Maad on võrreldud liivaterakesega kosmoses ja inimest sipelgaga elevandi turjal. Praegu kõneldakse palju inimese määravast osast kliima soojenemises, kuid seda ei maksa võtta tõesena, sest inimese jõud on selleks liiga tühine. Kohe meenub lõik L. Saveljevi raamatust “Jäljed kivil”, kus ta kirjutab: “Me asutame linnu, ehitame sildu üle laiade jõgede, puurime nagu nõelaga mägesid läbi, lõikame nagu habemenoaga mandreid ? Võrrelge postmarki ja torni – sellega võrdlete meie minevikku ja tulevikku Maa peal. Kuid sellele tulevikule järgneb muidugi veel uus, raskesti kujutletav tulevik, sest inimesed, nagu me peame oletama, saavad sadade miljonite aastate pärast nii võimsaks, et Maa häving ei osutu veel inimeste hävinguks: nad võivad näiteks teistele planeetidele ümber asuda ?”
Öeldu on omaaegne tüüpiline ebateaduslik nõukogude propaganda. Sadade miljonite aastate pärast pole inimest enam olemas, juba mõne miljoni aasta pärast on see liik planeedilt kadunud. Elu jääb, kuid teistes vormides. Tegelikult on inimene looduskatastroofide ees jõuetu ja paremal juhul suudab ta neid leevendada, vahel ka ette ennustada, kuid sedagi mitte alati.
Meteoriidid: inimese tapab hernetera
26. aprillil 1803. aastal langes Normandias Prantsusmaal L’Aigle lähedal taevast ootamatult 9 km pikkusele ja 4 km laiusele alale ligi kolm tuhat meteoriiti. USA-s Estherville’ist idas asuvas Forest Citys sadas 2. mail 1890. aastal 2 km laiusele alale 1800 väikest kivimeteoriiti. 9. juunil 1866 toimus Ukrainas kivimeteoriidisadu Knyaginya, kust korjati kokku ligi 1000 meteoriiti kogumassiga pool tonni. Teadaolevaist suurim meteoriidisadu toimus aga 1868. aasta 30. jaanuari õhtul Pultuski linna lähedal Poolas, kus kümne ruutkilomeetri suurusele alale langes üle 100 000 meteoriidi, millistest suurima mass oli üle pooleteise kilogrammi. Inimese tapmiseks piisab aga hernetera suurusest kosmilise kiirusega langevast kivikesest. Kujutagem ette, kui selline meteoriidisadu tabaks keskpäevast Tallinna!
Hoopis suuremat muret tekitab hiidmeteoriidi langemine. Paljud on kuulnud Chicxulubi hiidkraatrist Mehhiko lahes, mille läbimõõt on 180-280 km ja sügavus kuni 1,1 km. Kraater tekkis arvatavasti 65 miljonit aastat tagasi siia langenud suurest meteoriidist, mille plahvatus võis hävitada saurused ja kuni 90% kogu maakera biomassist. Pole kahtlust, et ka Eestis paiknevate Kärdla ja Neugrundi kraatri tekitanud meteoriidid võisid endaga kaasa tuua suuri looduskatastroofe.
Maavärin: evakueeritu allkiri
Nii nagu Euroopat möödunud aastal tabanud külmalaine kõigutas inimeste usku globaalsesse soojenemisse, nii tekitas Haiti maavärin möödunud aastal kõigis huvi maavärinate vastu. Aastas toimub miljoneid maavärinaid, kuid inimestele on neist tajutavad vaid viis kuni seitse tuhat. Umbes sada neist toovad kaasa purustusi ja paar-kolm kujutavad endast tõelisi loodusõnnetusi. Haiti maavärin oli üks neist, kuid temast on olnud hoopis õudsemaid.
Suurima hukkunute arvuga maavärin toimus 1556. aasta jaanuaris Hiinas Shaxis, kus olla hukkunud 830 000 inimest. Kuid nii nagu Haitiski, ei suudeta kunagi kõiki hukkunuid kokku lugeda ja seetõttu on arvud alati orienteerivad. Hiinas on tugevaid maavärinaid olnud hiljemgi, 1927. aastal hukkus seal umbes 200 000 inimest ja 1976. aastal 242 000 inimest.
1908. aasta Messina maavärinas Itaalias oli hukkunuid kuni 160 000 inimest ja 1923. aasta Tokyo maavärinas umbes 150 000. Paljude maavärinate tegelikku ohvrite arvu varjatakse. Eriti iseloomulik oli see omaaegses Nõukogude Liidus. 5. oktoobri öösel 1948 toimus A?gabati maavärin, mis hävitas praktiliselt kogu linna, 180 000 elanikust hukkus 110 000. Linna viidi eriväeosad, kes laipadele ei lasknud juurde isegi omakseid, arvatavasti maeti ühishaudadesse ka veel elavaid. Toimunu sai teatavaks alles 1973. aastal.
Sama juhtus 4. novembril 1952. aastal toimunud Kamt?atka maavärina ja tsunamiga, kui üle ujutati 700 km pikkune rannikuala ja täielikult hävis Severo-Kurilski linn. 27 000 evakueeritult võeti allkiri, et nad tragöödiast kellelegi mitte kunagi ei räägi.
Vulkaanipursked: kinni istunud madrus
Muinasroomlastel oli suur hulk jumalaid ja igaühel neist oma eriala. Nende hulgas oli ka tulejumal Vulcanus, kes oma maa-aluses sepikojas nii hoogsalt töötas, et suits ja tuleleegid sealt välja paiskusid. Euroopa kuulsaim vulkaan on Vesuuv Napoli lähedal Itaalias. Enne 1979. aastat kujutas Vesuuv endast tihedasti metsade ja niitudega kattunud mäge, mille tipus olevas karikakujulises süvendis karjatati veiseid …
Nagu teame, on Pompei praeguseks osaliselt välja kaevatud ja meil on võimalik toimunud traagikat avada. Mõnes majas jäid terveks isegi söömiseks kaetud lauad. Neilt leiti muinasroomlaste kivistunud toite ja savikruusidest tahkestunud veini. Leitud tühemikke kipsiga täites leiti surmahirmus põgenenud inimeste ja loomade jäljendeid. Need inimesed hukkusid mürkgaasidest ja mattusid pea kaheks aastatuhandeks tuha alla.
Mõned teised vulkaanid paiskavad välja tulikuuma laavat. Suurim Havai tulemägedest Mauna Loa tõuseb peaaegu neli tuhat kakssada meetrit üle merepinna ja suur osa temast on veel vee all. Mauna Loa kõrvalkraater Kilauea on kuulus oma hangumatu laavajärve poolest, mille pinnal ujuvad kivisaared, mis peagi taas üles sulavad. Laavajärves omakorda purskuvad fontäänid, mõnikord on neid korraga sadu.
Esineb ka selliseid tulemägesid, mille laava on paks nagu kitt, mis ummistab kraatri suudme ja hangub seal. Kinnikorgitud vulkaani alla kogunevad tohutud gaasihulgad, mis võivad mäe lõhki käristada. Seesugune plahvatus toimus 1902. aastal Lõuna-Ameerika ranniku lähedal asetseval Martinique’i saarel. Mont Pele vulkaani jalamil asus kaunis Saint-Pierre’i linn. Maikuu esimestel päevadel kauauinunud vulkaan virgus. Linn muutus mõne hetkega leegitsevaks tulemereks. Saint-Pierre’is ei jäänud kivi kivi peale, kõik 25 000 inimest hukkusid kõigest mõne minuti jooksul. Pääses vaid üksainus, see oli linna vanglas sügaval keldris kinniistunud madrus.
Tugevaim purse, mida inimkond mäletab, toimus 1883. aastal Aasia ja Austraalia vahel asuvail Sunda saartel. Sellest on säilinud vaid meremeeste jutustusi, sest ümberkaudsed elanikud kõik hukkusid.
Tsunami: lollid eurooplased
Tsunamilained liiguvad suure kiirusega (400-1000 km/h). Hiidlainete seeria koosneb tavaliselt 5-7 üksteisele järgnevast lainest, vahekaugusega 200-300 km. Laine kõrgus ookeanis on tavaliselt paar meetrit, kuid rannale liginedes, kus meri madaldub, laine kõrgus kasvab ja võib ulatuda mitmekümne meetrini, tekitades suuri purustusi. Vaikse ookeani saartel ja rannikul on viimase 2500 aasta vältel teada enam kui 300 hiidlainetest põhjustatud katastroofi. Euroopas on tuntuim Lissaboni 1755. aasta maavärinaga seondunud tsunami, mil 12,5 meetri kõrgune hiidlaine laastas Lissaboni ja selle ümbruse ning hävitas Portugali laevastiku.
Möödunud aasta oktoobris räsis tsunami Indoneesiat. Hiidlaine pühkis minema üle kümne küla ja nõudis pool tuhat inimelu, kuid sellised hiidlained on meie planeedil tavalised. Väga palju kõneainet pakkus 2004|. aasta 26. detsembri tsunami, mil Indoneesiat tabas 9,3-magnituudilise maavärina poolt tekitatud hiidlaine. Ainuüksi Indoneesias hukkus vähemalt 168 000 inimest, Kagu-Aasias kokku aga üle 220 000 inimese. See oleks jäänud Euroopas tähelepanuta, kui hukkunute seas poleks olnud rikkaid eurooplasi, kelle koolihariduslik tase oli sedavõrd nigel, et nad põgenemise asemel läksid mereranda taanduvat lainet imetlema ja merekarpe korjama.
Lumelaviin: 133 tükki päevas
Suvel langevad mägedelt alla märjad lumeveermed, talvel külmaga on need aga kuivad ja koosnevad kohevast ja pehmest lumest, mis võib kergesti liikuma pääseda. Mägedest allaveerevad lumeveermed liiguvad mitmesaja-kilomeetrise tunnikiirusega ja purustavad kõik eesasuva. Veerme ees on tuulepilv, mis metsavööndini jõudes võib puud pooleks lõigata nagu hiigelvikat. Tuulekeerise kannul liikuv lumeveere lõpetab hävitustöö. Alpides murdsid kord tuulekeeris ja lumeveere korraga maha 15 000 mändi.
Õpetlased on kokku arvanud ?veitsis allalangevate laviinide arvu. Ükskord sööstis üheainsa päeva jooksul alla 133 suurt laviini. Ainuüksi Saint Gotthardi mäelt veereb aastas niipalju lund alla, et neist võiks vormida kümmekond Tallinna, kus majad poleks seest mitte õõnsad, vaid läbini lumest.
1832. aastal langes Kazbeki mäelt Gruusia sõjateele hiigelsuur jää- ja lumelaviin, mis katkestas igasuguse ühenduse Kaukaasia ja Venemaa vahel ning sulas viis aastat. Seda juhtumit on Pu?kin kirjeldanud luuletuses “Laviin”.
Kui USA-s ehitati raudteed üle Kaljumägede, siis ehitati ohtlikesse kohtadesse galeriid ehk kaitsevõred, mille katused ühtisid mäekülgedega. Laviinid võisid neist vabalt üle veereda ning neist libisevad üle ka hiiglaslikud rahnud. Alguses olid need rõhtpalkehitised, nüüd tehakse neid nii maanteede kui ka raudteede kaitseks raudbetoonist.
Maalihked: 100 meetrit setteid
Veelgi ohtlikumad on maalihked ja maaroomad, mis kujunevad pärast tugevaid vihmavalinguid, kui kobedad setted muutuvad püdelaks mudajõeks. Üks võimsamaid toimus 1881. aasta septembris Alpides, kui miljonite tonnide raskune kivi- ja mudapilv voolas üle Unterthali oru. Paari minuti jooksul liikus see edasi poolteist kilomeetrit ja pool Elmi külast oligi maa pealt pühitud. Päästa ei suudetud peaaegu kedagi, sest setete paksus ulatus saja meetrini, mattes enda alla 58 hektarit viljarikast maad.
Sageli on maalihete tekitajaks maavärinad. 5. veebruaril 1911 oli kaheksa palli tugevune maavärin Pamiiris, mis tegi palju pahandust Murgabi orus, hävitades seal valdava osa asulaid. Kuid mis kõige hullem, orgu vajunud setted paisutasid jõe ja sinna taha kujunes hiiglaslik järv, mille veepind tõusis kiiresti, kolme päevaga meetri jagu. Loodusliku tammi kõrgus oli 750 meetrit ning org oli setteid täis viie kilomeetri ulatuses. See oli teadaolevalt maailma suurim maalihe, kus setteid oli vähemalt 10 miljardit tonni. Järv kasvas 75 kilomeetri pikkuseks, kuid tammi ta läbi ei murdnud ja aegapidi hakkas liigvesi rahulikult nõrguma läbi ummistuse. Oleks setteid orus olnud vähem, oleks katastroof olnud vältimatu ja allavoolu oleks elu hävinud kõikjal kogu oru ulatuses.
Väiksemaid maalibisemisi juhtub alatasa. Järk-järgult libisevad Dneprisse Kiievi aiad ja bulvarid, Musta mere äärsed raudteed ja Krimmi rannaäärsed külad. Maalibisemisi on ka Eestis viirsavide levikualal, eriti sagedasti Pärnu jõe kallastel.
Veeuputused: 7 miljonit surnut
Suuri katastroofe tekitavad mägedest alguse saavad tasandikujõed. Huanghe jõgi Hiinas on inimeste mälu järgi seitse korda muutnud oma sängi ja toonud kaasa tohutut viletsust ja häda. 1887. aastal toimunud veeuputuses hukkus seitse miljonit inimest. Inimkond ei mäleta teist nii suurt loodusõnnetust, mis oleks röövinud sedavõrd palju inimelusid. Vanasti uskusid hiinlased, et Huanghe põhjas elab paha vaim ja et teda lepitada, uputasid nad jõkke kõige kaunimaid tütarlapsi. Kuna vaim ei muutunud sellest heasüdamlikumaks, siis on praegu tütarlaste ohverdamise asemel hakatud ehitama hiidtamme, kuid endiselt on üleujutuste oht suur.
Meie Tartu, Pärnu ja Haapsalu uputused on selle kõrval titeköha.
Meile on juba koolipõlvest hästi tuntud Peterburi üleujutused, seda eeskätt Aleksandr Pu?kini poeemi “Vaskratsanik” järgi, mis sündis 1824. aasta katastroofilise uputuse ajendil. Toome sellest Betti Alveri tõlkes mõned read:
Tuul vingus, laintel tuiskas vaht,
ning jõgi, mida lõõtsuv laht
ei võtnud vastu, kees kui pada.
Siis järsku muutes oma rada,
läks tagasi ning vihahoos
noolkärmelt lainte hiiglakaared
vee alla üleni lõi saared.
???????????.
Kõik jooksid, põgenesid ta eest –
pea lainetasid platsid veest,
maa alla madalamais majus
kanaale koskedena vajus,
ning vööni laintes, kuival koon
linn ujus äkki kui tritoon.
Nüüd päästku, kes end suudab päästa!
Õel vesi kedagi ei säästa.
Lööb kõikjal sisse uste suist,
vaid latvu paistab raagus puist.
????????????.
Hein, pakuotsad, voodid, vaibad,
puuristid, hauast uhut laibad –
kõik ujub tänavail kesk saasta!
Neeva ja tema lisajõed voolavad välja suurtest järvedest, sealhulgas Laadogast, Äänisjärvest ja Ilmenist. Suured veekogused liiguvad mere suunas tavaliselt rahulikult, kuid vahel ei lase läänest puhuv vastutuul vett merre voolata ja sunnib seda tungima üle kallaste. Meile on Peeter I kurjategija, kelle hordid tapsid suure osa eesti rahvast. Kuid Venemaal on ta rahvuskangelane ja seda hoolimata tehtud vigadest.
Peterburi rajamine Neeva deltasse oli suur viga. Majad ehitati maasse rammitud vaiadele, tuhanded töölised hukkusid näljast ja tõvedest. Juba kolm aastat pärast Peterburi rajamist toimus esimene suur veeuputus ja Peetrile tegi see vaid nalja: “Oli väga trööstlik vaadata, kuidas inimesed istusid puude otsas … .ja mitte üksnes mehed, vaid ka naised,” märkis ta. Linn tulnuks ehitada kõrgemale ja kuivemale kohale, sest ega Ljonja Bre?nevi käsul rajatud hiidtammgi olukorda leevenda, sest tammi taha juhitakse roiskvesi, mis suvel levitab väljakannatamatut haisu.
Peetri vigu ei ole osanud vältida ka eestlased. Eks Tartus Supilinnas, Pärnus ja Haapsalus on elamud ehitatud liialt vee lähedale ning vundamendid on liialt madalad. Kunagistest rumalusest pole õppinud ka tänapäeva uusrikkad, kes iga hinna eest püüavad elama asuda võimalikult rannajoone lähedale, kus lisaks tormilainetele ohustab neid ka rüsijää.
Laastavad tormid: plekirull Lenini kõrval
Kreeka merejumalal Poseidonil oli vallatu poeg Aiolos, kelle Poseidon määras tuulejumalaks ja pani koopasse lukustatud tormituuli valvama. Kuid Aiolos oli lohakas ning tuuled pääsesid koopast välja inimestele õnnetust tooma.
19. ja 20. sajandi vahetusel hukkus orkaanide läbi igal aastal keskmiselt 1500 purjekat ja 100 aurikut. Tänapäeval saavad laevad raadiolokatsiooniseadmete abil orkaane enamasti vältida.
Esimesena uuris ja kirjeldas teaduslikult orkaane ja taifuune kuulus mereröövel Dampier. See oli kummaline piraat, kes kirjeldas mereloomi ja kalu ning kõikvõimalikke loodusnähtusi. Röövinud oma järjekordse ohvri paljaks ning poonud mastide külge vangistatud kaupmehed, suundus ta oma kajutisse ja asus tundide kaupa uurima mõnda kummalist vähjakest. Ta kirjeldas ka meretuuli ning kuna ta seilas paljudel meredel, said tema raamatud teistele headeks abimeesteks orkaanidest hoidumiseks.
Kuigi Euroopas on tugevaid torme märksa harvem kui troopikas, jätkub muresid siiagi. Näiteks 1997. aasta 20. juuni öösel märatses Moskvas torm, mis tappis kaheksa inimest, tiris puid juurtega välja ja lõhkus elektriliine, jättes maha tugevasti räsitud linna. Haiglatesse toodi vigastustega 160 inimest. Kohati kuni 30 meetrit sekundis puhunud tuul pressis Kremli vastse vaskkatuse kolmetonniseks rulliks ja paiskas selle Lenini mausoleumi kõrvale. See, et minema viidi ligikaudu 2000 tavalist majakatust, jäi ajakirjanduses piisava tähelepanuta.
Tormid on tugevasti laastanud ka Eestimaad. Paljud lugejatest mäletavad 1967. aasta 6. augusti tormi, kui keskpäeval põrkusid Eesti kohal ebatavaline kuumalaine ja külm õhumass, millega kaasnes kolme tunni jooksul õhurõhu alanemine 8 mm võrra. Sellest õhurõhkude vahest sündis õhtuks möödunud sajandi suurim marutorm. Tuule tugevus ulatus kohati 30-35 meetrini sekundis, mis laastas tugevasti meie metsasid. Tormiga kaasnesid paduvihm ja äike. Tallinnas sadas 12 tunni jooksul 67, Keilas koguni 83 mm sademeid, kusjuures augusti kuunormiks loetakse 75 mm. Selline suuri purustusi tekitanud maru kestis kaks päeva.