Esimest korda sain teada Legshakeri koosseisu olemasolust, kui Lauri Leis mulle mp3-e meili peale saatis. Kuulasin. Kiire, punk, ehe, folk, head tekstid. Tõeline SÄÄREVÄRISTAJA! Kusagilt otsast saab tõmmata paralleele igat masti iiri ja ?oti folkpunkansamblitega. Laulja hääl sarnaneb väga Flogging Molly laulja omale, muusika meenutab nende ja The Tossersi varajasi plaate – mandoliin, punkkitarrid, turbotempo. Ja veel kord, tekstid on tõesti head, raisk. Midagi, millega ma ise ka oskan ühenduda, mitte need kakssada aastat vanad arhiivimaterjalid, mida kõik muud Eesti folkbändid kasutavad.
Kollektiiv on soliidne
Ja nagu asjad ikka juhtuvad, soovi korral teed ikka ristuvad. Meie teed Legshakeriga ristusid Raadio 2-e sinises stuudios, kui nad mulle unplugged-sessiooni lindistasid. Selgus, et Legshaker on suht uus bänd, põlvnedes mitmest muust enam-vähem punkbändist, eriti Pärnu OTK-st, millest tuligi hilisem Legshakeri “põhikoosseis”, nagu laulja Tarmo Tamm mulle ütles.
Niisiis, aastal 2009| algas Legshaker peale. Algne idee oli erinevates punkkollektiivides mänginud ja erinevaid muusikastiile kuulanud meestel juba varem, jutu järgi juba nii 1994-1995 aastal. Siis tehti ka mõningaid katsetusi, ent jäädi ikkagi pungi juurde. Millalgi siis oli aeg küps ja edasi on läinud üsna hästi.
Kollektiiv on soliidne, kuus liiget, ja sisaldab mandoliini, kitarre, lõõtsa, vilespille jne. Neil on informatiivne Facebooki lehekülg – kes tahab, saab sealt nii lingid lugudele kui ka bändiliikmete nimed teada. Mängitud on siin ja seal, viimati Pärnu Watergate’il, tulevikus Viljandi folgil, Legshakeri muusikat on kõlanud raadios ja Koit Raudsepp on nende veendunud fänn koos sellest johtuva ebaadekvaatse fännikäitumisega.
Stuudio soolane lõbu
Mis on eriti köitev? Legshakeri juures nende omaloomingulised meloodiad ja tekstid. Mõjusid, jah, on. “Pogues on vist iga folkpunkbändi mõjutaja,” pakub neist keegi, kui ma neid pigem Flogging Molly liigarmastuses süüdistasin. Lood on eesti keeles ja ka meeles – näiteks tanksaabastest ja muust elus olulisest. Unustage ära suured tammed, kesal kündmine ja karjalaskmine!
“Teadlikult ei kavatse pärimuslugusid kopeerida,” sõnab Tarmo ja, ausalt, halb see pole. Mind näiteks ei ühenda karjalaskmise ja viljapeksuga suurt miskit, selle eest on pohmakas ja sõprus tuttavad teemad. “Lood kusagilt sealt kosmosest tulevad,” saan vastuse, kui küsin, kuidas Legshaker lugusid teeb.
Praeguse seisuga on kolm nende pala mp3-na olemas, kuulatavad ka internetis. Albumini pole tegudes veel mindud, ehkki peaks. See pole ainult minu arvamus. Ent: “Me käime kõik tööl, pole aega proovi teha. Albumi tegemine on kallis ka.”
On, kuus meest stuudios on päris soolane lõbu. Mis ongi jama Eesti muusikas, et paljud head bändid ei saa endale stuudiot lubada, samas kui “indimehed” teevad oma asjad kas läpparis või siis issi-emme raha eest. Tulemuseks on trööstitu raadiomuusika maastik. Akustiliste pillidega on vaja eriti stuudiot ja produtsenti valida, seda tean ma omast käest.
Punki ei tohi hästi mängida
Eestis on kord nii, et enam-vähem 90% tuntud uuema aja folkbändidest tulevad Viljandi Kultuuriakadeemiast või siis sellega seotud ringkonnast. Arvestades seda, on Legshakeri olemasolu ja edu pisikene ime. “Meid ikka kiidetakse,” saan ma teada.
“Mis on Legshakeri ja Viljandi bändide vahe, kas seda üldse on?” küsisin ma. “Esiteks me ei oska nii hästi mängida. Punki ei tohigi eriti hästi mängida. See miski läheb sealt siis kaduma,” vastab Tarmo. Nõus. Ja kahe käega. “Nemad on professionaalsed muusikud, neil on aega ja võimalust kogu aeg proove teha. Meie oleme iseõppijad ja proovi teeme töö ja muu kõige kõrvalt.”
Ok, see on muusikas ka kuulda. Ja siis pole Legshakeri muusikas pimedat pärimusekummardamist. Ning neil puudub Eesti uuemas pärimusmuusikas liigagi tavapärane intellektuaalitsemise joon. Legshaker on täiesti normaalne hea kontsertbänd, kes paneb lõpuks kõik kohalolijad tantsima. Vahest ka mõtlema. Soovitavalt jooma.
Legshaker esineb Viljandi folgil 28. ja 29. juulil, mõlemal korral Lennukitehases.