Kui millelegi omistatakse mingi kindel tähendus, hakatakse selle omistatud tähenduse tõttu asjasse suhtuma hoopis teistmoodi kui ilma selleta.
ESITEKS
Asjadele ja nähtustele tähenduse omistamine on sygavalt inimesele omane kalduvus. Pole nagu märganud, et kass või koer näiteks välku ja müristamist kardaksid. Inimene seda vaieldamatult kunagi tegi. Kartis loodust, mis on temast yle ning järgnesid “tähendused” – ended, vaimud, isikustamised. Kuidagi pidi see pihta hakkama. Et kivi või känd tähendab ka midagi muud kui lihtsalt kivi või kändu. Ja et selle ymber tuleb hästi tasa käia. Ja temaga rääkida, teda paluda. Mõned tähendused kadusid või muutusid, mõned tulid juurde. Aga ikka seesama: kogu aeg peab millelgi või kellelgi olema midagi, mis on rohkem kui ta ise.
Kuningas näiteks. On nagu inimene, aga samal ajal ka nagu Jumal. Kuningal on võim, mida peab tunnustama. Loomakarjal on juhtoinas. Filmitäht või popstaar. Täitsa nagu inimese moodi. Aga ei. Kõik lähevad ilgelt närvi, kui ta midagi teeb või ytleb. Ja eriti hulluks minnakse siis, kui teda juhtutakse kohe ise nägema. Saaks veel aru, kui too kuulsus oleks kuidagi tuttav või sugulane, kelle pärast peab muretsema. Aga ei. Täiesti võõras inimene. Ja siis peab tema kohta oma arvamust avaldama, tema pärast segaseks minema, kiljuma ja karjuma? Kui see pole hysteeria, siis kuidas seda nimetada?
TEISEKS
Võtame kaks puutykki ja paneme nad risti. Sätime need rondid kuskile nähtavale kohale ja teeme tähtsa näo pähe. Mis juhtub? Osa inimesi hakkab selle juures koogutamas käima ja imelikke asju pomisema. Sest nad näevad selles miskit tähendust.
Kunagi juhtusin lugema, miks pihlakat pyhaks puuks peetakse. Sest iga pihlakamarja otsas on rist! Aga no vaadake ise. Pole seal miskit risti. Hoopis midagi viieharulist. Aga mitte see pole tähtis. Tähtis on see, et igasugusele hysteeriale leitakse alati põhjendus. Olgu või vale.
Eriti kole lugu on muidugi sellega, kui miski ümmargune asi kuskile lendab või veereb. Suured rahvahulgad kogunevad sellist asja vaatama, miljonid inimesed vahivad seda asja oma telekate kaudu. Ja on jubedalt närvis. Mis on põhjendus? No vaata ise, räägitakse. See pole mitte niisama õhku täis olev kera, vaid see on väga tõsine asi. Sest need, kes seda kera viskavad või jalaga löövad, pole mitte niisama inimesed, vaid hoopis kuulsad kangelased. Ja nad kokku ei ole ka mitte lihtsalt yks kamp kangelasi, vaid esindavad tervet riiki või rahvast. Ja kui see ymmargune asi läheb kuskile teatud kohta, siis yks riik hävib ja teine võidab. Tegelikult ka või? võib vastu kysida. Einoh, tegelikut muidugi mitte?
Kui see pole hysteeria, siis mis see on?
Alles see oli, kui yhe riigi peaminister andis pingelises poliitilises olukorras pressikonverentsi. Aga kuna äsja oli just lõppenud miski palli tagaajamise mäng, siis too peaminister pidas vajalikuks kulutada ligi kümme minutit pressikonverentsist sellele, et õnnitleda yhe teise riigi rahvast võidu puhul.
KOLMANDAKS
Hysteeriasse minnakse eelkõige nende asjade pärast, mis sinust endast yldse ei sõltu. Mida sa saad teha, kui sinu iidol osutub perverdiks? Mitte midagi. Aga kas see oma jõuetus midagi muuta või otsustada, kas mitte see pole yks hysteeria põhjuseid? Kusjuures, seda nauditakse!
Mida inimene tahab? Eks ta tahab ju seda, et ta suudaks kontrollida seda, mis tema ymber toimub. Et ta teaks ja saaks aru, mis toimub ja et ta saaks seda valitseda ja vajaduse korral juhtida ja suunata. Seda kõike poliitikaga, sõjaväeteenistusega, telekavahtimisega jne.
Aga kui nii, siis võib ju olla, et meil jääb puudu täiendavast masohhismist. Et keegi või miski teeks meiega midagi. Et oleks kannatusi, jõuetust. Et tasakaalus pysida? Nautida kontrollimatuid olukordi. Meelt lahutada. Aga kui meel on sinust ära lahutatud, kas siis võivadki asjad toimuda ilma sinupoolse sekkumiseta? Sport, poliitika, TV, sõjaväeteenistus, vastassugupool jne. Sekkumine piirdub siis kõige rohkem vaid hysteeriliste karjatusega. Kas nii?
NELJANDAKS
Pulp fiction on suuresti pyhendatudki sellele nähtusele. Yks tegelane läheb arust ära sellepärast, et tema kuldkell on kadunud. Ei, väärtust sellel iseenesest eriti ei ole. Aga sellel on tähendus. Mitmed inimesed on kunagi selle kella pärast pidanud kannatama. Ja tema peab nyyd samuti selle leidmise nimel oma elu kaalule panema. Kaks gängsterit, kes on yhel hommikul kylmavereliselt tapnud juba neli inimest, kaotavad pea, kui selgub, et yks naine (keda nad pole iialgi näinud) võib neid nähes pahaseks saada.
Situatsioon on seda väärt, et seda lähemalt kirjeldada. Hirmunud gängsterid helistavad oma bossile, kes muutub samuti rahutuks. Lõpuks saadetakse olukorda lahendama yks eriti intelligentne härrasmees. Too tuleb kohale, käseb gängsteritel oma sodi ära koristada ning peseb nad kastmisvooliku abil puhtaks. Terve mõistus, muud midagi. Aga jah. Miski naine võib äkki pahaseks saada. Jube.
VIIENDAKS
Kas hysteeria on meile omane? Spordimängudest oli juttu. Poliitika? Sõjad? Puhas hysteeria muidugi. Sest kuidas teisiti nimetada seda, kui miski värvilise riidetyki nägemine võib inimesi panna hulluma, märatsema, vägivallatsema, tapma jne. Miks ometi? Sest, vaadake, selliste värvidega riidetykk ei tohi seal lehvida, sest see tähendab seal hoopis seda-ja-seda. No mida?
Symbolid, tähendused, seosed? Neid võib anda ja need võivad tekkida igal hetkel, igal sammul. Mingi kriipseldis seinal? Noh ja siis? Aga see, kes selle tähendust mõistab, võib ?oki saada.
Semiootika, semiosfäär, märgisysteemide maailmad? Kas sellest välja ei saagi? Saab ikka, kui lähed või satud näiteks tundmatu keele sisse. Hea reklaamiklipp: istub perekond (isa, ema, teismelised lapsed) autosse ning raadiost hakkab tulema laul: “I like to fuck your ass?” Kõik hyppavad rõõmsalt kaasa. Siis ilmub kiri: “Õppige inglise keel ära!”
JA VIIMAKS
Aga jutt ei olegi märgisysteemidest, vaid märgisysteemide tõttu tekkivatest hysteerilistest reaktsioonidest. Kunagi juhtus kuskil, et miskid kutid näitasid möödasõitvale politseiautole keskmist sõrme. Mis edasi sai? Auto jäi seisma, mendid tulid välja ja hakkasid kuttidega õiendama. Miks ometi!? Vaata, kõrgesti austatud riigiametnikud tundsid, et nende au ja väärikust on solvatud. Huvitav, aga ma olen millegipärast kindel, et mõne teise riigi politsei poleks sellisele asjale vähimatki tähelepanu pööranud. Lihtsalt, nende au ja väärikus oleks sellest kaugelt yle olnud. Kuskil on arenguruumi, on, pole midagi ytelda.
Kunagi tuleb yks intelligentne inimene, laseb pättidel oma sodi ära koristada ja peseb nad puhtaks. Ilma mingi hysteeriata. Muud midagi.