Kunagi ammu sai Selveri ajakirjandusletis osta ajakirja Riddim. Tegemist oli maailma suurima reggae-muusikale spetsialiseerunud ajakirjandusväljaandega. Siis kadus Riddim ära. Tegelikult kadus ära ajakirja ingliskeelne versioon.
Kahjumiga tegevus
Riddim kui ajakiri tekkis Saksamaal 2000. aasta paigus. Saksamaal asub Euroopa üks suurem reggae-scene, seal toimub maailma suurim reggae-festival, igas linnas toimuvad regulaarselt reggae-peod ja sound-system’id tekivad nagu seened pärast vihma. Ingliskeelne Riddimi versioon käivitati mõni aasta pärast saksakeelset, ta eksisteeris mõned aastad ning siis pandi jälle kinni. Hoolimata sellest, et ajakirja müüdi Californiast Eestini.
Pärast ingliskeelse Riddimi ajaloo prügikasti maabumist hakkas saksakeelses ajakirjas pidevalt läbi kumama üks teema – kas me saame üldse rääkida reggae-muusikast kui muusikatööstuse ühest osast (reggae industry, edasi RI)? Mitmed Jamaica produtsendid väitsid oma intervjuudes, et RI on kriisis, kui mitte välja suremas. Lihtsalt öeldes, on reggae-muusika müümine kahjumiga tegevus. Raha enam sisse ei tule ja see tähendab, et pole vahendeid, et uusi lugusid ja albumeid produtseerida.
Ma mäletan ühte intervjuud superprodutsendi Freddy McGregoriga, kes väitis, et kui ta ei tunneks enamikku stuudiomuusikuid nagu Sly Dunbar või Robbie Shakespeare isiklikult, siis ei saaks ta enam ühtegi lugu lindistada, sest pole lihtsalt raha, et inimestele honorare maksta. Nüüd tehakse stuudiosessioonid sõbramehe poolest odavalt ära.
Ja nii nad välja suridki ?
Mingisugune reggae-muusika kriis oli Saksamaal märgatav juba 2004|-2005| paiku. Kõigepealt hakkasid kaduma reggae-plaadipoed, pisikesed putkad, kus seinad olid kaetud seitsmetolliste singlite riiulitega. Ma mäletan, kuidas käisin omal ajal paaris Berliini poes kindlatel päevadel kuus. Siis tulid uued plaadid nii Jamaicalt kui ka Inglismaalt. Neid sai kohapeal kuulatud, poepidaja ja teiste kundedega arvustatud ja koju naastud pataka singlitega.
Omal ajal eksisteeris ainuüksi Berliinis oma viis reggae-plaadipoodi pluss veel paar tantsumuusika poodi, kus müüdi Jamaica singleid. Nüüd on terve Saksamaa peale vaid kaks alles jäänud. Suurbritannias pidasid poed kauem vastu, ent nüüd on ka nemad rätiku põrandale heitnud. Londoni Dub Vendor sulges paar aastat tagasi oma legendaarse poe Põhja-Londonis ja alles jäi vaid (sama legendaarne pood) Clapham Junctionis. Black Market Brixtoni turul on ammu kadunud, Peckingsi pood on pigem kinni kui lahti jne.
Kuulus briti reggae plaadifirma Jet Star teatas paar aastat tagasi, et nad loobuvad muusika produtseerimisest ja hakkavad hoopis televiisoreid müüma. Siiani on sealt veel paar albumit tulnud, aga kauaks sedagi. Lihtsalt müüginumbrid langesid nii drastiliselt, et poodi pidada polnud enam võimalik. Septembris väikestes Londoni reggae-poodides ringkäiku teinud, ei näinud ma seal ühtegi vinüülplaati, kõik uued lood olid müügil CDR-del.
Vana hea seitsmetolline
Kuni viimase ajani oli reggae-muusika peamiseks meediumiks seitsmetolline singel. See on väike ümmargune vinüülplaat suure auguga keskel. Kummalgi pool üks lugu. Räägitakse, et “vanal heal ajal”, 1970-ndail müüs hittlugu ainuüksi Jamaical 40 000 singlit. Mõned aastad tagasi sai artist nimega I-Wayne Billboardi reggae-müügiedetabelis esimese koha, sest terves USA-s müüs tema album kõige rohkem – koguni 800 eksemplari.
Tänapäeval kasutavad vinüülsingleid vaid friigid, enamik muusikapoode on kolinud internetti ja lood tsirkuleerivad seal mp3-na. Saksamaal ja Inglismaal, kus klubides puudub Eestile sarnane autorikaitse kontroll, mängivad soundsystem’id avalikult illegaalselt allalaetud muusikat.
RI omapära on see, et alates 1990-ndaist on album seal teisejärguline helikandja ja kogu uus muusika on singlipõhine. Albumid on reggae’s pigem singlite kogumikud. Kõva DJ on mees, kes mängib uusi värskeid lugusid. Seega oli vaid aja küsimus, millal Jamaica reggae kolib üle mp3-le. Oodata, millal uus lugu tuleb välja vinüülsinglil, samal ajal kui teised mängivad neid CDR-delt, seda ei saanud endale ükski tipptegija lubada. Ja tõmmatud mp3 on tasuta, samas kui singleid tuli pidevalt osta. Tavainimene ei kujuta lihsalt ette, kui suur on Jamaica muusika toodang!
Kõik oleks ilus, kui üks Jamaica RI iseärasus ei oleks alamakstud stuudiotöötajad ja raadio-DJ-d. Et oma viletsat sissetulekut natukenegi kohendada, müüvad nad uusi lugusid DJ-dele. Tavapäraseks on saanud juhtumid, kui uus lugu ringleb netis enne, kui artist seda ise kuulnud on.
Aga mõni ei surnud välja ?
Seepärast olid huvitavad intervjuud, mida ma hiljutisel Kopnhaageni WOMEX-il (World Music Expo) tegin Jamaica produtsentidega. Intervjuude lühikokkuvõte oleks järgmine: Jamaica RI on surnud, ent reggae mitte. Jamaica muusikakultuuri iseärasus on see, et sellel saarel pole mujal maailmas tehtud reggae’t kunagi “tõeliseks” peetud. Tänapäeval mängitakse reggae’t aga igal pool Gröönimaast Madagaskarini. Reggae-muusikas kunagi domineerinud Jamaica reggae on oma positsiooni juba ammu kaotanud. Mehed Jamaical jutustasid mulle uskumatult emotsioonivabalt, et on täiesti normaalne, kui inimesed kuulavad omamaist ja omakeelset muusikat ning see ongi reggae’le põhihoobi andnud. Seega, välja suremas ei ole mitte reggae, aga selle Jamaica osa.
Praegu elab Jamaica RI vaid sellest, et Jaapanis, USA-s ja Euroopas on veel DJ-sid, kes ostavad ja mängivad vinüüle. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et lokaalne mittejamaica reggae on levima hakanud üle oma maa piiride. Ja seda, et Jamaica RI peab oma strateegiat korrigeerima. Tuleb loobuda ülbest positsioonist, et “ainult meie teame, mis on tõeline reggae”. Kas see kõik aga realiseeritav on, seda näitab aeg. Meie võime pöialt hoida omamaistele esinejatele nagu J.O.C., sest on võimalus, et nad skoorivad peatselt laias ilmas.