Endise tudengina sattusin hiljuti juhuslikult oma vanasse koolimajja, kuid suurivaevu suutsin seal ära tunda klassiruumid, kus omal ajal loengus sai käidud. Hoones oli vahepeal toimunud põhjalik remont ja kõik sovjetiaegne, mis vähegi üles kiskuda ning välja vahetada andis, oli asendatud kalli ja tehisliku eurostaffiga. Põrandal haises uus linoleum, seinad olid võõbatud üksluiselt halliks ning mööda koridori lage jooksid hirmuäratava läbimõõduga läikivad ventilatsioonitorud. Nojah, võib-olla ma saan veel kuidagi aru, et vanad torud ei lasknud enam nii hästi õhku läbi või et vana linoleum pragunes või et seintel oli paar plekki, kuid kas tõesti oli tarvis välja vahetada ka kõik uksed (mis saab juhtuda uksega?), laelambid (need töötasid), tahvlid (sinna sai kirjutada), ukselingid (jumal küll, mis nendega küll lahti oli?). Ometi oli kõik see vana ja veel vägagi töökorras sisustus asendatud idiootlikult kalli ja elutu europlastikuga, mis pealegi iiveldamapanevalt lehkas.
Mõttetu oli auditooriumis otsida neid kohti, kus kunagi sai istutud – toonaste, ühes reas asetsevate tugevate pinkide asemel olid nüüd mööda ruumi seentena laiali puistatud hädise väljanägemisega üheinimesetoolid, kust seest käisid välja veidrad klapid, mille otstarbekuses ma sügavalt julgen kahelda. Kas tavalise laua peale enam ei kõlba konspekti panna? Kuid kõige naeruväärsemat moeröögatust kohtasin arvutiklassis, kus normaalsed, neljale jalale toetuvad head puutoolid olid välja vahetatud nahkse istmepadja ning seljatoega metallist eurovärdjate vastu, millel, ma lugesin ära, olid viieharulised jalad! Toolil olid rattad all ning sellega sai ruumis ringi sõita. Ei no tule taevas appi!? Miks on ülikooli arvutiklassile vaja viiejalgseid toole? Kas nende peal istudes kinnistub tarkus mõnevõrra paremini mällu kui neljajalgsel istudes?
Kõiki neid välisel efektil rajanevaid, kuid põhimõtteliselt sisutuid uuendusi vaadates tekkis tunne, et midagi on meie ühiskonnas väga valesti. Ma saan aru, et riik on võtnud hariduse toetamise oma südameasjaks ning sinna valdkonda suunatakse ohjeldamatult raha, kuid kas peab selle siis tingimata huugama panema mingite viieharuliste toolide ja klapplaudade alla!?
Käib tootmine tootmise nimel – mitte tootmine vajaduse nimel. Ja kui juba uuendamiseks läks, siis vahetatakse välja mitte ainult see, mis katki, vaid kogu kupatus – maast laeni! Sealt siis need miljonitesse ulatuvad renoveerimiskulud. Vana oleks käinud veel küll, aga kisti siiski üles ja viidi prügimäele kõdunema. Kas teil tuleks pähe panna majale uus katus, mis sest, et vana veel edukalt vett peab?
OK, ütleme, et ülikool on trenditeadlik asutus, kes üritab maine säilitamise nimel ajaga kaasas käia. Mis saaks siis, kui ta ümbritseva eurojura kiuste jätkaks sovjetiaegse sisustusega? Kas tema maine langeks? Kas ta tõmbaks omale kaela halva kuulsuse? Kas inimesed loobuksid seal pakutavast haridusest? Kui see nii juhtub, siis olid need väga lollid inimesed, kes kõrgesse õppeasutusse poleks nagunii kõlvanud ja ülikool saaks hõlpsalt lahti sinna sobimatust kontingendist, keda tõmbab vaid väline sära ja klants.
Praegu aga käib täiel rinnal edasi sulaselge laristamine, mis osavalt on varjatud karjuva vajaduse maski taha. Sisulised väärtused on ammu vajunud tagaplaanile ning selle asemel, et targa inimese kombel peatuda ja leppida asjadega, mis tal juba olemas on, tormavad vaimukeskusena tuntud ülikoolid arulageda varsana kaasa tänapäevase materialistliku võidujooksuga, kus aastavanune mobiiltelefon kui lootusetult aegunu minema visatakse – seda võib aga julgelt teha, sest linna servas tossab tehas, mis toodab uusi ja veel paremaid!
Naljakas on vaadata, kuidas loodusteadusi õpetavad teaduskonnad on omale tellinud kõige loodusvaenulikuma ja tehislikuma sisustusega klassiruumid, kus plastmassihaisus lämbuvad üliõpilased peavad kuulama loengut sellest, kuidas plastmassi tootvate tehaste tõttu on taaskord hävinud mõni haruldane liik. Konspekti tehakse sellekohane märge, nihutatakse end veidi viiejalgsel toolimonstrumil ning avastatakse üllatusega, et laual, mille taga nad on juba kuuendat aastat istuvad, on veel üks klapp, mille olemasolust neil varem aimugi polnud.
Võib-olla just selle totra laua tootmise tõttu, mille taga see loodusesõber istub, on hävinud see konnaliik, mida ta kõik need kuus aastat on uurinud?