Peetrist on sadu käsitlusi, kõik haiged ja räägivad üksteisele vastu. Võtame või selle teooria, mille kohaselt kaevas Peeter Esimene mõisa talli taha tiigi, käskis selle Läänemereks nimetada ning pani sinna sisse ujuma ühe poi ja kaks laeva. Poi kehastas riigipiiri ja teine paat vaenlase laevastikku. Piiri pidid mõlemad künad samal ajal nii valvama kui ka rikkuma. Või siis, kuidas sel Hollandis puusepaks õppimas käinud nolgirajaka Pjotri lemmikfraasiks oli etteheitev “Mäss laeval” ja ta ehitas Peterburi kasutades pinnasetäiteks laisku vadja talupoegi. Esimese vadjalase selga, kes enam sohu ei vajunud, paigaldati kirik ja pühendati see lugupeetud apostlitele Peetrusele ning Paulusele. Mõnikord filosofeeris Peeter jälle talupoegade üle: “Palju meil talupoegasid siin riigis siis on? Üks, kaks, kolm?” luges tsaar aeglaselt näppe kõverdades, “?hirmus palju. Ja nad kõik kasvatavad produkte, mida on pärast hea viina peale hammustada. Ja kui kasutegur hakkab juba väikseks jääma, saab neid kasutada pinnasetäitena”.
Kõigest taolisest võiks Muld rääkida aastate kaupa kusagil raadio ööülikoolis, kui loll Ansip tibagi rubla situks, aga ikka ei mõtleks välja midagi sellist, mida keegi heleda tropina põlev keenius kusagil juba pajatanud poleks. Ometi – ehkki see näib võimatuna, suudab inimene pikkade aastate jooksul õppida eristama täielikku bull?itta adekvaatsest jutust. Mingit pidulikku ila pole Peetrikesest rääkides tarvis – pealinna võttis ta rootslastelt ning sisepoliitilisi küsimusi lahendas see tohletanud persik nagu juuksur või moetööline – katkus alluvatelt habemeid ning üritas neid toppida kuubedesse, pikkadesse vestidesse ja põlvpükstesse. Mullal hakkab iga kord hirm, kui ta kujutab ette, et seda raamatut siin loeb Saaremaa lodjamees Tõnis Palts ja hakkab viigipükste abil Tallinna ühistranspordi küsimusi lahendama, hukates sealjuures kogu Stokkmani personali, kui see viikaritele lisaks vorsti müüb.
Selle raamatu pluss on tema britilik vaoshoitus ja t?entelmenlik lühidus. Pu?kini-taoline pateetiline värdjas kirjutaks igast Hughesi leheküljest kuus tilgastanud poeemi, ent Hughes on napp nagu sõiduplaan ja edastab toimunut päevikustiilis, a la “23. Märts. Ütlesin Milvile, et lähen prügiämbrit välja viima. 24. Märts. Kaks aastat Saksamaal”. Meeldiv ja õhuline.