonnad oleks liialt suur üldistus. Siiski võib eristada aega enne ’00-ndaid ja pärast ’00-ndaid, kus vanemate tegijate-olijate ja nooremate vahel tekib teatud eristus.
*
Küsimus rubriigist “majanduslangus ja teie”: kas oli raske publitseerimiseks vahendeid leida (märkasin, et olete vahetanud ka väljaandjat Eesti Kunstiakadeemiast Haus galerii peale)?
JS: Mina sellega ei tegelenud, kogu au majandustondiga võitlemises läheb Andreasele. Kuna eelmise osa kogemus oli olemas, läks seekord kogu järjetrükise kujundamine jm “tootmisprotsess” minu jaoks vähemalt lihtsamalt.
AT: Kogu ettevõtmisel ei oleks üldse mõtet, kui vabariigist puuduks Eesti Kultuurkapital, mis kattis sisuliselt mõlema publikatsiooni trükikulud. Kõik projekti osalised on nimelt töötanud tasuta. Kirjastuse ülesanne on püsiva ja avaliku raamatulevi tagamine, muidu peaks vist trükiseid mantlihõlmast ehk põuest pakkuma.