Peab ütlema, et mul on oma suhteid kirjanik Dostojevskiga alati raske mingiks kindlaks mosaiigiks kokku panna. No aga kuidas siis veel! Ükskõik millist tema raamatu ka kätte ei võtaks, saad kohe aru, kes on positiivne ja kes negatiivne kangelane. Kõik on väga lihtne. Halvad kangelased on alati paksud ning rikkad, head aga kõhnad, vaesed ja kurva pilguga. Kõik juudid on paksud ja rikkad. Ka mina olen juut, ehkki kõhn ja vaene. Te võite ju öelda: “vale juut!” Jama! Õige juut. Uskuge mind.
VENEMAA TULEKS KOOMALE SURUDA
Nii väga tahaks kutsuda kõiki Dostojevski vaeseid, õnnetuid, hullumeelseid romaanikangelasi välja pimedatest kütmata Piiteri korteriurgastest, õue värske õhu kätte, hommikusele tervisejooksule. Umbes viis kilomeetrit, mitte rohkem. Algatuseks aitab küll. Aga siis rivistada nad üles spordisaali ja ergutada – vürst Mõ?kin, selg sirgu, rind ette, Raskolnikov, pea püsti! Ja nii iga päev. Uskuge mind kui igapäevast kehakulturisti. See aitab.
Muidugi, Dostojevskiga on raske vaielda, enamgi veel. Geenius ikkagi. Aga ma ei tahagi vaielda. Näiteks toon ühe tsitaadi, millega nõustun täielikult: “Vene inimene on lai. Aga mina tahaks ta kokku suruda”, kirjutas Fjodor Mihhailovit?. Võib ka teisiti öelda: “Venemaa on lai, mina suruksin ta koomale”.
Ei, tõepoolest, ma peaaegu et ei naljatagi. Vaadake ise: Venemaa kaotas kuldse Ukraina, koduse Valgevene, kõik teised vennad ja palun – hakkas paremini funktsioneerima. Noh, mis tähendab paremini, küsivad mõned lugejad ja ütlevad, et vaadake, mis Venemaal toimub! Ko?maar! Ühistransport käib halvasti, lennukid kukuvad, inimesed hukkuvad, mida juba üksainus T?et?eenia maksma läheb! Vene kohtade esteetiline nägu jääb kaugele Bre?nevi aega. Uulitsal võidakse arreteerida mingi põhjuseta. Ausalt, kui ma olen Venemaal, jälitab mind pidevalt tunne, et kohe-kohe paluvad mingid tugevad vennad tagasihoidlikes ülikondades näidata dokumente. Minuga on seda juhtunud. Mida rääkida veel lihtsatest inimestest, kui mängleva kergusega arreteeritakse miljardäre. Palun, Hodarkovski, Venemaa kõige suurem rikkur ju arreteeriti.
VANADE MEETODITE KOHASELT
Saan kõigest aru, aga Jukose endise ?efiga on juba natukene teine lugu. Kallid lugejad, ärge unustage, et järgmisel kuul toimuvad Venemaal riigiduuma valimised. Aga valimised pole mingi lihtne asi. Eriti mõnede meie idapoolsete naabrite juures.
Mõtlesin kunagi, et Venemaal eksisteerib “armastuse-vihkamise” süsteem. Ja sellega saab seletada kõiki sealseid probleeme. Venelased ei suuda mitte kuidagi leida kuldset keskteed: visklevad ühest äärmusest teise.
Kõik see on hästi näha ka valimiskampaania juures.
Niiväga tahaks lüüa käed rinnale risti ja küsida: “Mis teil seal Moskvas toimub?”
Aga toimub see, mis Venemaa võimuparteiski – “Meie kodu on Venemaa” – see on ehitatud üles president Vladimir Putini poolt ja jaoks, mis tahab võtta enamuse häältest, võita kommuniste ning saavutada sellega kontroll Riigiduumas. Metoodika on neil välja töötatud järgmiselt: väänata käed selja taha (nagu KGB-s, ma loodan et vihje presidendile on kõigile arusaadav). Nii tegid nad Hodarkovskiga. Too üritas sponsoreerida paremjõude, aga seda teha ei tohi. Nii avatigi toimik ja topiti käed raudu. Hodarkovski pole muidugi rumal inimene, sai seletusest aru ja põhimõtteliselt loobus oma naftakompaniist. Seda sama tehti ka teistega, ehkki erinevatel meetoditel. Räägiti Moskva linnapea Lu?koviga, et too vait oleks, pandi omad inimesed Peterburgi, suleti NTV.
Jaa, jõudu Putini parteil on ja valimised paneb ta ka kinni. Nii on vaja. Tal on ainult üks probleem – ta ei suuda pakkuda midagi ei oma kodumaale ega rahvale.
KOMMUNISTID JA PAREMPOOLSED
Põhimõtteliselt, aga kes võiks midagi pakkuda? On selline partei, nagu legendi järgi hüüatas Vladimir Uljanov. Isegi kaks. Need on Lenini lapselapsed kommunistid ja SPS (Paremjõudude liit). Traditsiooniliselt üritab kommunistlik partei võtta ära postkontorit, vaksalit ja panka. See tähendab, et natsionaliseerida, mis võimalik, sealhulgas ka kõik vene kodanikud. Ehitada üles kommunismi ja teha kõik inimesed õnnelikuks. Mis huvitavaim, järgmistel valimistel saavad nad kindlasti minimaalselt 30% häältest
Paremjõudude Liidul on asjade kohta samuti oma selge arvamus. Nad on nagu Vene protestandid, tahavad anda vene inimesele võimaluse, et too saaks endale rahulikult elatist teenida. Üleüldse, Paremjõudude liit meenutab mulle Isamaaliidu 1992. aastakäiku.
Samad liberaalsed vaated majandusele ning ühiskonnale ja isegi samasugune eluterve patriotism. Ühesõnaga, nagu madaam Thatcheri lapsed. Aga siingi on probleem, isegi suur. Selliste Paremjõudude liidu ajude nagu T?ubaisi või Gaidari populaarsus on selges miinuses, seetõttu saab tõmmata paralleeli Mart Laariga. Tähendab, toetus sellele parteile on rahva seas minimaalne. Alati jääb oht, et nad ei saa kokku vajalikku protsenti häältest ja üldse duumasse ei pääse. Ja kui ka pääsevad, siis nende osakaal duumas on väga väike.
?IRINOVSKI, JABLOKO JA PÕLLUMEHED
Kõiki teisi parteisid võib nimetada juba traditsionaalseks saanud sõnaga – mädasoo. ?irinovskist on saanud kodukootud egotsentrist, keda keegi ei karda ega austa, tema ja tema partei elavad möödunud aegade dividendidest.
Jabloko on Vene poliitika tõeline luuser; nagu raske teismeline tüüp, kes ei taha kellegagi sõbrustada, ei tähista oma sünnipäeva, on kõigi peale solvunud ja istub alati mossitades nurgas. Sellest hetkest alates, mil siiani tundmatud kurjategijad Piiteris Galina Starovoitova tapsid – magusaima õuna puu otsast alla lõid – pole Jablokoga toimunud midagi programmiliselt ja järjekindlalt positiivset. Jablokol pole süsteemi ega tegevusloogikat, mida saakski neilt tahta. Siinkohal tõmbaks paralleeli Eesti Mõõdukatega: armsad, intelligentsed, ent mõttetud inimesed. Eh, ja peale selle on Mõõdukate sümbol õun. Andku jumal Jablokole siiski tervist; loodame, et valimiskünnis saab ületatud.
Agraarparteist on rääkida raske, nagu talupoegadest ikka. Nende pead on selged ja tühjad. Ainuke pluss on see, et ehk võtab just too partei kasvõi natukene kommunistidelt hääli ära. Mis puudutab ülejäänut, meenutab kevadkülvi jaanuaris: kõik, mis sealt tuleb, on permanentne karje – andke rohkem raha põllumajandusele. Vot selline konstruktiivne partei.
EUROASIAADID, NAISED JA ÕLLESÕBRAD
Tegelikult leidub Venemaa poliitikaelus ka värsket verd – selleks on nn euroasiaadid. Identifitseerida on neid suhteliselt keeruline, siin valitseb mingi naljakas kuvand kommunismi ja fa?ismi vahepeal. Euroasiaatide peaideoloog on filosoof Dugin, kes kujutab ette, et Venemaa peaks olema Euroopa ja Aasia vahel laiutav eraldi üksus. Iseenesest on idee vana, seda kandsid endas need 20ndate aastate Vene patrioodid, kes emigreerusid Prahasse. Nende jaoks tähendas asi seda, et nad süüdistasid bol?evikke tsaristlikus lähenemises riigile ning uskusid, et Nõukogude impeerium on Vene tsaariimpeeriumi järglane. Kõik lõppes muidugi nagu ikka: Moskvasse tagasi tulles tapeti nad lihtsalt ära. Kogu kompott soendati uuesti üles perestroika ajal, praegune partei ongi loogiline järgmine samm. Duumasse nad muidugi ei pääse, aga valimistele värvi annavad küll. Paralleeliks: kas te Kuningriilaste parteid mäletate (ehkki viimased olid rohkem naljamehed, mitte ideoloogid).
Teistest parteidest, nagu Naiste ühendus või Õllearmastajad, pole siinkohal mõtet rääkida. Siin on kõik selge: teevad oma ?õud, tõenäoliselt isegi erilise soovita duumasse pääseda.
ELAGU IMPERAATOR!
Võttes arvesse eeltoodut, on Venemaa järgmine duuma karm, kuid õiglane. Kõik toimub nagu anekdoodis Stalinist.
Parteikongressil kõlab ühtäkki aevastus. Stalin küsib: “Kes aevastas?” Keegi ei vasta. “Nii”, ütleb Stalin. “Esimene rida, püsti ja mahalaskmisele! Kes aevastas?” Vaikus. “Teine rida püsti ja mahalaskmisele”, ütleb Stalin. “Kes aevastas?”. Samal ajal mõtleb aevastaja: “Kurat, miks peab minu pärast nii palju süütuid inimesi hukkuma?” Tõuseb ja teatab: “Seltsimees Stalin, mina aevastasin”.
“Istuge, seltsimees. Me oleme karmid, kuid õiglased”, ütleb Stalin.
P.S. Ja nüüd, pöördudes tagasi klassika juurde – mida te arvate, kelle poolt oleks neil valimistel hääletanud Dostojevski?
Loomulikult Putini poolt, sest Putin tähendanuks tema jaoks tsaar Aleksander Kolmandat. Elagu imperaator!
