JOONISTATUD TARTU: Vene kroonikate järgi vallutasid ja põletasid Kiievi vürsti Jaroslav Targa väed Tartu (Tarbatu/Dorpat/Derpt/Jurjew) linnuse 1030. aastal, sellest ajast alustatakse Tartu linna kirjalikku ajalugu. Tõnu Raid tutvustab vanade Tartu linnaplaanide (alates 1600) raamatut.
Linnana kujunes Tartu kahe olulise liiklustee ristumiskohta, arvatav muistne Eesti-sisene põhja-lõunasuunaline maismaatee ületas siin Emajõe veetee. Ristisõda paganlike eestlaste vastu algas 1208 ja 16 aastat hiljem jäi Tartu lõplikult sakslaste kätte. Samal aastal läänistati Tartu ja selle ümbrus piiskop Hermannile ning Tartust sai keskaegse vasallriigi, Tartu piiskopkonna keskus. Linnaõigused sai Tartu enne 1248. aastat. Hansa Liidu liikmeks võeti Tartu 1280. aastatel. Linnamüür valmis kas 13. sajandi lõpul või 14. sajandi esimesel veerandil.
Linnaplaan, uus nähtus
Nüüdisajal on linnaplaanide kasutamine muutunud igapäevaseks asjaks. Kuid „linn paberil“ pole alati meile käepärast olnud, alles 19. sajandi keskel muutusid linnaplaanid avalikkusele kättesaadavaks ja peale sajandivahetust alustasid Euroopas tööd kaardifirmad, kes spetsialiseerusid linnaplaanide valmistamisele. Tartus ja Eestis algas linnade teaduslik uurimine kodu-uurimise jätkuna. Teerajajateks olid Eesti Õpetatud Selts ja Loodusuurijate Selts, kes oma tegevuses juhindusid Saksamaal 19. sajandi viimasel veerandil alguse saanud linnaplaanide kasutamisest linnade arengu uurimisel. Linnaruumi arengute ja muutuste jälgimisel seostatakse tänapäevalgi linnaplaanidelt loetavat infot ja muud statistilist materjali ajaloolise konteksti ning topograafilise analüüsiga. 1920. aastatel algas vastavatud eestikeelses Tartu Ülikoolis aktiivne linnageograafia uurimine. Uuele õppesuunale pani aluse Soomest Tartu Ülikooli tööle kutsutud Johannes Gabriel Granö. Tema tööd jätkasid edukalt meie linnauurimise suurim nimi Edgar Kant, Erik Alfred Leopold Piipenberg ja paljud teised.
Pärast 1940. aasta juunisündmusi keelati avalik seltsielu, algas ulatuslik kaartide ja plaanide salastamine Eestis. Pärast Tartu vallutamist sakslaste poolt juulis 1941 alustas taas tegevust Tartu Linnauurimise toimkond Eduard Markuse juhatusel, kuid suurem osa nende kogutud materjalidest hävis sõjatules. 1944. aastal määrati Tartu peaarhitektiks endine linnaarhitekt Arnold Matteus, kes püüdis kodulinnas päästa, mis sõja järel päästa andis. Linnaelanikud koristasid 1945.–50. aastate jooksul linnast sõja jäljed.
Pärast 1945. aastat kadusid linnaplaanid avalikult käibelt täiesti ja isegi nende omamine oli karistatav. Avalikuks kasutamiseks ilmusid linnade plaanid uuesti välja alles pärast 1989. aastat. Seega kestis pimendus peaaegu 45 aastat, kuid just sel ajal toimusid Tartu arengus suured muutused. Alustati suuremahulist venekeelse võõrtööjõu sissevoolu Eestisse ja Tartusse. 1970. aastate keskel algas ka Tartus tööstuslik linnaehitus, kerkisid uued paneelhooned ja koguni täiesti uued linnaosad – Annelinn ja tema kõrvale, sõjaväe lennuvälja äärde „hiinalinn“ (nõukogude sõjaväelaste elurajoon). Sõjajärgse aja linnaehituslike arengute näitamiseks tuli siin raamatus kasutada Nõukogude armee salajasi topograafilisi kaarte mõõtkavades 1 : 25 000 ja 1 : 50 000. Need kaardid on arengu detailide jälgimiseks liiga väikese mõõtkavaga, kuid üldsuunad on võimalik neilt välja lugeda.
Esimesed teadaolevad plaanid
Tartu nime leiame esimest korda Olaus Magnuse 1539. aastal valminud kaardilt Carta Marina. Esimene teadaolevalt säilinud linnakindlustuste plaan on pärit aastast 1600. Rootsi Sõjaarhiivis asub tõenäoliselt aastal 1634 koostatud üsna täpse keskaja tänavavõrguga Tartu linnaplaan, mille autori ja valmimisaja üle pole siiani täit selgust. Esimene teadaolev trükiplaan pärineb raamatust „Книга Марсова или Воинских дел от войск царскаго величества российских во взятии преславных фортификацей, и на разных местах храбрых баталий учиненных над войски его королевскаго величества свейскаго“, mis ilmus aastal 1713. Tartus trükiti esimene linnaplaan ajavahemikus 1825–1836 tõenäoliselt Schlateri trükikojas. Tartu linnaplaane on valmistanud kõik Liivimaa tuntumad maamõõtjad – Dreyer, Sengbusch, Anders, Zeibel, Ellram, Galmeister ja trükkinud vist kõik Tartu trükkalid alates Höflingerist kuni Mattiesenini. Siiani on ebaselge esimese eestikeelse Tartu linnaplaani ilmumise aeg. Tuntud kaardikogujast Ilo Käbinist säilinud kaartide-plaanide nimekirjas esineb Tartu linnaplaan aastast 1869. Kirjandusmuuseumi töötaja Vello Paatsi andmeil ilmus oletuslikult eestikeelne Tartu linna plaan hoopis 20.06.1879, päeval, mil algas eestlaste II üldlaulupidu. Kuid kumbagi plaani pole õnnestunud leida, tõenäoliselt pole need säilinud. Kindlalt teadaoleva eestikeelse linnaplaani sai Tartu 1883. aastal, mil Ado Grenzstein avaldas Eesti ülevaatekaardi idapoolsed lehed koos Tartu, Narva ja Paide linnaplaanidega. Järgmine eestikeelne Tartu linnaplaan ilmus tõenäoliselt alles 1906. aastal Kaarel Tasaku ja Johannes Leopold Jürgensi „Geografia õperaamatus“.
Tartu linnaplaanid asuvad väga paljudes erinevates arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes. Nende üldarvu on võimatu määrata. Venemaa arhiivide kohta puudub teave, kui palju asub seal Eestit ja Lätit puudutavat kaardi- ja plaanimaterjali, puudub isegi mingi täpsem ülevaade Eestit käsitlevate materjalide võimalikest asukohtadest. Erilist tähelepanu väärivad Moskvas asuva Venemaa Riikliku Sõjaajaloo Arhiivi (РГВИА) kogud, kus suurem osa Tartu plaanidest on läbi vaatamata ja mõningaid on uurinud Niina Raid 1971. aastal. Tänaseni pole selgust plaanidest, mis asuvad erakogudes, perekondlikes või isiklikes arhiivides, sellist andmebaasi pole loodud.
Lugu 2
Eesti linnaplaanide raamatusari
Linnaplaanide raamatutega alustas Tõnu Raid 2008. aastal, kui selgus, et Tallinn saab 2011 Euroopa kultuuripealinnaks. Tänaseks on ilmunud Tallinna, Tartu ja Eesti väikelinnade kaarte hõlmavad raamatud.
Tööga alustades arvasin, et linnaplaanidest saab raamatu vormistada ainult Tallinna ja Tartu kohta. Raamatukogudes, muuseumides ja arhiivides ringi vaadates sai mulle kähku selgeks, et mitte ainult Tallinna, vaid kõikide Eesti linnade plaanid tuleb talletada. Mõne aja pärast selgus, et raamatuid tuleb koguni kolm, ka Eesti väikelinnadest oli väga huvitavat materjali saadaval.
Tallinna ajalooliste linnaplaanide raamatu tegin kodanikualgatuse korras Euroopa kultuuripealinnale ja see valmis just õigeks ajaks 2011. aasta esimesel poolel. Kõik Tallinna linna poolt kultuuripealinnale puistatud miljonid on ammu nelja tuule poole lennanud, jäänud on vaid kultuurikilomeeter ja linnaplaanide raamat. Tallinna linn selle raamatu jaoks mingit toetust ei andnud, kuid siiski pälvis esimene Tallinna linnaplaanide raamat tähelepanu nii Saksamaal, Soomes, Rootsis, Venemaal kui ka Eestis.
Plaane Eesti linnade kohta leidus nii Eestis kui ka Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Venemaal. Edaspidi sai ka selgeks, et kõige rohkem võtab aega ja maksab plaanide kättesaamine Venemaa suurtest põhjatutest arhiividest. Nõnda tuli Tartu plaanidega tegelemine esialgu tagaplaanile jätta. Tallinna raamatu järel tuli lõpetada raamat Eesti väikelinnade plaanidest. See aga kujunes kõige paksemaks, neid plaane oli Eestis kõige rohkem leida; Venemaal ja Rootsis oli neid vähem. Suurima üllatuse pakkus Pärnu linnamuuseum: Elsbet Parek oli kokku kogunud ja säilitanud väga palju Pärnu plaane, mis olid lausa vaimustavalt hoitud.
Kõige rohkem vaeva sain näha sarja viimase, Tartu plaanide raamatuga, mind rõõmustasid mitmed väga huvitavad leiud. Berliinist, Saksamaa riigiraamatukogust leidsin Tartu sõjateaduste üliõpilase poolt 1825. aastal sammumõõdu alusel koostatud käsikirjalise linnaplaani, millest tehti koopiaid kuni 1878. aastani. See plaan on Tartu plaanide raamatus esitatud nr 51 all. Peterburis ja Moskvas tuli leida vabatahtlikud. Siinkohal tuleb öelda suur tänu Anton Aleksejevile, ETV operaatorile, kes minu poolt kataloogidest välja otsitud plaanid lugemissaali tellis, pildistas ja telefoniga tehtud fotode näidised e-kirjaga mulle saatis. Seejärel valisin neist sobivamad välja ja andsin tellimused arhiividesse. Siiski juhtus nii, et kaks-kolm plaani läksid skaneerijate käes vahetusse ja ma sain Venemaalt seda, mille olin välja praakinud. Kuid raha oli otsas ja õigeid plaane valede asemele tellida ei jõudnud. Väga huvitavad plaanid, mis edaspidiseks uurimistööks pakuvad palju materjali, on mitu sõjakahjustusi esitavat Tartu linnaplaani sõja erinevatest perioodidest aastail 1941–1944.
Tartu plaanide otsimise käigus ilmus aga erinevatest arhiividest välja ka palju teisi, seni tundmata linnaplaane Tallinna, Haapsalu, Kuressaare ja teiste linnade kohta. Nii tuligi Tartu raamatu lõppu teha väike lisa, kuhu mahtus 18 seni avaldamata linnaplaani. Eriti huvitav on Haapsalu linnaplaan 18. sajandi lõpust, millele plaani koostaja on tulevastele põlvedele jäädvustanud ka teda kiusanud tavalise toakärbse.
Kokku ilmus kolmes raamatus 556 Eesti linnade plaani, minu hinnangul avaldati esmakordselt 350–400 eksemplari. Kindlasti ei ole see lõplik hulk. Usun, et Venemaa arhiivides on peidus veel mitukümmend Eesti linnade plaani. Ka Tartust võib veel huvitavat materjali leida – nii saabki öelda, et see töö ei lõpe kunagi.
