Eelmises numbris kirjutas Tallinna miljööväärtuslikest elurajoonidest, aga ka oskamatusest seda hoida, Tallinna puitmajade üks parimaid asjatundjaid Robert Nerman.
Tegelikkuse KesKus jätkab Tallinna majade ajaloo käsitlemist. Seekord aga palju lähemast minevikust. Ühtlasi tervitame Paul-Erik Rummot, kes juhatas mingit lähiajaloo komisjoni ja loodame selle teemaga luuletaja ja poliitiku suhteliselt ideevaest tegevust tublisti virgutada. Samuti tervitab Tegelikkuse KesKus peaminister Andrus Ansipit, kes Rummo komisjoni lõpetas. Peidab ju lähiajalugu ka tänastele tegelastele ebameeldivat peeglisse vaatamist.
UUS MAJA VÄLJAVALITUTELE
1986. aasta 10. märtsil arutati Eesti NSV Ministrite nõukogu presiidiumi istungil ühe
päevakorrapunktina korterite eraldamist Tallinnas Tina tänav 21a valminud elamusse.
Pealinna elanikud tundsid seda maja küll sovjeti eliidi, kommunistlike pealikute, väljavalitud kommunistide, nomenklatuuri nime all.
Tegelikult oligi see üks nendest majadest, mis Eesti NSV kõrgem juhtkond oma väljavalitud liikmetele lasi ehitada. Seltsimeestele ei sobinud Lasnamäe ja Mustamäe ilmetud paneelbarakid. Ning ajad olid teised, enam ei saanud välja valida Kadriorus või Nõmmel meeldima hakanud maju ning neid lihtlabaselt kulakutelt, rahvavaenlastelt ja teiselt nõukogudevastaselt elementidelt lihtsalt enesele võtta. Vanemad seltsimehed olid juba sellised mõnusad majad enesele ära võtnud. Tuli uus maja ehitada.
BARAKIEHITAJAID LIGI EI LASTUD
Kommunistlik nomenklatuur eelistas maja asukohana Kadriorgu. Ministrite nõukogu päevakorra punktist selgub, et selles oli 22 4-toalist ja vaid 2 3-toalist korterit. Lasnamäele ja Mustamäele ehitatud majadesse rajati peamiselt 1- ja 2-toalisi kortereid,
4-toalised olid seal pigem erand kui reegel. Aga kommunistlikul nomenklatuuril oli vaja avarust ja ruumi.
Veel saame teada, et Tina tänav 21a maja ehitamisel osalesid osavõtumaksuga 4 korteri suhtes Eesti kompartei keskkomitee asjadevalitsus ja 2 korteri suhtes EKE.
Pange tähele, kommunistlik nomenklatuur lasi maja ehitada kolhoosiehitajatel (EKE), mitte majaehituskombinaadil, kes paneelidest pealinna mägede barakke kokku keevitasid. Kõnekas on seegi, et ministrite nõukogu korterisaajate nimekirja (lisa 1) pidi kinnitama kompartei keskkomitee.
VAHETUSTE JADA
Huvitav on ka ministrite nõukogu päevakorra viimane, kolmas punkt, mis selgitab seltsimeeste valikut, kes ilusas majas korteri olid välja teeninud:
“Võtta teadmiseks, et ümberkolimise tulemusena vabanevad korterid kasutatakse korterite eraldamiseks isikutele, kes asusid tööle Tallinna, vastavalt käesoleva protokollilise otsuse lisale nr 2 ning elamistingimuste parandamiseks isikutele vastavalt käesoleva protokollilise otsuse lisale nr 3,” määratakse ministrite nõukogu otsuses.
Seega said eriti väljavalitud seltsimehed korterid uude majja, vähem väljavalitud seltsimehed pidid aga leppima eelmiste eriti väljavalitud seltsimeeste endiste korteritega. Nii et kujutage ette, isegi hüvede ja privileegide nautimisel olid kommunistid sisse viinud range hierarhia. Huvitav, kas Volga ostu loa saanud seltsimehed pidid ka oma vanad ?igulid tagasi andma järgmistele seltsimeestele? Ja kuidas käis näiteks naiste vahetamine?
SILMAKIRJALIK NOMENKLATUUR
Igal juhul olid kommunistid kujundanud ka privileegidele kindla süsteemi. Ja kui nüüd kuuleme, et endised kommunistid räägivad kooris plära, kuidas nad süsteemi seestpoolt õõnestasid või lihtsalt pulli pärast parteisse astusid, siis vale puha.
Kõik nad rebisid hüvede poole, mis lihtinimestele olid kättesaamatud. Et selle rebimise käigus tuli ka sigadusi teha, ei paista neid häirivat. Ei ole siis ka imestada, miks lähiminevik neid ei huvita. Nõukogude süsteem on endiste kommunistide hinges ja mõttelaadis toodud sujuvalt üle vabasse Eestisse. Või kuidas mõista sundüürnike liikumise varjus vinguvaid endise nomenklatuuri järeltulijaid, et nende vanemate luksuskorterid neilt tegelike omanike järeltulijatele tagasi tahetakse anda. Tihti viis nende tegelike omanike tee loomavagunis Siberi poole või lõpetas selle tee kukla Volli.
Mõnele seltsimehele oli lihtsalt ilus maja või korter meeldima hakanud. Meenub aastaid tagasi toimunud trall Arnold Greeni Nõmme maja ümber, kui see õigusjärgsele omanikule tagasi taheti anda. Reformierakond pasundas tohutust ebaõiglusestauväärse inimese suhtes ja lõpuks kingitigi teenekale seltsimehele ja hävituspataljoni võitlejale riigi kulul uus korter. Sundüürnik ikkagi. Silmakirjalik ja jäle. Nagu oli silmakirjalik ka nomenklatuuri kuulunud seltsimeeste mure töötava rahva heaolu eest. Ise eelistasid nad tihti eestiaegseid põlatud kodanluse maju ja kortereid heades linnaosades, samal ajal kui töörahvale barakke kusagil kõnnumaal vorbiti.
VÄLJATEENIJAD JA EDUTATUD
Kes olid siis need seltsimehed, kes Tina tänava majas korteri olid välja teeninud? Õnnelike nimekirjast (lisa 1) leiame Eesti NSV sõjakomissari Roomet Kiudmaa, kinoliidu esindaja Kaljo Kiisa, nõukogude diplomaadi ja välismaaga sõpruse arendaja Andres Aarma, julgeoleku töötaja Aleksander Ljapt?ihhini, Teaduste Akadeemia presidendi Karl Rebase, kirjastuskomitee juhi Lembit Kaigi ja teisi tähtsaid nõukogude aja tegelasi. Vaadake kõrvalolevat nimekirja ja tuletage seltsimehed meelde.
Tina tänava majja kolinud seltsimeeste vabanenud korteritele oli oma nimekiri (lisa 2), kuhu kuulusid ka need, keda oli provintsist Tallinna edutatud. Sellest nimekirjast leiame näiteks Indrek Toome ja kindralmajor Leonid Osadt?i. Viimane tegelane on Tallinna tulnud eriti kaalukal põhjusel, tema ametinimetusena on kirjas “Tallinna vabastaja”!
TINGIMUSTE PARANDAMINE
Eraldi nimekiri oli koostatud seltsimeestest, kelle elamistingimused vajasid hädasti parandamist (lisa 3).
Sealt leiame KGB pealiku Karl Kortelaineni, rahvakunstnik Ants Üleoja, sõnaka propagandisti Gustav Naani ja tema poja Johannes Naani, klaverikunstnik Kalle Randalu ja laulja Mati Palmi, aga samuti Arnold Rüütli ja üleliidulise tähtsusega personaalpensionäri Ivan Käbini.
Vaadates neid nimekirju, öelge veel, et kommunistid ei pidanud lugu kultuurist ja ei austanud kultuuritegelasi!
Muidugi oli see kultuur koos ustavusvandega komparteile.