Demokraatia, vähemalt Eestis, imeb ikka lurinal. Ma ei mõtle mitte seda, et eelnimetatud monstrumit siin ei eksisteeriks, vaid fakti, et demokraatia kui selline lihtsalt ei sobi Eesti süsteemi. Ei noh miks ma siis ei tea kõiki neid üllaid ideid – rahvas valib ja väärib enda valitsejaid, kõigil on õigus oma häälele ja blää-blää-blää. Asja kurbus on aga selles, et nendest valijatest on kahjuks valdav enamus lollid. Ma olen seda meelt olnud juba läbi aegade ning ei kavatse lähiajal oma nägemust muuta – inimkonnas on rõhuv enamus opakaid ja nutmaajavalt väike protsent mõtlevaid inimesi. Inimesi, kes suudavad (või vähemalt üritavad) mõista, mis toimub ja miks, ning kes on ka ise loomevõimelised, vastandina neile, kes lihtsalt eksisteerivad. Inimesi, kes on võimelised ise otsuseid vastu võtma ning kes ei ole massistunud. (Need, kes nüüd hakkasid õhku ahmima ning mõttes mulle vastu vaidlema – teie võite nüüd rahumeeli lugemise lõpetada ja minna oma autot edasi remontima, kuna suure tõenäosusega kuulutegi just nende napakate hulka, sestap ei saa te nagunii aru, mida ma nüüd edasi kirjutan).
MAJA JA RIIK
Sestap – võttes aluseks aksioomi, et enamus elanikkonnast on totrad, tähendab see ju sisuliselt seda, et lollid valivad Eesti riigi juhid. No tule taevas appi – kus seda enne nähtud on, et külahullule antakse valmisõigus?! Aga näe – antakse! Sest see ongi demokraatia. Iga jabur võib öelda, kuidas või kes tema arvates peaks riiki juhtima, vaatamata faktile, et tegelikult pole tal kõige õrnematki aimu ei poliitikast ega sellest, millise kataklüsmi ta, lollike, koos oma mõttekaaslastega võib valmistel kaasa tuua.
Minu meelest on riigi juhtimine sama nagu maja ehitamine – lihtsalt saadikud ja kõik muud asjaosalised ehitavad maja asemel hoopis riiki. Ent mingil kummastaval põhjusel leitakse, et seda, kuidas või kes riiki peaks ehitama, võivad otsustada amatöörid või lihtsalt võhikud.
No ma ei kujuta ette, et mingi maja ehituse puhul tehakse rahvahääletus, mismoodi nimetet ubrikut üles peaks löödama. “Mina, kuigi ma ehitusest mitte muhvigi ei jaga, arvan, et see kivi peaks olema siin!” “Kuulgekuulge, kes see siis akna seina sisse teeb – igaüks ju teab, et akna koht on põrandal!” “Kulla mees, kas sa oled lolliks läin’d vä? Hakkad mörti kivide vahele panema?!” “Mina küll nõus pole, et selle maja projekteeriks Pille – mu arvates võiks olla arhitektiks hoopis naabri-Juhan, kes on tuntud kui väga hea õunamoosi keetja”. Ja kõiki neid arvamusi võetakse kuulda? Ma arvan et lugejad vast mõistavad, mis sellise majaga juhtuks. Ning nüüd mõelge riigi peale.
HÄÄLETADA PEAKS SAAMA KA VASTU
Mis oleks siis lahendus? OK, ma ei hakka siin arendama teooriat, et tegelikult võiks olla enne valmiskasti juurde siirdumist väike teadmiste kontroll. Et kas inimene, kes läheb hääletama, üleüldse midagi jagab ehk poliitikast taipab. Või kas ta natukenegi mäletab teatavate poliitikute minevikku. Või kas ta teab midagi Piiblis kirjeldatud loost teemal Paulus-Saulus ja mis ta arvab, miks mõned poliitikud täpselt enne valimisi justkui hobuse seljast maha kukuvad. Muidugi võiks selle asemel teha ka lihtsalt pisku IQ testi. Ent mõistes, et selline lähenemine oleks liig radikaalne (kuigi mitte väär!), las see siis jääb.
Minu ettepanek oleks selle asemel mõelda hoopis demokraatia edasiarendamisele. Praegu on ju nii, et inimesel on valmistel võimalus öelda ainult “jah”. Kandidaadile, kes talle meeldib ning keda ta on valmis usaldama. Kuid miks piirata kodaniku õigusi? Miks mitte lisada tema õiguste jadasse ka võimalus öelda “ei” sellele, kelle molu ta tõesti ei taha näha (oma)valitsustüüri juures? Vastuhääl kustutaks poolthääle. Ühe inimese “jah” saaks elimineeritud teise inimese “ei”-ga. Minu arvates oleks see tunduvalt demokraatlikum! See, et me saame valimistel kiita heaks enda lemmiku, ei pruugi olla pooltki nii efektiivne kui evida veel võimalust takistada mõne värdja võimuletulekut.
PLUSSID JA MIINUSED KOKKU
Kusjuures asja juures on veel üks up-side. Andes kodanikele võimaluse hääletada ühel ajal nii pro kui contra, saab tegelikult päris edukalt takistada ka tohmanite poolt valitavate puraskite võimuletulekut. Asi ju nimelt selles, et kui natigi poliitikat jagavad inimesed teavad lisaks enda lemmikutele ka neid, keda nad halvimaski unenäos ei tahaks võimul näha, siis opakate puhul see reegel ei kehti. Olles normaalselt ajupestud, on see mass üldreeglina teadlik ainult sellest, kellele “jah” ütelda, ent kui tuleb “ei” lausumise hetk, siis on segadus majas. Nii palju võõraid nägusid! Nii palju raskete nimedega erakondasid! Kellele kriips peale tõmmata!? Brain overloaded! Brain overloaded! Error!
Tulemus siis selles, et segaduse tõttu, keda n.ö “välja hääletada”, jaguneks jaburate “ei” väga laiali, muutmata sisuliselt seega midagi. Mõtlevad inimesed, vastuoksa, suudaksid aga vägagi edukalt konsolideeruda mõne iseäranis ebameeldiva ning rahaahne erakonna vastu. Ja just nimelt see annab tulemuse – enam ei saa praalida, et “näh kui palju hääli ma sain, seega mina olengi rahva lemmik!”, vaid alati on kõrval veel üks number. “Vaadake nüüd, härra – siin on siis inimeste arv, kes teid mingi hinna eest võimul ei sooviks näha. Lööme nüüd plussid ja miinused kokku vä, molkus?”. Öelge, kas just nimelt see ei oleks demokraatia?! Rahva tegelik tahe?
SÜSTEEMIS OLNU ON HULLEM
Loomuldasa teadvustan ma endale ka ülaltoodud teooria nõrku külgi. Jah, muidugi eksisteerib siin võimalus, et plusside-miinuste süsteemi puhul puksitakse tuntumad nimed üldse välja ning võimule jõuavad hoopis tundmatud ning poliitikakauged tegelased, kellele siis omakorda võim pähe lööb ja kes hakkavad varastama, lolle otsuseid tegema ning oleksid üleüldse riigile häbiplekiks.
Ent samas – kas see oleks siis midagi enneolematult uudset ning erinevat praegu toimuvast? Päälegi ei usu ma sellesse, et uustulnukal oleks sama palju arrogantsi võõrast vara näpata kui juba ammu “süsteemis” olnul. Kollanokad on ju ikka tagasihoidlikumad ning pelglikumad kui “dedu?kad”, kes su enda silme all su toidu ära söövad ja pärast, roosa kõht taeva poole punnis, lesides ning kukekommi lutsides, irvitavad, ajal, mil sa katsud tehtud ebaõiglust maailmale kuulutada ning vehid ahastades rusikatega taeva poole.
Nad ju teavad, et nendega ei juhtu midagi ja kui keegi liiga kõvasti mölisema hakkab, saab ta lihtsalt molli. Uskuge mind – mõnikord on õigus tõesti pime ning eriline silmahaigus tuleb tal peale siis kui mängus on poliitikud.
EKSIMIST TULEB VÄLTIDA
Ent tulles tagasi alguse juurde – miks imeb demokraatia lurinal just Eestis? No ega see olegi vast ainult meie piirkonna häda, sest eks ole mujalgi tehtud napakaid valikuid. Kuid valik on seal samas olnud lihtsam ja läbipaistvam. Näiteks Inglismaal on ju võitlus sisuliselt ainult leiboristide, konservatiivide ja liberaalide vahel, USA-s demokraatide ning vabariiklaste vahel. Sul on olemas põhimõtteliselt ainult paar-kolm poolt, kelle vahel otsustada, kelle nägemusega samastuda ja seega enda identifitseerimine poliitilisel maastikul ei ole just liigraske.
Kuid Eestis? Siin tuleb mängu erakondade ületootmine, piir parema ja vasaku vahel on hägustunud ning see kõik seabki valiku tegemiseks teatavad kõrgemad kriteeriumid.
Valijad, seega, on nagu poliitikametsa eksinud seenelised ja hoidku Jumal selle eest, et õige raja valik baseeruks enamuse tahtele, kusjuures enamuse tahet juhib tüüp kompassiga, kes ei tea, mis see on. Kelle meelest see lahe vidin meenutab lihtsalt naljakal kombel kella. “Tulge minu järel! Ma viin teid siit välja, kuna minu meelest see vigurvänt näitab, et 200 meetri pärast peaks kell olema pool neli!”